Pärnu parseldab visiitkaarti maha
Sel ajal kui kultuuriturist sõidab Pärnusse lisaks
merele, liivale, päikesele ning ööklubi Mirage’ile nautima
ka valevat supelfunktsionalismi ning ennast uhkusega kaubastatakse omaaegse
Olev Siinmaa loodud arhitektuuripärlitega, on linnavalitsus otsustanud
müüki panna Olev Siinmaa (1881–1948) ja Anton Soansi
projekteeritud Jakobsoni villa Lõuna 2a (ehitatud 1933–36).
Tegelikult on linnavalitsus muinsuskaitsealuse hoone müüki
kavandanud juba mitu aastat ning läinud aasta veebruaris otsustatigi maja
4,9miljonilise alghinnaga müüki panna ning seal tegutsevale
Maarjakodule uus koht otsida.
Kuigi
Muinsuskaitseamet pöördus linna poole ettepanekuga mitte
villat müüa, on nende tegevus seni olnud viljatu.
Kurioossel kombel jäi aga eramu omal ajal kui sotsiaalobjekt
(nõukogude ajal lasteaed) ning kõrgväärtuslik
hoone omaniku Jaak Jakobsoni pärijatele tagastamata.
Muinsuskaitse Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent on pehmelt
öeldes murelik, et sarnaselt Siinmaa enda eramuga Rüütli 1a
(mille omanik on, tõsi küll, maja väga ilusti korrastanud)
jääb seegi väärtuslik hoone laiale avalikkusele suletuks.
Miks linna maskott-arhitekti loome müügis on, ta aru ei saa.
Siiski on ilmselge, et maja nõuab suuri
investeeringuid. Vaesusest tingituna on Lõuna 2a küll
põnevalt autentne, kuid pigem ebamugav kui mõnus asukoht siin
tegutsevale puuetega laste ja noorte tugikodule. Kolimiseks valmistuva
Maarjakodu perenaine Hiie Martinson ütleb, et temal isiklikult on
äramineku üle hea meel, kuna raha asutusel praeguse maja remondiks ei
jätku, halduskulud on suured ning noortele taastusravi pakkuv haigla liiga
kaugel. Ometi loodab temagi, et arhitektuurselt väärtusliku maja
uksed jäävad huvilistele avatuks. Kuid kust leida heasoovlik
rentnik?
Alternatiivse ideena on Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri
sihtkapital välja pakkunud, et hoones võiks paikneda kas või
näiteks külalistubadega arhitektuurikeskus, kus saaks ka ajaloolist
väärtarhitektuuri tutvustada.
Nimelt on Lõuna
tänava eramu kujul tegu eesti funktsionalismi ühe parima
näitega, kus on erakordselt hästi säilinud nii välisilme
kui ka interjöör.
Et hoone projekti on allkirjastanud
Soans, kuid stiilianalüüs (nagu selged ühisjooned Siinmaa
eramuga, projektigraafika) viitab Siinmaale, siis on arhitektuuriajaloolane
Mart Kalm oletanud, et tegemist oli kahe arhitekti koostööga. Ja
“kuna linnaarhitektina pidi Siinmaa ainult linna töid tegema, siis
ei leia tema allkirja üheltki eraprojektilt.”
Lõuna 2a meenutab Le Corbusier’ masinaesteetikast
lähtuvaid, kuid siiski ülimalt noobleid elamuid. Kuigi maja näib
pigem kui täpselt tasakaalustatud abstraktne skulptuur, mitte aga kellegi
kodu, on sellesse kompositsiooni osavalt paigutatud aiad, katuserõdud
ning hästi töötav ruumiprogramm. Kuigi ajastuomaselt on majas
teenijarahvale ning härrastele eraldi sissepääsud ja ruumid, on
nende paiknemine otstarbekohane. Siitki leiame Siinmaa oma villast juba
tuttavad varjulised sopid, lisavalguse ja ilmselt ka lihtsalt edevuse
pärast tehtud siseaknad, sisseehitatud mööbli. Lisanduvad
algupärased materjalid, võluvad detailid.
Tegu
on ühelt poolt meie modernismi raames olulise teosega, teisalt
näeme Siinmaa mõjusid väga palju ka viimasel
viieteistkümnel aastal loodud neofunktsionalistlikus arhitektuuris. Sest
ega ju praegused arhitektid pole õppinud ainult ajakirju sirvides ning
välismaa
l ringi sõites, vaid eelkõige ikka kodumaistelt
“isakestelt”. Seda enam, et Siinmaa loome kujustas vastandina
Nõukogude taagale head ilusat Eesti aega, mil elati õigemini ning
muru oli rohelisem ja taevas sinisem.
Muinsuskaitsja Nele Rent
leiab, et praeguses olukorras saaks siiski hea tahte olemasolul müüki
peatada.
Ja kas tõesti ei võiks Eestiski juhtuda juba
nii, et ei lähtuta mitte rahas mõõdetavast kasumlikkusest,
vaid kultuurilistest väärtustest?