Pigem siutsudes kui kraaksudes

Üllatus “Varest” nähes oli nii suur, et küsisin pärast autorilt: kuidas juhtus, et peategelaseks ei saanud mitte arst, luuletaja ja multiplitseerit peaminister Johannes Vares (1889–1946), vaid tema abikaasa Emilie Vares, hüüdnimega Siuts (1897–1947). Oli see lavastaja või naispeaosatäitja teene?

“Ei, nii pidigi olema,” oli Kivastiku vastus.

See seik annab lavastusele nii sära kui sisu. Kahe Varese müstiline kiindumus ja ühtekuuluvus tipneb Emilie enesetapuga pärast mehe surma; kõik eelnev on paratamatu liikumine selle poole. Emotsionaalseks kõrgpunktiks on Siutsu surm, intellektuaalseks tema unelm: “Ma olen kõigega nõus, kui saab Tallinna!” (Huvitav, kui suur osa Endla trupist sel hetkel Siutsuga solidaarsed olid?) Ainult ära Pärnust, kas või nukuvalitsuse peaministri abikaasana! Naiselikult kapriisne on ka tema hilisem kahetsus: “Tahan tagasi Pärnusse!” Aga siis on juba hilja.