Täispikk poeem 174 leheküljel on harv külaline tänapäeva kirjanduses. See on nn räpase realismi (biitnikud & Co) tõeline kvaliteedimärk. Luule näitab siin oma võimu, nii et isegi mässav prosaist vahel kuuletub talle: “hakkasin poeediks / ja maailm läks ilusaks / poeetiliseks”. Poeemi ülesehitus on samuti märkimisväärne. Terviku loob mitte ühine lugu, vaid üksikud märkmed, värsistatud mõtisklused ja muljendid teatud teemal: kodu, (kehaline) armastus, häbi, surm, luule, aeg, vaesus, kurbus, lapsepõlv. Bukowski kiir lastuna läbi Montaigne’i prisma.

Siin ja seal on pillutud laiali ägedaid mõtteteri: “kui aega on palju / muutub aeg maitsetuks”, “sõnadest saadud kaif on sõnastamatu”, “ainus võimalus sulle mitte mõelda / on olla su lähedal”, “vaesus õpetab muinasjutte”, “ma ei tea / mitu mind / minu sees / õieti on / sest ma pole kunagi / ennast lõpuni lahti võtnud”. Korralik ja küps töö. Kui oled elanud viiskümmend aastat, on igati kohane teha kogetust vahekokkuvõte, sõnastada oma “When I’m Sixty Four”. Just seda, nagu mulle tundub, üritas teha Sauter oma poeemis. Raamatus on 64 peatükki.

Igor KotjuhAndrei Ivanov “Peotäis põrmu”
Tõlkinud Ilona Martson. Varrak, 2011. 288 lk.

Aasta algul pikemalt reisilt Eestisse naastes ei raatsinud kauem oodata, sain juba lennujaama poest uue Ivanovi kätte. Varem loetud lühemad vormid olid tekitanud väga positiivse ootuse.

Saan hästi aru ratsionaal-optimistlikust lugejast, keda raamat ärritab. No mida see peategelane viriseb, ühegi asjaga pole rahul, on ka hullemaid saatusi. Aga kui siis vaadata natuke näiteks depressiooni statistikat Eestis... ja tunnetada laiemalt novembri või mõne muu tumeda aja ängi ja murepilvede tihedust, siis ega see tumedal poolel kõndimine meie kandis nii harv ole midagi.

Lisaks sellele, et Ivanov on kindlalt tänasel tipptasemel maailmakirjanik, meeldib mulle väga ka tema teemavalik. Kummaline, kui me kolmandikust oma kaasmaalaste mõttemaailmast midagi teatri, kino, ilukirjanduse abil teada ei saaks. Siiski ei tohi Ivanovile vene vähemuse mentaliteedi defineerija silti otsaette lüüa: kindlasti ei räägi ta enamiku Tallinnas elavate venelaste nimel. Küll aga paotab ta meisterlikult ust ühele võimalikule maailma/Tallinna nägemise viisile.

Mele PestiUrmas Vadi“Tagasi Eestisse”
Jumalikud Ilmutused, 2012. 280 lk.

Eesti uudiskirjanduses, nagu Urmas Vadi “Tagasi Eestisse” või Mart Kivastiku “Vietnami retsept”, hakkab hästi silma, et võõrad maad pole enam kramplikult eksootilised nähtused, vaid normaalne taust loole. Sellega võib vaielda. Ehk õnnestuks mind ümbergi veenda, kuid selles olen küll kõigutamatu, et Vadi “Tagasi Eestisse” on lõppeva aasta tippteos. Mitte et paljud teised, kas või Kivastiku oma, kehvad oleksid, aga Vadi loos, mis tänavu ka teatrilavale jõudis, on põnevus, (absurdi)huumor, traagika ning isikliku ja rahvusliku oleluskriisi mõtestamine täiuslikus tasakaalus.

Peategelast rõhuv psühholoogiline madalrõhkkond ja emapiimaga sisse imetud piirangud ja keelud on eestlaste hulgas massilised. Kahju, et Vadi ei raatsi peategelast neist päriselt vabastada, aga katarsis ja ajutine vabanemine on teoses siiski olemas. Olgu reisikirjanduseks liigitamisega kuidas on – nõustun Mart Kivastiku sõnadega “Mulle meeldib lihtsalt kirjandus. Reisi või mitte, pole tähtis. Peaasi, et oleks hää.”

Vahur AfanasjevNikolai Baturin “Lendav hollandlanna”
Eesti Raamat, 2012. 144 lk.

On see märk üldise kirjanduspildi eredusest, et üks meie omapärasemaid ja suurejoonelisemaid kirjanikke on oma tänavuse romaaniga seni vaid Õhtulehes ja paaris blogis tähelepanu leidnud? Pigem kõneleb see nukravõitu tõigast, et Nikolai Baturin ja tänane Eesti elavad teineteisest üha enam lahus. Baturini aines, keel, stiil ja huumor pärinevad tema polümütoloogilisest Avarilmast. Et raamatu tagakaant kirjavad “Minejamehe mõtted”, tuletab meelde, et tema siinviibimine pole enam enesestmõistetav. Kui see eales on olnud...

“Lendav hollandlanna” on 21. sajandi Baturin – laiajooneliselt sümbolistlik ja peenelt mõistukõneline, soo-arhetüüpne ja ajapiire trotsiv. Laugleb proosast luulesse ja pikeerib luulest draamasse, puhkeb muusikaks ja pihustub glossolaaliaks. On aga ka varasemaist hilisromaanidest veel elliptilisem, veel enam lugejale aimata ja aimamatuks jättev. Justkui oleks juba niivõrd palju seda, millest ei saa ega tohi kõnelda – ning seda enam pingestatud on sõnad. Baturini kirjapandus on mingi tuntav ühissuund Scott Walkeri muusikaga, ristikiudu kulgemine siinse ilmaga. Seda suunda korraks tabada on ülev ja veidi ka hirmus. Nagu ikka elus olla.

Berk VaherAndrus Kivirähk “Lood”
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 248 lk.

Käesolev publitsistikakogumik on kirjutatud suure sisemise põlemisega. Eks andnud juba üle 20 aasta tagasi tuntud poliitikakommentaator M. Juur A. Kivirähki ajakirjanduspraktika hinnanguks: “Terava sule ja tugevalt arenenud sotsiaalse närviga lootustandev noor korrespondent.”

A. Kivirähk on seekord eesmärgiks võtnud tagurlike müütide taga peituva tegelikkuse väljatoomise. Nii tuuakse dokumentidele ja A. Kivirähki tuntud allika I. Jumala andmetele toetudes ära “Saabastega kassi” tõeline, verine lugu, millesse olid segatud Nõukogude kosmonautikaväed.

Noorsoo kasvatamise raskusi käsitleb A. Kivirähk südamevaluga üldtuntud “Buratino” legendi lahates. Murdeealiste kapriissed soovid ja unelmad... aga hooletud vanemad võivad oma kasvatuslike möödalaskmiste tõttu lausa tuleriidale sattuda. Loos “Gulliver” käsitletakse täie kodanikujulgusega eestlaste väljarännet ning antakse vastulöök ebademokraatlikele maailmavaadetele.

Ühiskonna valulised probleemid, nagu alkoholism ja kerglased elukombed, on luubi all loos “Suur seiklus”. Ei ole vaja minna õhtul kõrtsi, hoiatab A. Kivirähk meeselanikkonda. Kuigi mainitud loos pääseb peakangelane üle noatera, puudub vähe, et istutaks ebakaines olekus rooli, satutaks kuskile urkasse, kergemeelsete naisisikute kahtlasesse seltskonda.

Jüri PinoMeelis Friedenthal “Mesilased”
Varrak, 2012. 212 lk.

Romaani tegevus toimub 17. sajandi lõpus nn väikse jääaja haripunktis, kui kogu Põhja-Euroopas oli jube külm ja kogu aeg sadas, nii et viljasaak hävis, valitses hirmus nälg, inimesed hullusid ning võimusnikel tekkis mõistusevastane, kuid kange tahtmine sõdima hakata. Hiljuti avatud Tartu ülikooli saabub õppima Madalmaadest pärit üliõpilane Laurentius, keda vaevab aga melanhoolia ning kuri silm, sest tal on huumorid paigast ära. Mida kujutas endast tollal mõjukas humoraalse meditsiini käsitlus, seda lugege raamatust. Laurentius käib viletsas, tillukeses, määnduvas ja vihmases Tartus ringi, suhtleb professorite, tudengite, umbkeelsete ja nälgivate eestlaste ning salapäraste neidudega.

Tegu on sünge, valusa ja radikaalse looga. Ja kuigi tegelasteks on vararatsionalistlikud haritlased, ei ole lugu lõpuni selge, otse vastupidi, mida edasi, seda hallutsinatoorsemaks asi läheb. Kuigi tegevus toimub 17. sajandil, on see Tartu-romaan par excellence ja kehtib ka 21. sajandil: kõik see endassekapselduv üksindus, melanhoolia ning huumorid, pime, vihm ja külm, hallutsinatsioonid ja labürintjad paralleelmaailmad, kompromissitu akadeemiline süvenemine, kuri silm, salapärased abistaja-neiud ning meekarva kollase valguse ihalus.

Sven VabarAnne Ruussaar “Lorup. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni”
Eesti Ajaloomuuseum, 2012. 194 lk.

Tema toodetud pokaalidest jõi president Konstantin Päts. Tema valmistatud kristall oli kolmekümnendatel Eesti kodude jõukuse sümbol. Tema vabriku toodangut müüdi isegi Egiptuses. Ometi on käesolev raamat esimene korralik ja esinduslik teos Lorupi kohta üldse.

80 aastat tagasi alustas ettevõtlik ärimees Johannes Lorup klaasivabriku rajamist Tallinna Kopli poolsaarele. Kuigi Lorupi vabrik sai töötada vaid lühikest aega – 1940. aastal natsionaliseerisid ettevõtte nõukogude okupatsioonivõimud –, jõudis sellest saada legend mitte ainult Eesti klaasitööstuse, vaid meie ettevõtluse ajaloos üldse. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama poolkristalli ja kristalli, märkimisväärne osa ettevõtte toodangust turustati välismaal.

Raamatu tekstiosa tutvustab Johannes Lorupi Klaasivabriku ajalugu ja toodangut. Raamatu albumiosa annab mahuka ülevaate Lorupi vabrikus valmistatud lihtklaasist esemetest kuni tõeliste poolkristallist ja kristallist disaini- ning graveeringupärliteni. Trükise ingliskeelne osa võimaldab Eesti klaasitootmise ja -disaini lugu tutvustada mujalgi maailmas. Lugu, millest tänaseks on kahjuks saanud vaid ajalugu.

Pekka Erelt“Uue Maailma lood”
Uue Maailma Selts, 2011. 213 lk.

Raamat, mis kirjutatud sünergias, pakub tavaliselt suuremat huvi kui ühe autori tahteavaldus – kui just pole tegu ilukirjandusega, eriti luulega. Pealegi pole ”Uue Maailma lood” artiklite kogumik ega antoloogia. Autorid on teinud koordineeritud koostööd, korjanud ühe Tallinna põnevaima asumi põliselanikelt mälestusi ja fotosid ning need kauniks ketiks põiminud. Ja tegelikult peegeldab raamat üsna hästi Eesti linnade ja linlaste üldisi muutusi viimase 80 aasta jooksul (nii kaugele vist ulatub vanimate küsitletute mälu).

Väliselt meenutab raamat tagasihoidlikku nõukogudeaegset aktide pappkausta, sisukujundus on aga sõnulseletamatult pildi-, värvi- ja fantaasiarikas (kujundaja ja kunstnik Lilli-Krõõt Repnau). Raamat on üles ehitatud range sihipära järgi: üksikute inimeste ja majade saatuste kaudu pannakse kokku laiahaardeline ülevaade kogu linnaosast. Näeme avaliku ruumi muutumisi ja üldvaateid, aga saame heita pilke ka perekonnaalbumite intiimsesse sfääri. Raamatu muutis minu jaoks eriti huvitavaks fakt, et veidi varem oli linale jõudnud Jaan Tootseni film “Uus Maailm”. Raamat ja film ei kattu küll milleski, kuid esimene on teise kangelaste konkreetse tegevuse tagajärg.

Veiko MärkaManiakkide Tänav, J. J. Metsavana, Jaagup Mahkra “Saladuslik tsaar”
Fantaasia, 2012. 204 lk.

Olen üsnagi kindel, et pärast hävitusingel Nibiru külaskäiku saab “Saladuslikust tsaarist” uue inimkonna piibel, Ippolitist ainus jumal ning tema apostlid Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra teenivad ära igikestva kuulsuse ja surematuse.

Apostlitele nimelt ilmutati, et Tõravere teadlaste avastatud asteroid Tooni on kohe Maale lõppu peale tegemas. Goddämmerung’i lähenemine paiskab maailma veriste sõdade kaosesse, mille ohjeldamiseks riputab maalt lahkunud koorekiht orbiidile militaarsatelliidi Ippolit. Lood raamatus jagunevad kaheks: eestlaste vastupanu lugematutele vaenlastele maailmalõpu eel (asjasse on segatud kangelaslikud estronaudid) ning aeg mitusada aastat hiljem, kui eestlaskond on langenud õndsasse bõliinade aega. Kogumiku viimased jutud on ülimuhe etnopunk, mis tekitab usulise harduse kõrval ka võitmatut tungi suunurgad kõrvuni venitada.

Kindlasti mitte aasta parim raamat, ei. Aga aasta üllatus kindlasti. Nagu läheks hommiku sussi seest oma igapäevast kommi võtma ja päkapikk on sinna hoopis purgitäie krehvtiseid männiriisikaid toonud.

Sash Uusjärv“Mitte-Tartu”
Koostanud Sven Vabar.
Topofon, 2012. 304 lk.

Sven Vabari koostatud ja toimetatud kogumik “Mitte-Tartu” jätkab viimasel ajal Taaralinnast tulnud silmapaistvalt originaalsete kogumike rida. Seeria algatas Kiwa oma legendaarse äär-antoloogiaga “Tekstilääts: Kangelasema toitepiim” (2006), jätkas Berk Vaher “Tartu rahutustega” (2009) ning lihvis Sven Vabar, kes koondas Mehis Heinsaare loomingulistes tihnikutes ekselnud artiklihullud (2011). Nüüd on Vabari koostatud “Mitte-Tartu” vaatlemas niisuguseid linnaruumi kohti, millel puudub tavakultuuri jaoks tähtsus.

Ennenägematu on see pahupidipööratud Tartu, mida pannakse uuesti kokku turuvarblaste, tühjade tootmismaastikkude, jubedate getode, isegi puunottide, švammide ning rotilaipade abil. Kogumiku sadulasse on hüpanud palju Tartu tekstikauboisid, kes loodavad kusagil Füüsikahoone tagusel kõnnumaal või Emajõe põhjas saada kätte samaaegselt nirvaanat ja Mitte-Tartu sissekirjutust.

Liigutakse niisiis kurat teab kus ja seda ka protokollitakse, analüüsitakse ning poetiseeritakse teravmeelselt. Siin on nii kõrget analüütilist mängu kui ka automaatkirjutuse sugemetega äärmuslikku eksperimenti, justkui oleks mingi ultramoodne tulnukate lahingumasin sattunud kuhugi Tartu tõelisesse karupersesse missioonile. Tartu intellektuaalide järjekordne edukas piire kompiv aktsioon, milles on juba aimata süsteemsuse jäämäge.

Paavo Matsin“Kaido Ole 2007–2012”
Maria-Kristiina Soomre, Kaido Ole, Indrek Sirkel, Juta Ristsoo
Temnikova & Kasela galerii, 2012. 256 lk.

“Veeretan peas oma suurnäituse ideid, kuid maalimiseni pole veel jõudnud. Läksin hoopis Raplasse oma vana karmavõlga likvideerima ja vanemate vannituba remontima.” Novembris Konrad Mäe preemia pälvinud maalikunstniku Kaido Ole näitus “Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” oli Kumus avatud selle aasta jaanuarist aprillini ja näitusega kaasnenud raamatust “Kaido Ole 2007–2012” eelnev tsitaat pärinebki.

Indrek Sirkeli suurepäraselt kujundatud teos sisaldab nii Kaido Ole viimase viie aasta loomingut kui tema meilivahetusi ja vestlusi, teemadeks nii kunst ja kunstnikuks olemine kui ka täiesti argised asjad, nagu autohooldus või maksud. Maria-Kristiina Soomre ja kunstniku enda valitud tekstid on eriilmelised, pikemad ja tõsisemad analüüsid (“Sestap tuli mul mõte, et äkki poleks väga utoopiline, kui mõned edumeelsed Eesti firmad või muidu jõukad erakapitalil tegutsevad asutused (advokaadid kasvõi) võtaksid endale igaüks ühe kunstniku kasvõi kolmeks aastaks palgale”), mis vahelduvad reibaste jutukatketega (“Amööb jah, või need, mis seal peldikus ringi jooksevad, sajajalgsed, staadionikujulised, mingid putukad”). Huvitav ja intelligentne teos, mis lisaks silmailule annab nauditava sissevaate ühe kõige väljapaistvama eesti nüüdiskunstniku maailma.

Kadri KarroSaul Bellow “Dekaani detsember”
Tõlkinud Lauri Saaber. Eesti Raamat, 2012. 319 lk.

“Dekaani detsembrit” ei nimetata esimeste hulgas, kui Bellow’ loomingust juttu tuleb. Ometi on romaan siinsele lugejale ehk kõnetavamgi kui “Herzog” või “Mr. Sammleri planeet”. Bellow’ läbini ameeriklastest tegelased juhtuvad ka mõnes teises romaanis koduselt mandrilt kaugele. Seekord veedab dekaan Corde sunnitult aega diktaatorliku sotsialismi musterriigis, Ceauşescu Rumeenias, kus tema abikaasa ema on suremas.

Corde on idealist, kes teeb, mida õigeks peab. Ameerikast ära tulles jääb temast maha kaks skandaalikest. Ühel juhul pole ta lähtunud poliitilisest korrektsusest. Teisel juhul jälitab teda avaldatud artiklite vari, milles ta torkis Chicago sootsiumis esinevaid paiseid.

Mitu talvist nädalat Rumeenias, kus suremas paistab olevat kogu ühiskond, annab Corde’ile aega Ameerikas juhtunu üle järele mõelda. Ühtlasi näha seda, mis teda Rumeenias ümbritseb. Me ei leia romaani lehekülgedelt ühtegi otsest võrdlust kahe ühiskonna vahel, ehkki mõlemast kõneldakse ilustamata. Sellepärast, et surnut ja elavat ei saagi võrrelda. Elav võib küll olla raskesti haige, aga elavat on võimalik ravida, surnut mitte. Ehk sellest ka lootusest kantud lõpp, kui Corde pärast ämma matuseid USAsse naaseb.

Holger KaintsAndrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm”
Varrak, 2012. 176 lk.

Raamat kirjeldab hääbuva küla lugu selle viimaste elanike, vanade naiste juttude kaudu. Mida rohkem end teosesse sisse lugeda, seda enam saab selgeks, et mõiste “lesed” pole tegelikult mitte ainult välimääraja, vaid hingeseisund. Tundub, et ennekõike autori oma. Lesed on Kasemaa elutajumise maagiline valem.

Hea on lugeda Kasemaa poeetilist keelt. Ta kirjutab ühtaegu ladusalt ja pretensioonikalt. Eriti tore on mahlakalt, aga diskreetselt vahendatud lesesläng. Tekstist kumab isikupärane vaade maailmale – naljalt üks noor mees ju leskede halle juukseid kammida ning nende kirju lugeda ei viitsi. Selleks peab olema natuke nagu noor vanainimene ja seda Kasemaa on. Lisaks on ta vaieldamatult andekas. Ta tajub mingi erilise närviga kunagist külamaailma ja oskab nostalgiat võluvalt edasi anda. Kirjeldustes kasutab autor kummastavat mineviku-tuleviku segavormi. Küllap on niisugusel ajakategooriate segipaiskamisel oma roll selles, et leskede maailm nii elusana mõjub.

Maarja Vaino