Pigem dekadents kui avangard
Tartu Sadamateatrisse “Eclectica” festivali raames kahel õhtul kokku voolanud inimestele oli välja mõeldud meelelahutusprogramm, mille lubaduseks oli meelte ärritamine. Kandvateks taladeks pidid saama välismaised, peamiselt laptopi ja süntesaatoritega muusikat genereerivad artistid, pluss posu vj-sid.
Soomlaste kaardiväest saaks esile tõsta vahest Bangkok Impacti (tuntud ka kui Lolita Strap), kelle ülesehitused tänu kuulsusele ehk suuremat tihedust nõuavad. Phennophobia parima esituse sooritas eesti/soome ühisprojekt Ropotator, mis üllatas kaunis mürarohke etteaste ja error_improvisatsioonidega.
Rootslased Goto 80 ja Rolemodel pakkusid välja eelkõige vanade 8bitiste videomängude vaimus rokkimist, mis esialgu kohati ülevõimendatuna töötas hästi, kuid suubus peagi piiratud monotoonsusse. Euroclashi koondis Berliinist, Carlo von Lynxi juhtimisel, ei püüdnudki oodatult oma anakronistlikku suhtumist varjata ja ratsutas edasi juba liigagi suure käraga sissetallatud electroclash’i radadel. See paistis provokatsioonina, mis provotseerib vaid iseennast. Palju tugevamalt mõjus ChanelDiori, Maria Aderi, Iti Malkeni ja loomakaitseorganisatsiooni PETA koostööst kantud performance “No fur / Zoophilia”, kus striimiti kokku karusnaha nülgimine, karusnaha moe-show ja Kiwa karusnahkne muusika. Kummalisel kombel jäi kogu Samizdadi viimaseks esinejaks vahest suurim nimi – Andreas Tilliander –, mida ei saaks küll korraldajatele süüks panna, üks noormees iseloomustas Tillanderi esinemist tabavalt: “Kuiv!”
Tartu on hetkel kindlasti kõige järjepidevamalt elektro alla paigutuva muusika eest seisev linn Eestis ja kõnealused üritused oleks pidanud seda väidet veelgi tsementeerima, kuid enamgi viitasid klassikalisele elektrole ja süüdimatule mängulisusele tuginevad esinejad stiili stagnatsioonile. Iga suundumus, mis kapseldub enese manifestidesse, kipub lõpuks muutuma OI! Liikumiseks. Eesti muusikamaastiku elavdamiseks on sellised üritused hädavajalikud, kuni ei muututa dementseks.
