Pildikesi New Yorgist
Greenwich Village: öised naljamehed
Bleecker Street on see koht, kus iga New Yorki saabuv inimene peaks vähemalt ühe õhtu ja öö veetma. Seitsmel päeval nädalas on siin päikeseloojangust kuni varahommikuni midagi toimumas. Elava muusikaga klubid-pubid muidugi eelkõige. Aga meie sattusime eile öösel hoopis ühte keldrisse, kus käis stand-up comedian'ide ehk püstijalu esinevate naljameeste show. Enamik vaatajaist olid noorte algajate komödiantide sõbrad ja oma järjekorda ootavad naljamehed ise, lisaks oli paar inimest (nagu meie) tänaval kinni püütud.
Nalja tehti muidugi igasuguste asjade üle ("No teate seda tunnet, kui olete 99% kindel, et see on puuks, ja 1% kardate, et see on kõhulahtisus. Minul oli see tol hetkel 60-40, aga ma olen õnnemängija tüüp..." või "Isegi koerasitt tänaval tegi mind pärast lahkuminekut nostalgiliseks - kurat, meie suhe temaga oli nagu see sitt...")
Veel kord sain kinnitust fenomenile, et tähtis on, k u i d a s nalja räägitakse, mitte nii väga, m i d a räägitakse. Ja muidugi fenomen, et kõige naljakam nali on spontaanne.
Näiteks hetk, kui kõik ülejäänud publik naeris, aga üks tõmmu mehhiklase moodi onu vahtis niisama. Komödiant pööras oma pilgu tema poole ja küsis viisakalt: "Sorry, do you speak English?" - "What?" küsis onu vastu.
...Me olime kõik kägaras oma laudade all ja peal. Naljamees tahtis midagi edasi rääkida, aga naer hakkas oma elu elama; eufooria raputas meid pikalt ja põhjalikult ja iga kord, kui naljamees midagi öelda tahtis, tuli uus laine.
Pärast seda proovis iga esineja sellesama onu kallal mingit samalaadset võtet, aga enam ei olnud naljakas. Kuni onu lihtsalt lahkus. Ei teagi, kas ta siis oskas inglise keelt või mitte, aga naljakas see asi talle ei tundunud.
Nende naljameeste vaatajaskonnaks olemine on üldse paras paksu naha kasvatamise õppetund. Keegi publikust võttis kogemata korraks kätte klaasi küünlaga, õlleklaasi asemel, sest ta lihtsalt ei vaadanud laua poole - sellest sai muidugi suur nali.
Minu kohta küsis üks esimesi esinejaid: "Teie vist küll New Yorgist pole, miks te musta ei kanna?" Ilmselt oli tal varuks mingi musta värvi kandmise nali, aga ma vastasin kõva häälega, et ma olen Euroopast ja Eestist.
"Esto-oonia? Oh! Kuidas teile demokraatia muidu meeldib?"
Ma otsustasin kiiresti ühe tiine pausi pidada. Sest mida sa sellele vastad? Keegi ei naernud. Siis vastas 23aastane kutt ise. "Oh, democracy. See oli vist halb nali, heh? Heh?" See oma naljade kommenteerimine käib vist asja juurde. "Ma töötan veel selle kallal ja järgmine kord proovin uuesti?"
Edasi läks samamoodi, iga järgmine esineja peatus korraks ka Estonial oma pisikeste monoloog-sketšide reas. Kuna aga tegemist oli nii 25aastaste noorte kuttidega, siis ega nad Eestist ju suurt midagi teadnud. Naljad puudutasid bensiinihinna tõusu ja juute teise maailmasõja ajal, näiteks. Mind need naerma ei ajanud ja teisi ka mitte.
Chinatowni piltmõistatused
Hiinalinn. Siin kõndides on tunne, nagu oleksin Pekingi tänavatel, nii elus ja autentne on siin kõik. Isegi sildid on hireoglüüfides, rääkimata (vist) mandariinikeelsest lärmist ja siin-seal levivast hapukast lõhnas t...
Lisaks toidule on Hiinalinna võlu pudupoodides ja tänavakaubanduses. See on koht, kust võid osta 10 dollariga kalliste kaubamärkide piraattooteid, või kui kaubelda viitsid, siis ehk isegi 5 dollariga. Kõige odavamad New Yorgi ostud võid teha just siin - ja muide, sugugi mitte halva kvaliteediga ostud. Sageli on n-ö piraattoode Hiinas toodetud samas tehases kus ametlik toode, lihtsalt valest uksest salaja välja toodud.
Mõni aeg tagasi läksin ma Hiinalinna seljakotiga ja ostuplaaniga - ei, mitte odavad plaadid või riided. Ma läksin otsima toidukraami, et veidi värskendada oma kodust kokakunsti.
Ja sain aru, et ma olen oma tsivilisatsioonist välja astunud.
Käsn. Kollakas, kuiv ja kerge käsn. "Milleks see?" Müüja, õbluke hiinlanna, noogutas naeratades pead ja näitas žestikuleerides, et see käib suhu. Tõepoolest toit? "Väga hea!" seletas ta, aga kaugemale ta sõnavara ei ulatunud. Mulle tundub, et ta seletas, et käsna tuleb keeta. Aga ma ei ostnud seda.
Saunaviht. Samamoodi seotud kuidagi söömisega. Võib-olla maitseainete viht?
Kollakad kuivatatud juurikatükikesed, juures hieroglüüfides silt. Need tükikesed tuletavad mulle meelde aja, kui ma päriselt Pekingis käisin, ja kui nägime müügil kuivatatud liha... väidetavalt suguelundeid. See olla kallihinnaline ja eriti populaarne toidulisand enda energiataseme tõstmiseks. Võib-olla ka need juurikad siin on tegelikult kuivatatud liha?
Oli veel palju sellist, mida ma ei ostnud. Aga ma ostsin tee, mille sees olid maitsetud marmelaadipallid, ja aaloe-limonaadi, mille sees hõljus rohekas viljaliha. Ja mingeid organismi tugevdavaid kuivatatud lillekesi. Marineeritud ingverit. Ka ühe marineeritud käsna, mis siiani meie külmkapis purgi sees ootab.
...Mõelda vaid, et see kõik on siinsamas, keset Manhattanit. Maailm, kus inglise keelt ei räägita ja kus on oma retseptid. Et neid mõista, peaks kolima Hiinalinna ja leidma endale hiinlastest sõbrad, kes sulle seletavad, ise imestades, et kuidas sa küll ei tea, mismoodi käsnast suppi keedetakse.
Aga Hiinalinna kolida pole niisama lihtne, sealsete üürikorterite kuulutusi ei leia ingliskeelsest internetist ega lehtedest. Need kuulutused on reeglina vaid tänaval, hiinakeelsetel teadetetahvlitel.
Lipsude avamise tund Wall Streetil
South Street Seaport. Soolaseguse lõhnaga vana sadam, mis asub Manhattani all-linnas.
Just siinkandis panid valged mehed esimest korda jala maale - kuigi nad praegu ajas rännates seda kohta ilmselgelt ära ei tunneks.
Vaid mõni tänavavahe saare sisse, ja oled maailma finants-tuiksoonel Wall Streetil, ümbritsetud kõrgete kontorihoonetega. Aga seda erilisemalt mõjub vana sadama enese aura. Puust laudteed. Veel hiljaaegu oli siin igal hommikul kalaturg - enam mitte, aga nii mõnigi kalake on ilmselt laudpõranda pragude vahelt läbi kukkunud... Ja lõhnab seal, endiste aegade varahommikuid meenutades.
Kui päike edasi läheb, ilmuvad välja mõned rahvalõbustajad. Keegi mängib pilli, keegi teeb trikke. Jões loksuvad laevukesed. See on koht, kus jõgi hakkab muutuma mereks, ning nii on õhus tunda see eriline lõhn: ookean pole kaugel. Ja lisaks on õhus kõik need odavad, aga maitselt hääd toidud, mida putkades müüakse. Kellelgi pole kiiret... Siin on turiste, jah, aga mitte liiga palju, sest see ei kuulu A-kategooria kohustuslike vaatamisväärsuste hulka.
Argipäevade lõunapausi ajal saabub Seaporti üks teine toon. Siis ilmuvad kontoritest välja mehed, nagu prussakad seinapragudest, ülikonnastatud ja silmad päikese käes kissis. Nad ostavad endale lõunasöögi, istuvad sadamapinkidel ja hingavad täie rinnaga. Nende vaatamine on elamus omaette. Kui söök manustatud, ohkavad nad, pingutavad lipsusõlme ja lähevad tagasi oma kontoritesse.
Muide, neist meestest. Hiljuti sattusin ma finantsregiooni kõndima kell viis õhtul. Alles äsja täiesti inimtühjadele tänavatele saabus järsku laviinina mass mehi. Enamik neist noored ja ilusad, nii et tõepoolest ei tea, kuhupoole silmi pöörata. Nad tuhisesid mööda, kõndimise ajal lipse eest tõmmates, pintsakuid seljast käsivarrele heites. Neis liigutustes oli allasurutud ja vallanduda tahtev mees-energia. Lipsude avamise tund Wall Streetil!... Ja siis oli kell kuus, ja kõik see oli möödas. Vaid mõni üksik hiline pintsaklipslane pooljooksis mööda tänavat, ja läinud ta oligi. Tühjus, kuni järgmise hommikuni.
