Pillipuhujate pühapäev
Eesti muusikamaailmas möödus läinud pühapäev pillipuhumise tähe all. Estonia kontserdisaalis peeti esimest korda Eesti Puhkpilliorkestrite turniiri. Kutselt lugesin, et üritus algab kell kolmveerand üksteist hommikul ja lõpeb pool kümme õhtul. Tohoh! Täispikk päev seega. Esinejateks 19 orkestrit Eesti eri paigust – nii Hiiumaalt, Lõuna-Eestist kui Tallinnast. Pompöösne.
Turniiri korraldas Eesti Puhkpillimuusika Ühing,et taidlusorkestrid saaks oma tasemeid võrrelda ja teineteiselt mõõtu võtta.
Endal oli peamine eesmärk ära kuulata Tallinna kollektiiv nimega Tomahawck Brothers, kus Ekspressi fotograaf Tiit Blaat trumme taob. Asusin keskpäevase päikese käes Estonia kontserdisaali suunas sõiduteed ületama, kui märkasin, et kohe hakkab sedasama tegema ka Tomahawck Brothers täies hiilguses. Läikivmustad parukad peas, kuldsed pintsakud seljas, karvased rinnaesised paljad. "Tere, kas tulete otse proovisaalist?" küsisin tervituseks manager Jaak Põldmalt. "Oh ei," vastas tema. "Meie bändil on juba algusest peale lihtsalt selline traditsioon, et enne me lavale ei astu, kui kõik muusikud on kaks kannu õlut ära joonud." Ahah.
Keegi Tomahawck Brothersist üritab kontserdisaali uksel ärevust külvata, pärides valjul häälel, et kus siis punane vaip on, kas keegi on pihta pannud. "Ah, tühja kah, läheme ilma punase vaibata," on teised bändiliikmed leplikumad. Rahvas istub saalis hajutatult, aga kui kõik istuksid tihedasti, tuleks umbes pool saali täis.
Parajasti mängib Tallinna Tuletõrjeühingu puhkpilliorkester. Mehed on mustades mundrites, kus punased triibud peal. Mängivad midagi operetlikku, dirigent juhatab orkestrit kergelt tantsiskledes. Alustuseks päris lõbus.
Üldiselt oli turniiril tavaks, et iga pala eraldi ei teadustatud, aga palju kõlas Mozartit (peamiselt marsse), kuid sekka ka Šostakovitšit, Naissood ja Hindperet ning orkestrijuhtide omaloomingut. Meeleolus oli nii karget pidulikkust kui mahlakat jazz’i.
Jõuabki kätte Tomahawck Brothersi järg. Bändi kontseptsioon on, et ära mängitakse kõik noodid – kui mõni pillimees juhtub teistest maha jääma, jõuab ta oma nootidega teistele tasapisi järele ja võib lõpusirgel isegi mööda minna. Vahele ei jäeta midagi. Esimene pala "Disco Inferno" pühendatakse Sigmund Freudile, kel nagu Mozartilgi tänavu aastapäev. Eesti loona kõlas Ivar Musta – keda tomakad tunnevad kui Igor Tsõganovit – eurovõidulaul "Everybody". Iga loo lõpul löövad tomahoogivennad omavahel jõuliselt patsi ja käituvad laval üldse laheda bravuuriga. Nad on turniiril ainuke huumoribänd (teised orkestrid suhtusid ikka tõsise meelega) ja publik on algul natuke segaduses, kuid siis läheb asjaga kaasa – ovatsioonid on viimaks päris kuumad. Lõpulooks kontserdilaval James Browni "I Got You (I Feel Good)".
Tuli vaheaeg ja Tomahawck Brothers otsustas muusika vabasse õhku viia. Estonia trepil löödi lahti popklassikasse kuuluv hitt "Walk Like An Egyptian". Saksofon kriiskas, bassid törtsusid, Tiit lõi pappkohvri peal trummi. Möödujad kuulasid ja imestasid. Kelle mobiiltelefon pildistas, see kohe ka pildistas. Üks korralikumast orkestrist pärit noormees piltlikult öeldes naeris ja nuttis vaheldumisi, aeg-ajalt kätega kõrvadest haarates. Sihuke tore häppening.
Koolinoored õues arutasid, et ah, mingi vanurite bänd hakkab saalis peale minema, ja läksid poodi. Tõepoolest – oli näha ja kuulda, et tänapäeval puhuvad Eestis pille nii vanad, keskealised kui poisid ja tüdrukud, aga mina nende koolkondade vahet ei oska paraku eriti määrata. Isegi Pimedate Ühingul on oma orkester. Kaitseliit oli turniiril esindatud kogunisti kahe kollektiiviga. Puhkpillimuusika mängib täie auruga, kuigi on kultuurielu fookusest nagu väheke kõrvale jäänud.
"Umbes 15 aastat tagasi hakkas Eestis puhkpilliorkestreid järjest vähemaks jääma, tõenäoliselt seoses materialistliku maailma pealetungiga. Aga praegu tundub, et oleme mõõnast üle saamas – viimase pooleteise aasta jooksul on Eesti Puhkpillimuusika Ühingu liikmete arv kasvanud 20-lt 68-le orkestrile. Inimesed arvavad taas, et ka pärast tööpäeva võiks midagi huvitavat ette võtta," selgitas ühingu vastutav sekretär Valdo Rüütelmaa.
"Kuuled, mis ajaks sul neid noote vaja on," küsis üks pillimees Estonia fuajees oma moblasse. "Tead, me praegu oleme Tallinnas, aga paari tunni pärast hakkame Türile tagasi sõitma." Jah, huvi on.
Rahvusvaheline žürii andis esikoha Tallinna Muusikakeskkooli Brassile, teiseks tuli Tallinna Georg Otsa nimelise muusikakooli puhkpilliorkester ja kolmandaks Lõuna-Järvamaa puhkpilliorkester. Pasunagurudest koosnevasse žüriisse kuulusid Bert Langeler Hollandist, Vygautas Rekacius Leedust ja Janis Burinš B> Lätist. Esimest korda ajaloos anti Eesti puhkpillimuusika üksnes välismaalaste hinnata. Žürii arvestas orkestrite kõla kvaliteeti, kompaktsust ning dirigendi oskust väljendada oma sõnumit orkestrile ja seda üheskoos ellu viia.
Huumoribänd Tomahawck Brothers pälvis väärika viimase koha ja tänukirja turniirist osavõtu eest. Nad said žüriilt 10 punkti, samas kui eelviimaseks jäänud Emmaste Põhikooli Puhkpilliorkester sai punkte juba 42.
Pillipuhujate päeva õhtul olin tänuliku kuulajana väsinud, aga õnnelik positiivse vaheldusena mõjunud kultuurielamuse üle. Ja kõrvades ei vilistanudki.
