Piraadid ja aktivistid Viljandis Kiriküüdil

Kiriküüdi sidepataljoni komandöri Mari Sobolevi aruanne selle aasta sündmusest.

Inimese ja looduse tasakaalustatud koostoimimine muutub üha aktuaalsemaks probleemiks, kuna tänu inimese tegevusele on suhted loodusega muutunud teravaks ja mõlemale poolele ohtlikuks. Kunstnikud ei saa palju ära teha reostuse vähendamiseks või ressursside kokkuhoiuks, küll aga saavad nad mõjutada inimeste arusaamu. See ongi Ökokiriküüdi peamine eesmärk.

Esimest korda 1993. aastal toimunud Kiriküüt on Viljandi kunstielu peasündmus, mis algselt keskendus kohalikule loomingule, aga on aasta-aastalt laienenud üle vabariigi ja omandanud ka rahvusvahelist mõõdet. Sel aastal oli selle esindajaks lätlane Ilgvars Zalans, kes pani üles maalinäituse koos Viljandi kunstniku Evi Kauriga ning tekitas lossimägedesse landart’i, labürindi, kus jalutajad saavad kõndida, lugeda piiblist inimese elu tee kohta, sooritada artefakte jne.
Erilist esiletõstmist väärib seltskond, keda võiks tinglikult nimetada rühmituseks VSN. See koosneb noorematest meesterahvastest, kes enamasti veedavad päevi arvuti taga ja paluvad end nimetada nimedega nagu Sys, PNH, Sylt, Fax. Erinevalt enamikust tipptasemel IT-inimestest ei tegele nad ainult papi kokkuajamisega, vaid ka loominguga. Mõned sellest pundist on näiteks portaali Nädal Viljandis http: //nadal.viljandi.ee/ taga, mis on ülimalt asjalik ja operatiivne kohalike sündmuste kuulutaja ja arhiiv ning ka hästitoimiv foorum. Nad teevad seda vabatahtlikkuse alusel juba teist aastat.
Ilma VNSita ei oleks sündinud ka Ökokiriküüdi piraatraadiot, mis oli eetris internetis kuue tunni jooksul 1. mail ja mille salvestis pannakse peagi üles www.kirikyyt. ee. Ka viimane sait tekkis Kiriküüdi ajal spontaanse aktsiooni vormis. Piraatraadio sisu juhtis Eesti Raadio Viljandi korrespondent Piret Rist, kes täitis programmi ülevaadete ja reportaažidega parasjagu toimuvast ning ka üldisemate teemakohaste lõikudega. Midagi sellist ei ole ka kuulnud Eestis varem tehtavat, vähemalt kunsti raames. Asjale andis ilmet see, et samal ajal toimus Ameerikas kampaaniapäev võitlemaks otsuse vastu, mis maksustab veebiraadiod samaväärselt eetriraadiotega. See sündmus kuulutab sõltumatute raadiojaamade lõppu ning üldse igasuguse raadio kolimist veebi. Kui just mõni eesti saar ei arva heaks hakata off-shore’ina ameerika poistele katust ehk serveriruumi pakkuma.

VSN sai hakkama debüüdiga performance’ikunstis, mis oli üks Ökokiriküüdi tähthetki. Näitlejateks pastor Mart Salumäe ja teatrimees Jaak Allik, mulgi kuubedesse rüütatutena arutasid nad tõsises eesti vaimus aktuaalseid küsimusi (Eesti märgiks kas rukkilill või suitsupääsuke, kas puust või millestki muust, kas tere või welcome – ja ikka jäi kumbki oma juurde). Vestluse ajal ehitasid nad endi vahele ja ümber müüri, mis päädis mulkide totaalse kinnijäämisega.
Enamasti koosneb kunstiürituse programm teoste nimedest koos autorite nimedega. Kiriküüdil on palju kollektiivset loomingut, mille taha raske valida, kelle nimi kirjutada. Ava-performance ja 1. mai vaimse töö proletaarlaste rongkäik koos mitmete performance’itega on sündinud aktiivi aruteludes. Niisugused rahvaüritused ei ole kunstimaailmas tavalised. Aga linnarahvas ja külalised rõõmustasid, kuulates 30. aprilli õhtul mootorratturite ja Arnika ilutulestiku müra, seejärel sisselülituva purskkaevu ja rohelise tossuga vaikust, linnapea Peep Aru avasõnu, ja eriti muidugi süües suppi, mida jagasid abilinnapea Helmen Kütt ja Kaitseliit. Selle taga olid peamiselt Tiiu Männiste ja Taave Tuutma. Seda kõike võiks nimetada järjekordseks katsetuseks viia kunsti rahvani, ja mitte niivõrd ideelisel tasandil kuivõrd täiesti praktilise mitmepoolselt kasuliku koostööna, mis on võtmas märkimisväärseid materiaalseid vorme.

Rongkäik algas Köleri kuju juurest, kus Viljandi multikultuuritegelane Andres Marand, kel on ka Kilpkonnas näitus pudelikollektsioonist, luges katkeid oma poeemi vormi valatud Köleri eluloost. Köleri kujuga on see jama, et tema pintslid kipuvad ära kaduma. Aavo Palo eestvõttel avati monumendi jalamil spetsiaalne tahvel, kuhu pintslimurdjad saavad edaspidi oma nimed ajaloo tarvis jäädvustada.
Ökokiriküüt tekitas kokku kaheksa näitust. Rael Arteli kureeritud “Maakera on ümmargune”, mis võtab kokku teatava osa ökomõtlemisega Eesti kunstist ja kus osalevad Peeter Laurits, Jaan Toomik, Margit Joonas, Elo Liiv ja Margot Kask, vajab omaette käsitlust. Samas kõrval Ugala suitsuruumis pakub Jaak Visnap inimeste ja loomade vaimukat suhet graafikas, mida ilmestavad muuseumist mahakantud topised loosungi all “Elagu loomad!”, mis olid peategelasteks kõigil Ökokiriküüdi vabaõhuüritustel. Peeter Alliku õpilased Academia Gratast võtsid natuuriteema kõige karmimalt ette, enamik nende näituse eksponaatidest elab ja kasvab. Näituse avamise juurde käinud kohustuslik performance lõppes Kultuurikolledži üleujutamise ja sellest tuleneva skandaalikesega, aga maja jäi siiski püsti ja näitus tasub vaatamist. Loodame, et asja saab anorgaanilistest jäätmetest skulptuuride projektist, mille eesmärk on kasutada rämpsu monumentaalskulptuuride loomiseks linnaruumi. Ideega kaasatulnud Rait Pärja, Kirke Kangro ja Gert Hatsukovi kavandid on rahvale vaatamiseks ja arutamiseks uues spordihoones üleval.
Lõpetuseks vast kõige ökom aktsioon, mida juhtis Viljandi Kunstnike Ühenduse vastne esimees Kaja Lepla. Koerte rongkäigu eesmärgiks oli läbida Viljandi uusehitised, valdavalt plekiga kaetud ja karbikujulised, et need koertele omasel kombel ära märgistada ja sedaviisi sisse õnnistada. Eksperiment tõi aga ootamatu tulemuse – penid ei pidanud lõhnata-maitseta hooneid millekski ja kannatasid, jalad ristis, järgmise puu või vana maja nurgani.