Philip Pullman. "'Inglite torn"'
Philip Pullmani triloogia teist osa lugedes võib tunda kirgast heameelt, et on ikkagi olemas haarav, mõtlemapanev, pildirikast jutustamine, nimetatagu seda siis laste-, noorte- või muidu inimeste kirjanduseks, ning et TV-sarjad ja muud jahmerdused, tarbetekstid, adaptsioonid jms pole jõudnud välja suretada omanäoliste kirjanike loomeindu.
Kes Pullmani loomingust on vähegi kuulnud, küsib endalt muidugi – miks selle autori pealkirjad eesti keelde ei jõua? Triloogia esimene osa “Northern Lights” oli eesti keeli “Kuldne kompass” lähtudes ilmselt ameerika versioonist. Teine osa “The Subtle Knife” kõlab aga “Inglite torn”. Just raamatu saamise päeval oli mul külas inglise kolleeg Jean Webb, lastekirjanduse õppejõud Worcesteri kolledzhist, kes muuseas on kirjutanud oma üsna uues lastekirjanduse ajaloos terve peatüki
Pullmanist, seal küll teosest nimega "Clockwork". Palusin tal seletada, kuidas tema põhjendaks, miks subtiilne nuga võiks olla tõlgitud kui
inglite torn. Ta ei osanud sugugi. Inglite torn on seal jutus koht, kus seda tundlikku nuga hoitakse. Muidu ei ole tõlkele midagi ette heita. Seda raamatut saab ladusalt lugeda, on küllalt kohti, mida kannatab kaaslastele
valju häälega ette kanda.