01.02.2008, 00:00
Pimeduses kobab see, kes otsib kuningat
Veiko Märka loobub kerge südamega lavakate diplomitööst kirjutades üksikute näitlejate esiletõstmisest.
“
Pimeda toa kuningas
”
Autor
Rabindranath Tagore.
Lavastaja Jaan Tooming.
Assistent Anne
Türnpu.
EMTA lavakunstikooli XXIII lennu
bakalaureusetöö.
Mängivad Maarja Mitt, Elina
Pähklimägi, Agnes Aaliste, Jekaterina Novosjolova, Anne Türnpu,
Meelis Põdersoo, Andres Oja, Martin Mill, Ago Soots, Kristo Viiding,
Juss Haasma, Marek Tammets.
Esietendus Estonia teatri kammersaalis 18.
jaanuaril.
Lugemisvarana oleks “
Pimeda toa
kuningas
” päris huvitav. Eelkõige seetõttu,
et võimaldab analüüsida, kuidas inglaste maailmapilti tundev
india (bengali) kõrgkihi esindaja sünteesib ida ja lääne
maailmanägemist. Just poeetiliste kujundite uudsuse võlu
tõttu mõjub näidendi esimene pool ka laval tugevamini.
(“Suurem kerjus paistab väiksemale otsekui kuningas”,
teeskluse samastamine valgusega, tõe samastamine pimedusega jms.)
Lavastusena aga... Tegevust ei olnud, liikumist ei olnud, ruumi
kasutamist ei olnud. Pidevalt mõlkus peas küsimus: milleks
kõik see suur töö ja vaevanägemine (kas või
riietuse ja grimmiga), lihtsam olnuks ju kuuldemäng teha? (Iseasi, et see
olnuks üks üsna verevaene kuuldemäng.) “Pimeda toa
kuninga” tegelased ei mõjunud lihast ja verest olevustena, nad
olid skeemid. Ja skeemide konfliktid ja sisekonfliktid mõjuvad elavas
teatris piinlikult.
Seetõttu loobun kerge südamega
üksikute näitlejatööde esiletõstmisest ning isegi
kahe koosseisu võrdlemisest. Ükskõik kelle kiitmine
või laitmine oleks täiesti subjektiivne ja desorienteeriv.
(Nagu ka selle lennu eelmises diplomilavastuses “Tsuaf” NO teatris,
ja veelgi eelmises “Eksituste komöödias” Linnateatris,
nii et pikapeale hakkab see isiksuste maatasa hoidmine juba häirima.)
Sedastan vaid, et küllap andsid kõik oma parima.
Näidendit võib formaalselt võrrelda Charles
Perrault’ muinasjutuga “Sinihabe”, kus on kah üks pime
tuba. Rüütel kosib endale üha uusi neiukesi, aga keelab
ähvardades neil nimetatud tuppa minna. Kes läheb, sellel raiub kohe
pea maha. Aga tuba on ju ainult ettekääne, loo sisuliseks
tõukejõuks on soov tappa. Tagore näidendi kontekst on
põhimõtteliselt samasugune, ainult füüsilise tapmise
asemel on vaimne vägivald.
Iga tegevus “Pimeda toa
kuningas” tekitab tunde, et põhimõtteliselt võiks
risti vastupidi teha ja midagi ei muutuks. Poleks midagi juhtunud, kui
Kuninganna ( Maarja Mitt, Elina Pähklimägi) oleks jäänud
uskuma, et tõeline kuningas on Suvarna (Kristo Viiding, Juss Haasma). Ja
oleks Kuningas (Meelis Põdersoo, Andres Oja) end talle tõesti
näidanud – mis siis sellest, ega see oleks kummalgi tükki
küljest võtnud. Näidendi süžee oleks võinud sama
hästi (või veel paremini) kulgeda ka vastupidi, s.t esialgu
Kuninganna ei taha Kuningat näha ja lõpuks igatseb väga.
Aga mis kõige hullem: “Pimeda loo kuningas” puudub
mäng selle sõna kõige laiemas (üldinimlikus), aga ka
teatraalses mõistes. Iga fraasi üksikult ja näidendit
tervikuna läbivad ilmeksimatus, tõsimeelsus ja oma arvamuse
välistamine. Seetõttu puudub lool alltekst, puuduvad
mänguvõimalused, puudub ambivalentsus. See ei ole Tagore
süü, Eestis kirjutati Koidula ja Kunderi päevil sama
sirgjoonelisi näidendeid.
Kuigi “Pimeda toa
kuningas” on kirjutatud usulise v&
;oti
lde;i täpsemalt religioonifilosoofilise teosena, on teisigi
tõlgitsemisvõimalusi. Näiteks see, et naine olgu mehe
kuulekas ori ja ärgu tundku huvi tema tegevuste vastu. Naine peab olema
alandlik selleks, et mees võiks viia ta pimedusest valgusesse (kui mehel
sihuke mõte järsku pähe peaks tulema). Sellise retseptsiooni
omaksvõtt oleks kasulikum, sest siis ei julgeks Eesti naised enam
välismaalastega abielluda.
Näidendi põhiideed
– kas kaotused ja loobumised aitavad hingel õilistuda – ei
oska ma kommenteerida. Aga seda võib muidugi igalt prügikasti
juures tuhnivalt asotsiaalilt küsida. Usun, et saab ausa vastuse.
“Hea vähemalt, et nad on nüüd ka selles
jões ujunud,” ütles kursusejuhendaja Ingo Normet, kui ma
kuuldemängu-võrdlusega lagedale tulin. “Hea vähemalt, et
nad ka selle laviini all ellu jäid,” ütleksin ise.
Tagoret on Eestis harva lavastatud, kuigi ta on kirjutanud 11 näidendit.
Eelmisest katsest (1983 Draamateatris) kirjutab väga ilusasti Peeter
Sauter (EE 9. 1.2006): “Ma mäletan, et Viidingu lavastus Tagore
“Postimaja” algas pika vaikusega, see vaikus läks tükk
aega üha paremaks ja lõpuks oli vaikus nii vali, et see
tõusis talutavuse piirini, ja sealt edasi polnud enam kuhugi minna ja
võis vaid katkestada, rääkima hakata ja mingi uue alguse
teha.”
Kui asendada sõna “vaikus” siinkohal
sõnaga “rääkimine” ja vastupidi, sobiks see
mõttekäik suurepäraselt “Pimeda toa kuninga”
kirjelduseks.
Näidendi kirjutamisaasta 1914 pani mind mõtlema selle üle, mis oleks olnud teisiti, kui seda oleks Eestis mängitud samal ajal (lavastaja Karl Menning, Sudarshana – Liina Reiman, Kuningas – Theodor Altermann, Suvarna – Paul Pinna).
Arvan, et mitte midagi, vastuvõtt olnuks sama õlgukehitav. Kummaline küll: geograafilised kaugused on tänapäeval ületatavad mõne lennutunniga, ajaloolised mitte mingil moel. Veri on paksem kui vesi – paksem kui kõigi nende merede vesi, mis on Eesti ja India vahel.
Mis aga puutub ida ja lääne mõttemaailmade ühendamisse, siis see on Eestis juba aastatuhandeid täiesti normaalselt ja jätkusuutlikult toiminud. Katastroofid on tulnud ikka sellest, et mõni võõrvõim on emba-kumba vägisi peale surunud ja tasakaalu rikkunud.
V.M.
Arvan, et mitte midagi, vastuvõtt olnuks sama õlgukehitav. Kummaline küll: geograafilised kaugused on tänapäeval ületatavad mõne lennutunniga, ajaloolised mitte mingil moel. Veri on paksem kui vesi – paksem kui kõigi nende merede vesi, mis on Eesti ja India vahel.
Mis aga puutub ida ja lääne mõttemaailmade ühendamisse, siis see on Eestis juba aastatuhandeid täiesti normaalselt ja jätkusuutlikult toiminud. Katastroofid on tulnud ikka sellest, et mõni võõrvõim on emba-kumba vägisi peale surunud ja tasakaalu rikkunud.
V.M.