Pika tee põnev algus
Evald Okase näitus
“Maal, joonistus 1934–1958”
Evald Okase majamuuseumis Haapsalus, kestab kuni 8. juulini.
Praegu saab Evald Okase majamuuseumis näha vanameistri pika loometee algusajast pärinevaid töid. Maalid ja joonistused aastaist 1934–1958 tutvustavad Okase õpiaastail, Jaroslavli päevil ning nõukogude perioodi esimestel aastakümnetel valminut. Eesti pärastsõjaaegse maalikunsti realistliku suuna parimaid esindajaid suudab nooremat kunstipublikut oma varase loomeperioodi töödega kindlasti üllatada. Okase kaubamärgiks saanud meelad suureformaadilised naisaktid on teise korruse püsiekspositsioonis, kõnealune näitus aga toob vaatajani põnevad portreed, rahvusromantilistel teemadel suureformaadilised kompositsioonid, akti- ja reisiteemalised joonistused, teatrisüžeed.
Oskus suurt formaati valitseda ja “õigeid” teemasid valida tõi kunstnikule ka sel näitusel eksponeeritud “Mahtra sõja” (1958) eest Nõukogude Eesti preemia. Ajastu märgina on töö kindlasti huvitav, samas on Okas siiski mõjuvaim, käsitledes inimest, tema natuuri ilma kammitseva paatosliku süžeeta. Seetõttu tõstaksin ka sel näitusel eriliselt esile tema portreemaale. Äärmiselt ekspressiivsed, ilmekad, kujutatava isiku vastu huvi tekitavad on Okase väikseformaadilised, samas ülimõjusad portreed (“Mustlanna”, 1939, “Vanamees”, 1940). Kes või mis on kolme pisut õõvatekitavate nägudega figuuri kujutava ja Nõukogude tagalas tehtud maali “Seltskond” (1942) taga, sooviks peale minu kindlasti nii mõnigi vaataja teada. Oskus tabada ilmet, teha seda mänglevalt ja ilma trikitamata – just see ilmneb kunstniku töid vaadates.
Kahe võimsa süngetoonilise õlimaali “Sügis I” (1937) ja “Sügis II” (1937) puhul ei saa jätta tõmbamata paralleele ühe hoopis kaugemast ajast ja võõralt maalt pärit kunstnikuga.
Hispaanlane Francisco Goya on läinud kunstiajalukku ületamatu õuduste kujutajana, tema graafiline “Sõjakoleduste” sari on legendaarne. Okase kõnealused kaks maali meenutavadki just Goya küpse loomeperioodi süngeid, sisult fantastilisi töid. Ehk olen kunstnikke selliselt kõrvutades meelevaldne, kuid just säärane assotsiatsioon minus kui vaatajas tekkis.
Lisaks maalidele on väljas ka joonistused, aktid (“Poolakt”, 1941), reisimuljetel baseeruvad tööd (“Mees Samarkandist”, 1947), samuti on esindatud meremehetemaatika (“Kaks kalurit”, 1956). Okas on suurepärane joonistaja, pidevalt uut otsiv ja ennast muutev looja. Paljud mäletavad kindlasti veel eelmisel, 2007. aastal kunstniku haiguse ajal valminud joonistusi, neid fantaasialinde ja ilusaid naisi, neid värve ja tundevarjundeid. Huvitav on vaadata 92aastase Okase viimaste aastate töid ja päris loomeperioodi alguses valminut. 1930ndatel–1940ndatel tehtu andis juba tunnistust talendist, nüüd aga on töödesse tulnud lendlev vabadus, jõuline ekspressiivsus, mille saavutamine nõuab aastaid visa tööd ja igapäevast loominguga tegelemist. Kõnealuse näituse üks paremaid joonistusi on peen ja tundlik “Neli akti” aastast 1939. Kohati Wiiraltit meenutav, kohati Aristide Maillolilt laenav – jah, Okas on ennekõike joonistaja, skulptorilt õppinud joonistaja, kelle naisaktid on eesti kunstis omaette pikk ja rikas peatükk.
