Peidus paradoksipisarad
“Maailmale nähtamatud pisarad”
Lavastaja Elmo Nüganen, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikalised kujundajad Riina Roose ja Jaak Jürisson. Osades Epp Eespäev, Piret Kalda, Anne Reemann, Andrus Vaarik jt.
Tallinna Linnateater. Esietendus Salme Kultuurikeskuses 3. aprillil.
Linnateatri uuslavastus “Maailmale nähtamatud pisarad” kutsub publiku Salme Kultuurikeskuse suurde saali. Vaatamata püüdlustele olla eelarvamustevaba, tekitab see tõik juba väikest pelgu, et laval läheb suuremat sorti naljategemiseks. Linnateatri peen aura Laialt tänavalt sinnamaani küll ei ulatu.
See, et tegemist on Tšehhoviga, pole ka mingi garantii, sest Elmo Nüganen võttis lavastada noorukese Tšehhovi (aka Antoša Tšehhonte) seitse lühijuttu ja kaks näidendit, mis ilmusid enam kui sada aastat tagasi ajalehe huumorisabades. (On ju võimatu ennustada, mis välja tuleks, kui keegi saja aasta pärast Ekspressi Kranaadi jutukesi lavastada üritaks — need kaks on küll väga eripalgelised asjad, aga täidavad omas ajas umbes sama auku.) Selline žanr on väga kontekstisõlteline ja ka üsna kõikuva kvaliteediga, ning ei ole ka sellise klassiku nagu Tšehhovi kõik noorpõlve naljajutud geniaalsed meistriteosed.
Asi pole isegi ettearvatavuses — see võib teinekord tore ka olla –, vaid ettearvatava lahenduse ettearvatavas igavuses, mis juba ette haigutama ajab. Selliseid lugusid, kus lahendust ei aima, seekord ei näinudki, ent kui lahendus on küll aimatav, aga juba ette nauditav, siis avanes mängu ilu oma täies õies.
Ja seda “Maailmale nähtamatutes pisarates” nägi. Tehti väga häid rolle, hiilgas üks ja teine, mõned kohati silmipimestavalt. Teame ju, et Linnateatris on head näitlejad, aga ka see headus on tihti kuidagi sumbunult ettearvatav: vaatad, et näe, jube hea, aga ei üllatu. Seekord haarasid eriti kaasa Piret Kalda ja Argo Aadli. Tegelikult mitte ainult seekord — mõlemad on viimasel ajal vist mingil võluainekuuril, muudkui üllatavad ja teevad vaatajale rõõmu.
Mida paljud (sealhulgas ka kriitikud) Linnateatri juures kiidavad, aga mis mind pisut hirmutab, on see kuulus näitlejate ja publiku teineteisemõistmine. Väljakujunenud publik ootab väljakujunenud rolle ja tuttavaid nalju. Neid neile ka pakutakse. Ma ei räägi siin ainult seksi- ja alkonaljadest — millega seekord üldse ei koonerdatud –, vaid lemmiknäitlejate lemmikmaneernaljadest, mida hõisates tervitatakse. Nii aktualiseerub mõne koha pealiskaudsus enne, kui potentsiaal üldse avaneda jõuab. Valan siinkohal ühe maailmale nähtamatu pisara.
Aga tegelikult, kus olid need maailmale nähtamatud pisarad? Lavastuse tutvustuses räägitakse silmakirjalikkusest, lipitsemisest, kergemeelsusest, lisaksin siia veel ahnuse, möödarääkimise, naiste ja meeste erinevad planeedid ja muud maailma kõige tavalisemad asjad, aga kõik see on liiga ilmselge ega aja üldse nutma. Mulle meeldib mõelda, et maailmale nähtamatud pisarad voolavad kurvastusest, et kõik on nii etteaimatav. Ning selle pärast, kui väga me püüame seda etteaimatavust ignoreerida; kui paljust me saame (liiga hästi) aru, samal ajal igatsedes midagi tundmatut. Kuid paradoksipisarad on peidus, sest nad ei ole ju loogilised.
Aga ma ei kahetse, et Kalamaja komöödiamajas käidud sai. Eriti kahe lühinäidendi pärast: nii “Karu” kui “Abieluettepanek” andsid humoreskidele silmad ette sisuliselt, lavastuslikult ja näitlejameisterlikkuselt. Lühijuttudest kiidaksin “Diplomaati”. Nii et kogu kava oli küll lavastuslikus mõttes osavalt seotud, kuid ikkagi suhteliselt ebaühtlane ja rabedavõitu. Aga noh, elu on ka selline ja ega sellepärast elamata ju ei jäta. Ning kui juba elad (ja käid teatris), saad üllatusi ja häid hetki küll ja veel.Valik teatrite selle kuu lavastustest
