Õhtul ei lastud Metallisti festivali lõpubanketile sisse, sest restoranis Kaunas toimuv pidu oli mõeldud ainult Vanemuises mänginud ansamblitele. Õnneks töötas Tartu populaarseima söögikoha majamuusikuna Grapsi bändi varutrummar Dimitri Kostin, kes meid kümne rubla eest näo kohta tagaukse kaudu sisse lasi. Bankett oli juba lõppemas ning peale tusase näoga ringivaaruva Riho Sibula me ühtki pärismuusikut ei näinud. Niisiis oli meid tüssatud. Koristamata laua taga tekkinud olukorda analüüsides jõudis ansambli Metallist meeskond ühisele otsusele, et Dimitri Kostin on munn. Paradoksaalsel kombel võttis trummar aastaid hiljem Jüri Homenja bändis mängides endale esinejanimeks Dick, mis inglise keeles just nimelt seda tähendabki.


Sel aastal oli olukord hoopis teistsugune. Esiteks, ma olin siin nüüd Singer Vingeri austusväärse koosseisu täieõigusliku liikmena ning kõikide kuradi bankettide uksed langesid mind nähes ise hingedelt. Teiseks oli aeg ja muidugi ka levimuusikapäevad tundmatuseni muutunud. Kui varem pääses riigi mainekaima popmuusikakontserdi pealtvaatajaks ainult see, kes ELKNÜ türapeade varbaid kõige usinamalt aasta jooksul limpsinud oli, siis nüüd avati eksklusiivse klubi väravad ka lihtsale inimesele tänavalt. Levimuusikapäevad olid Vanemuise akadeemiliste seinte vahelt Tähtvere laululavale kolinud ja see mahutas pealtvaatajaid rohkem kui mõnisada odavates ülikondades komsomolitegelast ja nende polkovniku leskede olemisega prouat.


Sinku Vinku oli esimese päeva ehk reede peaesineja ning umbes keskpäevaks jõudis buss Eesti kõige kõvemate meestega Tähtverre. Päike praadis platsi, kuidas jaksas, ja elu käis peagi algavaks kontserdiks valmistuval laululaval täie hooga.


“Patsid pois või muidu on potkut,” lõugas levimuusikapäevade üks peakorraldajaid Rein Lang Kolumbus Krisi lauljale Urmas Varele, kes pikad juuksed hobusesabaks oli kokku sidunud. Lang oli lapsepõlves Soomes elanud ning sealset keelt segas Molekuliks kutsutav sell eesti keelega igal võimalusel. Mida oli talle keeruline ette heita, sest paljud asjad – kaasa arvatud patsi punutud juuste sobimatus vabariigi suurimal muusikafestivalil – on soome keeles palju tabavamalt seletatavad.


Lang oli pealtnäha samasugune karjerist ja komsomol nagu kõik ülejäänud varases keskeas eesti mehed, kel oli raha endale viigipüksid osta. Kuid kõik, kes temaga lähemalt kokku olid puutunud, kiitsid Reinu ausust ja printsipiaalsust. Polnud vähimatki kahtlust, et kirgliku musafännina tuntud Lang korraldas levimuusikapäevi siirastel kaalutlustel ja tõsimeelsest soovist paar päeva head muusikat kuulata. Ning et matsakas mees ennastunustavas organiseerimistuhinas rokkarite patse lahti võttis, tulenes pigem soovist niigi intensiivse poliitilise surve käes võbisevat festivali kõigi võimalike rünnakute eest kaitsta.


Esimeste vabaõhu-levimuusikapäevade avamise au anti kohalikule orkestrile Fix, mille solist Viljo Tamm mõni a eg hiljem aasta otsa ainult suppi sõi ja umbes sada kilo kehakaalus alla võttis.


Tartu kuulsaim bänd koosnes eranditult kuuekümne viineripirukaga päeva alustavatest meestest ja Fixi kogumass ei jäänud parematel aegadel alla kallur GAZ-410 omale. Bänd tegi tujutult populaarsete Lääne šlaagrite eestindusi mängides kümnendate levimuusikapäevade otsa lahti.


Kui Kolumbus Kris ning selle lahtiste juustega solist olid järgmisena tund aega bluusiklassikat ja välismaa-mees-tüüpi omaloomingut esitanud, marssis lavale ansambel Ruja. Kunagi Valter Ojakääru poolt eesti rahvusliku rock’i rajajaks nimetatud bändis mängis nüüd kitarri Nevil Blumberg, klahvpille ­Igor Garšnek ning bassi Slava Petšnikov. Kuldsetest aegadest oli Rujas järel vaid Urmas Alender, kes nägi kärbsesilmsetes päikseprillides välja nagu Bono viis aastat hiljem.


“Vaadake, ega ma kogemata sita sisse pole istunud,” lõugas umbjoobes Alender mikrofoni ning ajas Jim Morrisoniks kehastudes perse publiku suunas uurakile. Võimsa kunstilise visiooniga kostümeerija oli Alenderi teksatagumiku külge punase sirbi ja vasara õmmelnud. Esimestes ridades seisjad, kes laulja ahtrit lähemalt nägid, panid Alenderi killu peale hüsteeriliselt naerma.


Tagapool kontserti nautiv rahvahulk, mis oli esiridade omast tähelepanuväärselt rohkearvulisem, jäi aga arusaamatusest ammuli sui püüne suunas kissitama.


Et liiter viina keskealise rock-staari um­bes poole nooremaks uimastab, lidus alt laienevate teksadega Alender ühest lavaotsast teise ja väänutas huilgavate tütarlaste rõõmuks puusi nii palju, kui aastatega deformeerunud lihased lubasid. Rahvusliku rock’i hiilgeaeg oli läbi. Paremini kui keegi teine mõistis seda Urmas Alender ise. Juut Uu-ks kutsutav Blumberg oli tehniliselt parem kidramees kui Jaanus Nõgisto, aga keerulise progerock’i mängimisel pole midagi olulisemat kui ühine vereringe, mis kõiki neid sünkoope, diminuendosid ja arutuid modulatsioone koos hoiab.


Alender tundis Nõgistost puudust ja seda nägi isegi pime ja kuulis kurt.


Õnneks lendas aeg sel ajaloolisel päeval linnutiivul. Juba pool tundi hiljem keppis tuhandete pealtvaatajate ees mikrofonistatiivi Ivo Uukkivi ehk Munk, kelle bänd Velikije Luki oli mingil põhjusel isegi koduperenaistele meeldima hakanud. Ning enne kui Tallinn saja kaheksakümne kuue kilomeetri kaugusel lõplikult maha jõudis põleda, loivas Tähtvere laululavale Singer Vinger.


“Auuuuu,” lõugas Hardi läbi tohutute kõlarivirnade üle lugematute inimpeade.


“Auuuuuuuu.”


Tänane esinemine oli vastutusrikas. Esiteks olid need ikkagi Tartu levimuusikapäevad. Teiseks filmis kõike Eesti Televisioon. Inimestel on vastutusega kaasneva stressi ohjeldamiseks erinevad meetodid. Silvi Vrait näiteks õgivat frustratsioonirohkes olukorras tahvlite viisi šokolaadi. Hardi Volmer joob viina. Palju viina. Liiga palju viina, nagu inimhordid Eesti vaimse pealinna looduskaunil lauluväljakul kohe oma silmaga nägid ja kõrvaga kuulsid. Kui Rollol, Avol, Reinul, Erkal ja minul oli õnnestunud kuidagi hobuseid hoida, siis Volmondo oli saatuse ees kohe hommikul abitult käed tõstnud ning levimuusikapäevade voodoo-paratamatust tunnistades esimese ettejuhtuva moosekandiga haljast hävitama asunud.


“Auuuuu.”



Rohkem sellest mulgust ei tulnud.


Hardi Volmeri asemel seisis täna õhtul valgusvihus aegluubis tvistiv uduste prilliklaasidega tombuke. Ent kui purjus Alender oli kurb va atepilt, siis hilisõhtuste tuulehoogude käes aerodünaamiliselt võnklev Volmi oli naljakas. Sitta kanti naljakas. Raskustega naeru pidades saagis Sinku Vinku oma igihaljaid hitte ja rahvas laulis, sest Hardi ei suutnud seda parimategi kavatsuste kiuste teha. ETV peakaamera taga seisnud suure habemega juhtoperaator Robert Voog lõugas homeeriliselt naerda. Ka kõik ülejäänud operaatorid, lavatehnikud ning valgustajad visklesid krampides ega suutnud oma tööd teha. Roald oli näost tulipunane. Ta tahtis naerda. Rohkem kui midagi muud sel hetkel. Aga läbi tihedate eetriaurude suutis ta mõista, et see poleks teab kui sünnis. Huuli meeletu jõuga kokku pressides nõidus ta näole tõsise ilme ja üritas kontserdi hiilgava finaalini vastu pidada.


Kui Singer Vinger lõpuks maha tuli, leekis Hardi hoomamatus suunas minema. Ülejäänud bänd asus oodatud vabadust nautima ning umbes kahe paiku öösel maabusin ma Emajõel parkivas laevas nimega Lermontov, kus levimuusikapäevadel osalevaid pillimehi traditsiooniliselt majutati.


Ma vajusin katkematust pummeldamisest rampväsinuna koikule ning tundsin, kuidas enne lõplikku unne sukeldumist Jüri Üdi ehk Juhan Viidingu luuletus robolikult peas haamerdas:


Mul Tartus sõber Kolla Kobla / ta akna taga ripub vobla / mees teenib päevas 15 rubli / ja ta on tasane ja tubli / laev Lermontovi peal ta koka / teeb madrustele maitsva roka / nad sõitvad Lermontovi veeteed / ja puhkepäevad on neil reeded.


*


“You royal motherfuckers!”



Jüri Makarov kõneles Šoti ansambli Big Country turneemänedžeriga, kes nägi välja nagu öö läbi magamata ametnik hommikuses Kopli trammis. Kuigi Makarov polnud kasvult teab mis korvpallur, ulatus määrdunud kukepükstes musta portfelliga välismaalane talle heal juhul lõua alla.


Big Country oli hommikuse soundcheck’iga ajas tubli tunni üle läinud ja Singer Vingeril jäi Rock Summeri pealaval heliproov seetõttu tegemata. Me istusime õnnetult laulukaare all ajutises lavataguses ega osanud kogenematute nõukogude pillimeestena asjast midagi arvata. Makarov oli aga välismaal käinud. Ta teadis, et reeglid on kõigile ühesugused.


“You fucking royal fucking motherfuckers!” kisendas Jüri Makarov kuulsa ansambli asjaajaja peale vähimatki alandlikkust ilmutamata. Oleks inglise keele oskajaid kohalike pillimeeste hulgas rohkem olnud, saanuks kõik aru, et Eesti festivalikorraldaja oli üle Euroopa tuntud edetabelikütte hetk tagasi kuninglikeks emanikkujateks sõimanud. Tuurimänežerile ei tulnud taoline bravuur üllatusena. Rock Summer polnud esimene festival, mille heliproovide graafiku tema kliendid sassi olid ajanud. Ning Makarov ei olnud esimene promootor, kelle ingliskeelne sõnavara f-tähega algavaid fraase sisaldas. Ja päris kindlasti ei olnud ta ka viimane.


“If you don’t want us to play, then fine. We’ll just leave, okay?” kasutas elukogenud šotlane vastumürki, mis endast türa-teab-mida arvavad idaeurooplastest festivalikorraldajad jalgupidi tagasi maa peale toob. Loomulikult ei saanud Makarov lubada, et tema ürituse nael pillid kohvritesse pakib ja järgmised kolm ja pool tundi Helsingi poole triiviva Georg Otsa lukskajutis tax-free õlut rüübates mööda saadab. Tal oli Big Countryt rohkem vaja kui Singer Vingerit. Või Big Countryl teda. Makarov tormas vihast puhisedes minema ja Rock Summeri konferansjee Ivo Linna kuulutas Sinku Vinku natukese aja pärast välja. Rahvast oli Rock Summeri teise päeva alguses sama palju kui esimese õhtul. Me loivasime lavale ning jäime sealt avanevast vaatepildist halvatuna seisma. Esiteks polnud me minutitki heliproovi teha saanud. Teiseks oli püha lauluväljak inimesi tihkelt täis. Kuigi me olime häbematult kained, kõlas Singer Vinger oma senise karjääri suurimal kontserdil kohutavalt. Lisalooks ei olnud aega ning pärast “Kalkari” viimast akordi lidus kuulus orkester niutsudes mõõtmatu laulukaare alusesse “artistide tsooni”, mis oli igaks juhuks omakorda kaheks jagatud: välismaiste ja Eesti esinejate “ala”.


Rock Summeri backstage oli nagu sõjajärgne Berliin: Lääne bändide tsoonis voolas Koffi õlu ja kehtisid kõik vabalt konverteeritavad valuutad, kohalikud ansamblid võisid aga rublade eest piiretega eraldatud nurgakeses Kuldset Otra osta. Nina vastu kujutletavat elektrikarjust, vahtis Nõukogude Eesti muusikaeliit, silmad punnis, kuidas kirjudes riidest pükstes Johnny Rotten läikivast plekkpurgist heamaitselist välismaa õlut rüüpas. “Hey, Johnny, can we talk?” hüüdsin ma kunagisele Sex Pistolsi liidrile lõpuni läbi mõtlemata, mis see siis täpselt oleks, mida ma türannosauruse mõõtmetega popjumalaga räägiksin, kui see tõepoolest minu juurde peaks jalutama.


“Later,” hõikas Homer Simpsoni silmadega küünik vastuseks ja tuiskas veel tihedama valvega tsooni, kus päris ansamblid enne esinemist riideid vahetasid. Kohalike pärismaalaste jaoks olid eraldi kabiinid. Neis toimus traditsiooniline läbu ja kõigi Rock Summeri päevade õhtutel – siis kui mõni maailmakuulus bänd suurel laval mängis – jau­rasid siinsed rokkarid lava taga ööd ega mütsi jagamata. Praegu oli veel varajane pärastlõuna ning õige hoog alles tuure kogumas.


Ühest küljest tundus Makarovi kehtestatud apartheid muidugi tohutult ülekohtune. Muusik on ikkagi muusik ning õiglases maailmas istunuks Riho Sibul ja Steve Hackett kitarrikeelte jämeduse üle diskuteerides õlg õla kõrval koos. Kas me, kurat, selle eest olime obroki ehk Muusikute Klubi liikmemaksu kohusetundlikult õigeks ajaks tasunud, et Eesti ajaloo esimesel tõelisel rock’i-festivalil sellist alandamist taluda? No ei. Teisest küljest oli aborigeenide isoleerimine ilmselt ainumõeldav. Senised tublid nelikümmend viis aastat Vene okupatsiooni olid eestlasest viimsegi eneseväärikuse vaakumiga välja imenud. Kui kohalik pillimees end ehk kaine peaga suutiski kontrolli all hoida, siis pärast esimest õlut pääses ori tema tühises hinges lõplikult võidutsema. Ma vaatasin pettunult, kuidas Johnny Rotten mu silme alt jäädavalt kadus, kütsin kibekähku veel ühe Kuldse Odra sisse ja asusin Berliini müüri ületama. Mul õnnestus end Soome ansambli Mamba lauda nihverdada ja end ülearu pikalt tutvustamata hakkasin põhjanaabritelt õlleraha kerjama.


Rublasid mul ju oli, aga nende eest Sinebrychoffi ei saanud. Kuigi kogukate soomlaste bändinimi ehk vastupidist oleks eeldanud, jätsid nad õnnetu väikese venna salvamata ja klappisid mulle kamba peale mõnikümmend marka, mille ma kohe sihtotstarbeliselt realiseerisin.


Järgmine oli Eppu Normaali laud. Ja siis tuli Juice Leskise oma. Ja nii edasi. Kuni ma Soome-Eesti maavõistluse haledalt kaotanuna tagasi oma tsooni kapituleerusin ja esimese ettejuhtuva tooli leenil magama jäin.


“Uni pole midagi muud kui lühike surm, surm on lihtsalt pikem uni,” kirjutas üks inglise snoob seitsmeteistkümnendal sajandil. Nii väga kui need türastanud eelajaloolised poeedid min d oksele ka ei ajanud, tundus Phineas kuradi Fletcheri jutus ühtäkki iva olevat.

Mihkel Raud

„Musta pori näkku"

328 lk

kujundanud Andres Tali

Tammerraamat 2008

ilmub 24. oktoober