Peaaegu puutumatu "'Macbeth"'
Alles eelmise aasta oktoobris oli põhjust rõõmu tunda, et lavale on jõudnud peaaegu kärbeteta “Hamlet”. Nüüd siis on peaaegu kärbeteta Shakespeare’i lavastuste ritta lisandunud ka “Macbeth” – sedakorda Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti üliõpilaste V lennu esimese diplomitööna.
Sarnaselt “Theatrumi” “Hamletile” torkab selleski lavastuses silma äärmiselt minimalistlik stiil: back-box tüüpi lavaruumi tuuakse vaid paaril korral platvormid, muus osas koondub tähelepanu detailidele nagu kiri Lady Macbethi käes, või kolm musta kardinat, mis läbi etenduse assotsieeruvad nõidadega ja mida nad omavahel põimivad nagu põimiksid inimsaatusi. Platvormide kasutus toob esile loo teatraalsuse, muutudes omamoodi lavaks laval, ning seetõttu on platvormide kasutus märksa suurem lavastuse teises pooles. Oluliselt enam koondab tühi lava tähelepanu ka tekstile, mis võrreldes “Hamletiga” on kindlasti vähemtuttav ja nõuab seepärast kuulamisel rohkem tähelepanu.
Minimaalse lavakujundusega on Viljandi lavastuses huvitavas kontrastis erakordselt mitmekesine helitaust. Ükski näidendi tekstis kirjeldatud oie või ulg ei jää publikulegi edasi andmata - on vihma, äikest, tuule undamist kui ka ebamääraseid animaalseid kiunatusi. Lisaks mitut sorti muusika. Kuigi tegijate poolt hoolsalt läbi mõeldud ja komponeeritud, muutub sellise helinditerikkuse jälgimine kohati tähelepanu hajutavaks. Parim leid on aga kindlasti õekeste nõidade laul neljanda vaatuse esimeses stseenis, mille saatel nad oma salapärast nõiasegu keedavad. Selles on nii palju ürgset jõud, et see muutub peaaegu eraldiseisvaks rahvamuusika-alaseks soolonumbriks (kindlasti mitte vale lähenemine kui arvestada, et nimetatud stseeni peetakse Shakespeare’i poolt mitte kirjutatud lisanduseks näidendi teksti).
Üheks “Macbethi” võtmeprobleemiks jääb alati, mis sunnib Macbethi kuningas Duncanit tapma: kas on see Macbethi auahnus, nõidade manipulatsioon või hoopis Lady Macbehi mõjuvõim oma mehe üle. Kultuuriakadeemia lavastuses see päriselt ei selgugi, sest kuigi nõiad lavastuse algul Macbethi edevust ja auahnust õhutavad teda mustade kardinatega rüütades, selgub hiljem, et nemad isegi on vaid marjonetid Hekate käes. Hekatest saab ka Macbethi nägemuste pealavastaja.
Üheks huvitavamaks rollilahenduseks antud lavastuses oli kindlasti Banquo, kes tugeva karuse hääle ja selge rollijoonisega tikkus kohati Macbethigi üle mängima. Esimese vaatuse kolmandas stseenis kui Macbeth ja Banquo lavale ilmuvad, oleks pigem Banquot tema jõulise hoiaku ja silmatorkava välimuse tõttu võinud Macbethiks pidada. Vaid tekst andis võtme mõistmaks, kes on kes. Käesoleva lavastuse Banquo on auahne ja karm; mitte vähem kui Macbeth ise, vaid pigem samaväärne kaaslane, kes ei pelga Macbethi ähvardadagi. Sellisel Banquol on piisavalt põhjust Macbethi kummitama jääda, isegi kui selle kummitamise taga on Hekate manipulatsioonid.
Veidi kahvatu mulje antud lavastuses jättis Duncan, keda ei olnud kujutatud vana ja auväärsena, vaid kes pigem mõjus kui mees oma parimas aastais. Himuravõitu kuramaazh Lady Macbethiga esimese vaatuse kuuendas stseenis tekitas hetkeks lausa küsimuse, et kas hoopis armukadedus ei aja Macbethi Ducanit tapma. Ka oli Duncanit selles stseenis kujutatud purjutajana, mida võib küll ehk põhjendada joovastusega saavutatud võidu üle, kuid mis siiski vähendas tema suursugusust ja muutis tema tapmise Macbethi poolt vähem oluliseks ja võikaks kui see tegelikult näidendis on. Kogu õilsus ja tulevikulootus oli lavastuses koondatud Malcolmi kujusse, kelle ees lavastuse käigus paindub kõigi taanide põlv peale Macbethi.
Macbethi puhul joonistusid lavastuses välja kaks selget liini, ning lisaks rõivastele - mustast mungarüü sarnasest ürbist Duncani kuningarüüni – peegeldas Macbethi muutumist tema suhtestumine teiste tegelastega. Samuti kui on kohatu kuningarüü türanni seljas, on ebakuninglik õukonda jälitav Macbeth pidusöögistseenis või vaenlasele keelt näitav Macbeth viiendas vaatuses. Macbethi ümbritseva ängi ja hirmu peegelduseks saab ka hirmunud arsti kasutamine sõnumitoojana. Nii nagu Macbeth end lõpuks mahajäetuse lõksust avastab – viienda vaatuse viiendas stseenis on ta laval üksi, ainsaks kaaslaseks truu Seyton, lõpetab üksinduses ka Lady Macbeth, kelle lõksulangemist rõhutavad uneskäimise stseenis tema rüü võrkkäised. Sellest, kes arvas end olukorda manipuleerida suutvat, muutub temagi vaid roosakleidiliseks nukuks Hekate käes.
Kuigi lavastus oleks kindlasti võitnud oskuslikult tehtud kärpimise läbi – praegu ligi kolmetunnisena kipub asi kohati venima ning tihedad vaheajad segavad keskendumist, on siiski tegemist huvipakkuva saavutusega mille plussiks mitmed põnevad detailid. Kes aga peaaegu puutumata “Macbethi” näha tahab, sellel tasub etendust kindlasti vaatama minna.
