Vaene Bogainville, Tuamotu saarte üks avastajaid, nende paikade ilu ja vabameelsuse kuulutajaid Euroopas, pöörab tõenäoliselt Pariisi Pantheonis teist külge, kuuldes, milleni tänapäeva meresõitjad on mandunud. Kas on siis Polüneesias vähe tüdrukuid, kellele Euroopa laevnikud meeldida võiksid? Või ongi Prantsuse Polüneesia täna teistsugune kui 18. sajandil?


Või ongi ta teistsugune, kui reisibüroode reklaambukletid meile lubavad?


Jahtlaev Martha, 40jalane ketš, alustas jahtkapten Hillar Kuke juhtimisel Hiiumaalt ümbermaailmareisi 2007. aasta jaanipäeva ajal. Tänaseks on seilatud üle Atlandi, tiirutatud Kariibis, mindud läbi Panama kanali, jõutud Galapagose saare kaudu Vaikse ookeani südamesse. Ja aeg-ajalt põgenevad Hillari juurde sõbrad-tuttavad, kes tahavad korrakski välja astuda tõusvast või langevast majanduselust, tahavad, et merehaigus muud hädad unustada aitaks.


Lõunameri on üks kruiisipurjetajate  unistustepaiku. Mõnusad passaattuuled ja harvad tormid on teinud Vaikse ookeani keskosast mõnusa äraolemise koha paljudele merehulgustele ja beachcomber’itele. Lõunameri pole lihtsalt meri ega ookean. Nagu ütleb “Kuldajastu” kuninganna Elizabeth meremees Raleigh’le: “Ookean, see on igavik.” Suur ja sügav Vaikne ookean kannab lisaks igaviku-mõõtmele veel ka romantilist sümbolit, mille sarnast ei leia naljalt ei ajaloost ega maailma kaugetest nurgatagustest. Terra Australis’e otsimisest saadik kuni Gauguini, Heyerdahli ja Daniels­sonini välja on siin soolane ookeaniõhk kirest ja tunnetest tiine.


Tuletame lihtsalt korraks meelde Herman Melville’i vaalapüüdjaid, Robert Louis Stevensoni piraate ja aareteotsijad, Nordhoffi-Halli mässajaid Bountylt, James Micheneri ja William Somerset Maughami tsivilisatsioonipõgenikke. Pierre Loti armastajatest rääkimata. Milline galerii unikaalseid romantikuid on siin elanud või justkui-elanud. Piiripealsetes olukordades pole vahet, mis on päriselt ja mis ei ole. Meresõit on kindlasti piiripealne olukord.


Isegi 21. sajandil, kui tõsisest romantikast pole enam tuhkagi järele jäänud, on Tahiti, Moorea ja Bora Bora paljude jaoks kandmas toda vanamoodsat igatsust ja armastust, millest raamatutest lugenud oleme.


Mu viimasest Polüneesia-reisist on möödunud kaheksa aastat. Mõndagi on muutunud.


Kahesaja elanikuga Katiu atollile on ehitatud lennuväli. Raroia kalurid kurtsid, et merevee temperatuur olevat tõusnud ja see tähendab, et kalu on palju vähem. Pärlipüüdjad olid mures, et nende kaup pole maailmaturul enam nii trendikas. Prantslaste südametunnistus, mis tuumakatsetuste pärast must, on ehitanud rõngassaartele betoonteed ja püstitanud mobiilimastid. Papeetes on narkomaane veel palju rohkem kui varem. Aga rohkem on ka asjalikku arut­elu – mitte enam vägivaldseid tänavademonstratsioone – selle üle, kas

Prantsuse Polüneesia peaks olema emamaast täiesti sõltumatu või mitte.


Mõned asjad on Polüneesias ikka veel vanamoodi ka. Näiteks metsikud t& auml;toveeringud nii meeste kui naiste kehadel. Tätoveeringud näitavad klannikuuluvust, sotsiaalset staatust, kaitsevad kurjade vaimude eest ja on lihtsalt ilusad.


Ilusat on veelgi, näiteks see, et ikka võid kusagil külatänaval, või kui mitte just tänaval, siis vähemalt külakirikus kuulda kitarride ja ukulelede poolt saadetud mitmehäälseid polüneesia laule. Ja kui hästi läheb, siis õnnestub mõnel peol näha ka riivatut timorodee-tantsu.


Vanamoodi on ka see, et paljud mehed ei ole tegelikult mehed. Mõned mehed on mahu’d ehk transvestiidid ja mõned mehed on rae-rae’d ehk homod. Mahu ja rae-rae kõlavad palju paremini kui transvestiit või homo. Neil nähtustel on siin oma kultuuriline tagapõhi, oma ajalugu ja sügavus, see pole lihtsalt mingi Pigalle’i väljaku äärne porno. Eriti selgelt sain sellest aru, kui kohtusin mehega, kel ilus naisterahva nimi Vanina. Lühike seelik, liibuv punane topp olematutel rindadel, pikad sünkmustad juuksed pealaele krunni keeratud, lumivalge ­tiare-lille õis kõrva taga.


Markiisaartel olemise esimesel õhtul istusin Nuku Hiva saare suurima küla Taiohae võõrastemaja terrassil ja tellisin alustuseks kohe Hinano õlle.


Vanina oli selle väikese restorani teenindaja(nna). Ta meeleolud vaheldusid kui vihmahood öisel ookeanil, mida laeval olles alatasa kogesime. Õlle sain võluvate naeratuste ja koketerii saatel, kana-ananassisalat toodi lauda mu sigaretisuitsu pärast tõsiselt pahandades, filet mignon’i söömise ajaks olime juba vanad ja parimad sõbrad. Harva on võõra inimesega nii kerge rääkida. Rääkisime põhiliselt filmidest, millest mina küll enamikku polnud näinud, aga seda innukamad ja värvikamad olid Vanina ümberjutustused. Enamasti oli tegemist õudusfilmidega, ei mingit romantikat.


Pärast viimase külalise lahkumist läksime Taiohae lahe äärde jalutama, minust ligi peajagu pikem Vanina ees ja mina tema järel. Paljudes Polüneesia peredes on aastasadu kasvatatud üks poegadest tüdrukuks, kes aitab ema naistele määratud majapidamistöödes.


Eneseteadvuse annab mahu’dele teadmine, et nende positsioon on tegelikult jumalik, et nad oma “kolmanda sooga”, piiripealse olekuga, on justkui välja valitud parimatest parimad. Vanina enesekindlus ja eneseteadvus võlus.


Tegelikult ei tulnud meil Vaninaga tõsisemast suhtlemisest ikkagi midagi välja. Lõpuks, kui jõudsime isiklikumate teemadeni, hakkas ta karjuma, et ta ei taha olla minu ekskursioonijuht polüneesia kultuuri juurde, et tal olla oma elu, mis tegelikult pole mingi vabameelne eksootika, nagu mina arvan, vaid päris normaal­ne elu oma normaalsete soovide ja unistustega. Ja mina mingu oma Euroopa ja raudteede juurde tagasi.


Ma ei saanud aru, mis äkitselt juhtus. Oli nagu kena olemine olnud ja äkki ei olnud enam midagi. Ei tea, võib-olla ei suutnud ma lihtsalt mõista võõrast kultuuri ja vastata lõunamaisele temperamendile. Võib-olla muutusin just liiga pealetükkivaks. Igatahes solvusin, marssisin tagasi külasse ja jõin ennast võõrastemaja numbritoas enne uinumist odavast tahiti rummist purju. Pärast oli paha olla.


Aga võib-olla olin ma lihtsalt liiga feminiinne ja tema liiga maskuliinne. Või vastupidi, mina liiga maskuliinne ja tema liiga feminiinne. Vahet pole. Piiripealsetes olukordades pole vahet, alatihti mõistavad inimesed teineteist valesti.


Laevas luges kapten “Kuud ja kuuepennist” ja kiitis, kuidas küll üle neljakümnesed me hed on valmis nii radikaal­selt oma elu muutma. Gauguin oli 43, kui Euroopast Tahitile tuli.


Tegelikult lisas ju Maugham oma Stricklandi loosse nii palju värve, et suurest prantsuse kunstnikust jäi ses raamatus vähe järele. Elus nii ei juhtu. Elu pole sul mingi film, romaan või reisikiri, et võid igasugust jura välja mõelda.


Tiit Pruuli (43), jahtlaeva Lennuk madrus aastatel 1999–2001, jahtlaeva Martha madrus aprillis 2008


PS Kõik need aastad, mil olen välispoliitikast huvitet olnud, olen tahtnud tutvuda mõne itaallasega, kes 1987. aasta parlamendivalimistel Ilona Stalleri ehk Cicciolina poolt hääletas. Et mis jubedad inimesed need pidid küll olema, kes pornostaari Senatisse aitasid. Nüüd Lõunamerel kohtusingi Luigiga. Väga normaalne vanahärra Toscanast. Purjetab neli kuud aastas mööda Vahemerd, ülejäänud aja elab koos oma äsja saja-aastaseks saanud isaga, kellega koos valmistavad tohutul hulgal tohutult maitsvat sööki. Isa kurtvat, et pärast üheksakümne kolmandat eluaastat ei viitsi enam hästi seksida.


Oh seda lõunamaist lodevat elu!