06.06.2008, 00:00
Piiripealne Polüneesia
Lõunamere meestest, naistest ja kolmandast soost kirjutab Tiit Pruuli.
“...ja siis neli eesti meest, selle asemel, et rannas möllata,
onaneerivad öö otsa laevas ja laev kõigub, näed,
niimoodi...” Ja meie meeskonnakaaslane, üle 60-aastane itaallane
Luigi, ajas jalad harki, käed laiali ja näitas Moorea saare
restoranipidajale, kuidas jahtlaev Martha täpselt kõigub, kui neli
eestlast Prantsuse Polüneesia saarte vahel purjetades end salamahti ise
rahuldavad. Luigi kõigutas ennast ja naeris laginal oma nalja
üle.
Vaene Bogainville, Tuamotu saarte üks avastajaid,
nende paikade ilu ja vabameelsuse kuulutajaid Euroopas, pöörab
tõenäoliselt Pariisi Pantheonis teist külge, kuuldes, milleni
tänapäeva meresõitjad on mandunud. Kas on siis
Polüneesias vähe tüdrukuid, kellele Euroopa laevnikud meeldida
võiksid? Või ongi Prantsuse Polüneesia täna teistsugune
kui 18. sajandil?
Või ongi ta teistsugune, kui
reisibüroode reklaambukletid meile lubavad?
Jahtlaev Martha,
40jalane ketš, alustas jahtkapten Hillar Kuke juhtimisel Hiiumaalt
ümbermaailmareisi 2007. aasta jaanipäeva ajal. Tänaseks on
seilatud üle Atlandi, tiirutatud Kariibis, mindud läbi Panama kanali,
jõutud Galapagose saare kaudu Vaikse ookeani südamesse. Ja
aeg-ajalt põgenevad Hillari juurde sõbrad-tuttavad, kes tahavad
korrakski välja astuda tõusvast või langevast majanduselust,
tahavad, et merehaigus muud hädad unustada aitaks.
Lõunameri on üks kruiisipurjetajate unistustepaiku.
Mõnusad passaattuuled ja harvad tormid on teinud Vaikse ookeani
keskosast mõnusa äraolemise koha paljudele merehulgustele ja
beachcomber’itele. Lõunameri pole lihtsalt meri ega ookean. Nagu
ütleb “Kuldajastu” kuninganna Elizabeth meremees
Raleigh’le: “Ookean, see on igavik.” Suur ja sügav
Vaikne ookean kannab lisaks igaviku-mõõtmele veel ka romantilist
sümbolit, mille sarnast ei leia naljalt ei ajaloost ega maailma kaugetest
nurgatagustest. Terra Australis’e otsimisest saadik kuni Gauguini,
Heyerdahli ja Danielssonini välja on siin soolane ookeaniõhk
kirest ja tunnetest tiine.
Tuletame lihtsalt korraks meelde Herman
Melville’i vaalapüüdjaid, Robert Louis Stevensoni piraate ja
aareteotsijad, Nordhoffi-Halli mässajaid Bountylt, James Micheneri ja
William Somerset Maughami tsivilisatsioonipõgenikke. Pierre Loti
armastajatest rääkimata. Milline galerii unikaalseid romantikuid on
siin elanud või justkui-elanud. Piiripealsetes olukordades pole vahet,
mis on päriselt ja mis ei ole. Meresõit on kindlasti piiripealne
olukord.
Isegi 21. sajandil, kui tõsisest romantikast pole
enam tuhkagi järele jäänud, on Tahiti, Moorea ja Bora Bora
paljude jaoks kandmas toda vanamoodsat igatsust ja armastust, millest
raamatutest lugenud oleme.
Mu viimasest Polüneesia-reisist on
möödunud kaheksa aastat. Mõndagi on muutunud.
Kahesaja elanikuga Katiu atollile on ehitatud lennuväli. Raroia kalurid
kurtsid, et merevee temperatuur olevat tõusnud ja see tähendab, et
kalu on palju vähem. Pärlipüüdjad olid mures, et nende kaup
pole maailmaturul enam nii trendikas. Prantslaste südametunnistus, mis
tuumakatsetuste pärast must, on ehitanud rõngassaartele betoonteed
ja püstitanud mobiilimastid. Papeetes on narkomaane veel palju rohkem kui
varem. Aga rohkem on ka asjalikku arutelu – mitte enam
vägivaldseid tänavademonstratsioone – selle üle, kas
Prantsuse Polüneesia peaks olema emamaast täiesti sõltumatu
või mitte.
Mõned asjad on Polüneesias ikka veel
vanamoodi ka. Näiteks metsikud t&
auml;toveeringud nii meeste kui naiste kehadel. Tätoveeringud
näitavad klannikuuluvust, sotsiaalset staatust, kaitsevad kurjade vaimude
eest ja on lihtsalt ilusad.
Ilusat on veelgi, näiteks see, et
ikka võid kusagil külatänaval, või kui mitte just
tänaval, siis vähemalt külakirikus kuulda kitarride ja ukulelede
poolt saadetud mitmehäälseid polüneesia laule. Ja kui hästi
läheb, siis õnnestub mõnel peol näha ka riivatut
timorodee-tantsu.
Vanamoodi on ka see, et paljud mehed ei ole
tegelikult mehed. Mõned mehed on mahu’d ehk transvestiidid ja
mõned mehed on rae-rae’d ehk homod. Mahu ja rae-rae kõlavad
palju paremini kui transvestiit või homo. Neil nähtustel on siin
oma kultuuriline tagapõhi, oma ajalugu ja sügavus, see pole
lihtsalt mingi Pigalle’i väljaku äärne porno. Eriti
selgelt sain sellest aru, kui kohtusin mehega, kel ilus naisterahva nimi
Vanina. Lühike seelik, liibuv punane topp olematutel rindadel, pikad
sünkmustad juuksed pealaele krunni keeratud, lumivalge tiare-lille
õis kõrva taga.
Markiisaartel olemise esimesel
õhtul istusin Nuku Hiva saare suurima küla Taiohae
võõrastemaja terrassil ja tellisin alustuseks kohe Hinano
õlle.
Vanina oli selle väikese restorani
teenindaja(nna). Ta meeleolud vaheldusid kui vihmahood öisel ookeanil,
mida laeval olles alatasa kogesime. Õlle sain võluvate naeratuste
ja koketerii saatel, kana-ananassisalat toodi lauda mu sigaretisuitsu
pärast tõsiselt pahandades, filet mignon’i söömise
ajaks olime juba vanad ja parimad sõbrad. Harva on võõra
inimesega nii kerge rääkida. Rääkisime põhiliselt
filmidest, millest mina küll enamikku polnud näinud, aga seda
innukamad ja värvikamad olid Vanina ümberjutustused. Enamasti oli
tegemist õudusfilmidega, ei mingit romantikat.
Pärast
viimase külalise lahkumist läksime Taiohae lahe äärde
jalutama, minust ligi peajagu pikem Vanina ees ja mina tema järel.
Paljudes Polüneesia peredes on aastasadu kasvatatud üks poegadest
tüdrukuks, kes aitab ema naistele määratud
majapidamistöödes.
Eneseteadvuse annab mahu’dele
teadmine, et nende positsioon on tegelikult jumalik, et nad oma “kolmanda
sooga”, piiripealse olekuga, on justkui välja valitud parimatest
parimad. Vanina enesekindlus ja eneseteadvus võlus.
Tegelikult ei tulnud meil Vaninaga tõsisemast suhtlemisest ikkagi
midagi välja. Lõpuks, kui jõudsime isiklikumate teemadeni,
hakkas ta karjuma, et ta ei taha olla minu ekskursioonijuht polüneesia
kultuuri juurde, et tal olla oma elu, mis tegelikult pole mingi vabameelne
eksootika, nagu mina arvan, vaid päris normaalne elu oma normaalsete
soovide ja unistustega. Ja mina mingu oma Euroopa ja raudteede juurde tagasi.
Ma ei saanud aru, mis äkitselt juhtus. Oli nagu kena olemine
olnud ja äkki ei olnud enam midagi. Ei tea, võib-olla ei suutnud ma
lihtsalt mõista võõrast kultuuri ja vastata
lõunamaisele temperamendile. Võib-olla muutusin just liiga
pealetükkivaks. Igatahes solvusin, marssisin tagasi külasse ja
jõin ennast võõrastemaja numbritoas enne uinumist odavast
tahiti rummist purju. Pärast oli paha olla.
Aga
võib-olla olin ma lihtsalt liiga feminiinne ja tema liiga maskuliinne.
Või vastupidi, mina liiga maskuliinne ja tema liiga feminiinne. Vahet
pole. Piiripealsetes olukordades pole vahet, alatihti mõistavad inimesed
teineteist valesti.
Laevas luges kapten “Kuud ja
kuuepennist” ja kiitis, kuidas küll üle neljakümnesed me
hed on valmis nii radikaalselt oma elu muutma. Gauguin oli 43, kui
Euroopast Tahitile tuli.
Tegelikult lisas ju Maugham oma Stricklandi
loosse nii palju värve, et suurest prantsuse kunstnikust jäi ses
raamatus vähe järele. Elus nii ei juhtu. Elu pole sul mingi film,
romaan või reisikiri, et võid igasugust jura välja
mõelda.
Tiit Pruuli (43), jahtlaeva Lennuk madrus aastatel
1999–2001, jahtlaeva Martha madrus aprillis 2008
PS
Kõik need aastad, mil olen välispoliitikast huvitet olnud, olen
tahtnud tutvuda mõne itaallasega, kes 1987. aasta parlamendivalimistel
Ilona Stalleri ehk Cicciolina poolt hääletas. Et mis jubedad inimesed
need pidid küll olema, kes pornostaari Senatisse aitasid. Nüüd
Lõunamerel kohtusingi Luigiga. Väga normaalne vanahärra
Toscanast. Purjetab neli kuud aastas mööda Vahemerd,
ülejäänud aja elab koos oma äsja saja-aastaseks saanud
isaga, kellega koos valmistavad tohutul hulgal tohutult maitsvat
sööki. Isa kurtvat, et pärast üheksakümne kolmandat
eluaastat ei viitsi enam hästi seksida.
Oh seda
lõunamaist lodevat elu!