Pildid, mis kisendavad
“Püha ja ilmalik” – see näitus on valinud tema, mis tundub alguses veider, sest tegemist on ju kunstnikuga, kel pole pühadusega mingit seost. Francis Bacon (1909-1992) oli veendunud materialist, kõikumatu ateist, peale selle joodik, homoseksuaal, oma valudesse ja vigadesse kinnijooksnud inimene, kes pole ilmselt kunagi püüdnud sellest olukorrast välja pääseda.
Sakraalsust selles metsikus koletiste galeriis, kus inimese keha ei tähenda muud kui lihatükki, mida võib väänata, torkida, tükeldada, meenutavad mudelid kristluse ajaloost: ristilöömine ja paavstipildid. Baconi enda sõnade järgi moodustavad need suurepärase armatuuri igasuguste tunnete väljendamiseks.
Paavste on üle viiekümne, kuid tegelikult ainult üks – Velasquezi “Innocentius X”, kelle variandid istuvad vahel puuris või jõllitavad siniseks löödud silmaaugust. Karjuvas paavstis kisendab Bacon muidugi ise. Psühholoogid arvavad, et kunstnik maksab siin kätte oma vihatud “papale”.
Karjumist ja kisendamist näeb kogu tema loomingus. Siin on ristilöömise motiiv teretulnud. Michael Peppiatt, näituse organiseerija, kes kuulus 30 aastat Baconi sõprade hulka, väidab, et kunstnik tundis end ise ristilööduna. Ta olevat ka kunagi öelnud, et ristilöömine seisab väga lähedal autoportreele. Kui temalt küsiti, kuidas ta ometi võib nii loomalikke ja metsikuid pilte maalida, olevat ta vastanud: “Te võite lahti lüüa ükskõik, millise ajalehe ja siis te näete, et tõelus on palju hirmuäratavam kui minu maalid.”
Lõuendile jäädvustatud kannatused mõjuvad vapustavalt. Psühhoanalüütik Didier Anzieu, kes on kirjutanud Baconist “ahastuses inimese portree”, väljendab vist kõige paremini enda ja teiste vaatlejate masendust nende metsikute pinstlitõmmete ees.
“Vaimu prostratsioon. Taju kõikuvus: kas oleme kunstigaleriis või mingile ohverdamisele määratud templis? Õudus. Tummad appihüüded. Edasi minna. Vaadata maale. Või pigem, et nad sind ennast vaatavad. Nad deshifreerivad sind, kisuvad su lõhki. Meele vägivald. Korduvad shokid, peas, kõhus, terve keha pinnal. Ohvrite kisendamine, mis on tehtud nähtavaks, kuid jäänud mittekuuldavaks./…/Külastaja näeb lõuendil iseenda peegelpilti. Peegelpilti, mida pole ära tuntud. Rida portreesid, mis palistavad ristikäiku. Kas tähendab see, et peaks iseend ohvriks pakkuma? Ühe ja sama talumatu nägemuse jonnakas kordamine, väikeste erinevustega: see, mis jääb ellu viimase häda piiril. Valu. Mälestus valust. Ootus, et jubedus algab uuesti. See, mis veel elab, on vormitu. Jälle õudus. Üksindus, vältimatult. Ahastus, mida pakutakse jagada.”
Baconi vägev looming on hakanud inspireerima kirjanikke ja teatrirahvast. Seni vähe tuntud autor Pierre Charras äratas tähelepanu oma raamatuga “Francis Bacon, Valu areen”, mida loeti ette Avignoni teatrifestivalil 1996. Kirjastaja Michel Archimbaud, keda Francis Bacon on ammu fastsineerinud, leiab, et on täiesti võimalik kunstnike elukogemust ja pikturaalset väljendit sõnadesse panna. Ja miks mitte ka helidesse ? “Ma unistan lüürilisest monoloogist väikese orkestri jaoks ja Shaljapini bassist Raimund Hoghe koreograafias. Bacon on nii palju karjumist maalinud, et nüüd oleks võibolla juba aeg seda laulda.” (Vt le Figaro Littéraire, 20. mai 2004).
Tundub, et Baconi ahastus ja kisendamine kuuluvad ajamärkide juurde. Samuti nende külgetõmbejõud publikule. Piin ja valu tunduvad nõiduslikud. Inimesed, kes kaebavad vahel maailma väljakannatamatute jubeduste üle, jooksevad kohe televiisori juurde – kui on kuulda mingist massimõrvast – et näha, keda seal tapetakse ja kuidas.
Ühiskonnas, kes kultiveerib oma sado-masohhistlikke kalduvusi, võivad kõik kunstid saada baconliku värvingu. Eriti tants. Võtame näiteks austria koreograafi Sackia Hölblingi kompositsioonid, milles mõned poosid sobiksid maalikunstniku “Triptühhoni”.
Vaadeldes Baconi meeleheitlikke lootusetuid kannatusi ristipuul, kus ei näe mingisugust pääsu ega lunastust, meenub tahtmatult Jüri Arraku Halliste altarimaal, mis ei varja maailma jubesust, kuid millest hoovab siiski Rahu!
Francis Baconi näitus “Le sacré et le profane” (Püha ja ilmalik) Pariisis, Fondation Dina Vierny’s.
