Parimad puitmajad valitud
Ärge lootkegi, et nüüd palkmajadest juttu tuleb, sest pliiatsiks treitud ümarpalkide kohevaist hunnikuist säästis Eesti Metsatööstuse Liit oma žüriid (arhitektid Veljo Kaasik ja Urmas Elmik, insenerid Toomas Aakre ja Märt Riistop ning kunstiteadlasena allakirjutanu). Seda tegi ta erinevalt Eesti Ekspressist, mille pahaaimamatu tellija võib suvila-vurhva kaela saada. Iseenesest on palkmaja Põhjala rikkus, mida lihtsalt ei pea tare-tareke-kitšiks väänama, ja kus olid kõik Areeni maitsekeisrid, kui lehe reklaamikampaaniat lihviti. Praegu jääb lehe sisu ja tema reklaamikampaania vahele diskrepants.
Hoopis põnev oli näha, et Saaremaal Mändjalas kerkib arhitekt Terje Truumaa projekti järgi puhta nurgaga laotud täiesti nüüdisaegne palkeramu. See ja need massiliselt siginevad on nagu öö ja päev. Järgmisel suvel on see kindlasti valmis ja paistab Kuressaare taga Sõrve poole sõitjaile ära. Siit peaksid kõik rahvale võltsromantikat pähe määrivad palkmajapakkujad õppust võtma, samuti õppigu puumaja ihalejad, et tootjailt võib palju mõistlikumaid lahendusi nõuda.
2006. aasta parimaks puitehitiseks valiti arhitekt Tiina Komissarovi Veriora noortekeskus. Ei maksa arvata, et žürii heldis regionaalpoliitikast, kus ääremaa sai eurorahadega maja püsti. Siin lihtsalt oli õige maja õiges kohas. Vana maja polnud säilitamisväärse arhitektuuriga, kuid tema sissetallatud asukoht töötab ja tagab kultuurilise järjepidevuse, mida sümboliseerivad allesjäänud elupuud.
Uus tänapäevase arhitektuuriga just puust noortekeskus loob maakoha mõõtkavas ekvivalendi Tallinna bürootornidele, sest mõlemad jutustavad elu edasiminekust.
Viltuse katusega arhitektuurne lahendus, kus laudise kalle ei ühti katuse kaldega, on veidi Kosmose poiste moodi, aga kus on öeldud, et soliidses eas naisarhitektid peavad nostalgitsema. Materjali- ja traditsioonipärane ookerjas toon seob moodsa vormi kohaga. Maja usjas ruumilahendus lõimis tegevused kokku ja võimaldas huvijuhil kõigel silma peal hoida: bändiproov, lauamängud, ping-pong, arvutid jne. Noored olid oma eluga vägagi rahul.
Äramärkimisega otsustati esile tõsta arhitekt Jüri Kliimaski kavandatud Alasniidu puitkilpmajadest elamurajooni Harku vallas. Ehkki ei ridamajade endi arhitektuur ega planeering pole siin nii väljapaistvad, on lihtsa voodri ja ilmeka värvilahendusega suudetud anda päris suurele alale terviklik ilme ja piki tänavat lausa efektne vaade.
Teine äramärgitav hoone - arhitektide Laur Piheli ja Tauno Aadma Rakvere eragümnaasiumi algklasside maja - on tõeliselt vastuoluline. Ühtepidi on maja linnaehituslikult arrogantne, ei arvesta üldse eestiaegse koolimajaga, mille juurde ta kuulub, ja väljast lihtsalt kole, teistpidi on aga väga sümpaatne sissepoole suunatud maja turvatunde loomine ümber õdusa ümara siseõue. Tõenäoliselt õue just veidi keskkohast väljas kasvav üldiselt lühiealise rämpspuuna tuntud saarvaher ei pea kaua vastu, kuid siis on kooliperel uue väärikama puu ühiskasvatamine taas üks siduv ettevõtmine.
Kuigi lilleõie-kujuline põhiplaan on naiivsevõitu formalism, on sees puit ja saviseinad vägagi kohased. Igatahes on tähelepanuväärne, et meil tegeldakse klišeesid vältiva alternatiivse kooliarhitektuuriga ja et see juhtub Rakveres, kus paistab liikuvat vilgas pedagoogiline mõte. Ei maksa mõne äpardunud rikkur-poliitiku kombel arvata, et kõik huvitavad ideed sünnivad ainult Harjumaal.
Parimaks liimpuitu kasutavaks hooneks tunnistati Viimsi kool (arhitektid Illimar Truuverk, Priit Pent, Eero Endjärv ja Raul Järg, sisearhitektid Kristi Lents ja Hannelore Pihlak). Liimpuit ilmneb ainult keskses õues, tõstes materjali ja selle võimaldatud avaruse abil foorumi ülejäänud majast rõhutatult esile. Ehkki rikkurvalla Rocca al Mare uus parunitele ärapanemise soovist kantud maja väärib pikemat analüüsi, olgu siin ainult üks puudega seotud remark: kokkuhoid haljastuses on liiast, sest neid põlvekõrgusi tammevitsakesi, mida territooriumile ohtralt on tipitud, ei näe puudena tänased õpilased ka siis, kui nad kunagi oma lapsi tulevad kooli saatma.
Parima laudvoodri preemia pälvisid arhitektid Anu Tammemägi ja Erki Ristoja Tallinnas Koidu tänavale kerkinud elamurühma eest. Nüüdisaegne, kuid delikaatne arhitektuur otsib lepitavalt kontakti ümbruskonna nii tsaari-, eesti- kui Stalini-aegsete majadega. Puidu eri toonides laudis, mida täiendavad ribid, aitab mõjuda rühmal väiksemana, samas on jäetud eluruumi ka muudele materjalidele ning osatud põhjakülje osalt isetekkelise haljastuse säilitamise abil parandada nii korterite kui tänavaruumi kvaliteeti.
Parima vineerikasutamise preemia valmistas žüriile enim peavalu, kuni lõpuks otsustati "parem vähem, aga hästi"-lahenduse kasuks. Meeldivalt tagasihoidliku arhitektuuriga Põlvamaa Mammaste Tervisespordikeskuses (arhitekt Tiina Komissarov, sisearhitekt Tiia Savi) ei domineerinud vineer, kuid trepipiirde veidi eesti aja kombel vineeriga katmine mõjus värskelt. Hea on ka saali seina vineerkate, kui sealt ainult ei turritaks välja kamin, mis oma peletu viimistluse on kindlasti saanud sisearhitekti selja taga.
