Pisut pehkinud, aga suunaandev mõtleja
Inglise poliitiku ja mõttetarga Francis Baconi (1561 – 1626) maine on vastuoluline. Ühelt poolt on teda ülistatud moodsa teaduse- ja progressiusu prohvetina. Teisalt paelub ta jätkuvalt esoteerikahuviliste tähelepanu. Mõnedki tarkpead (nt Nietzsche ja Freud) on teda pidanud Shakespeare’i teoste autoriks. Ja mõned veidrikud (norralase Petter Amundseni eestvedamisel) püüavad praegugi leida Nova Scotia saartelt igavese tarkuse talletusi, mille Francis Bacon olevat sinna peita lasknud. Üliandeka Baconi poliitikukarjäärile oli pikka aega takistuseks tema sodoomiaharrastus (st homoseksuaalsus) ja kui ta lõpuks lordkantsleriks saigi, siis lendas ta altkäemaksu võtmise pärast kohalt. Pole ime, et Albert Schweitzer nimetab teda „Kultuuris ja eetikas“ „pisut pehkinud isiksuseks“.
Ühesõnaga moodsa valgustatud maailma printsiipide formuleerija oli üks kahtlasevõitu kuju. See tõsiasi mõjub ehk vähem üllatavalt, kui arvestada, et moodne teadus ei sündinud ju otse valgustatud mõistusest, vaid hoopis voolust, mida tänapäeva teadus on hakanud oma vastaseks pidama – renessansiaegsest maagiast. On usutav, et ilma Hermes Trismegistosele omistatud töödeta ning roosiristlaste liikumiseta ei oleks saanud tekkida mõtet, et inimteadmine on võim, tööriist looduse alistamiseks ja inimese elumugavuste edendamiseks ning lõpuks patulangemiseelsesse maailma naasmiseks.
Igal juhul oli Bacon ladusa sulega kirjamees, esseežanri Inglismaale tooja. Lõpetamata teos „Uus Atlantis“ kuulub utopistlikku literatuuri nagu paari aasta eest LR-s ilmunud Thomas More’i „Utoopia“. Selles kirjeldatakse ideaalset ühiskonda ja eriti selles tegutsevat uurimisinstituuti, Saalomoni koda ehk Kuue Päeva Töö Kolleegiumi. Selle 36-liikmeline meeskond jaguneb väiksemateks uurimisrühmadeks (valguse kaupmehed, riisujad, saladusekütid, otsijad, valgusandjad, looduse tõlgitsejad jne), millest igalühel on omad ülesanded.
Erinevalt enamikust utoopiatest on Saalomoni koda teatud määral isegi realiseerunud uusaegsetes teaduste akadeemiates ja teaduskeskustes. Paraku ei maini Bacon oma teoses, kust peaks niisuguste institutsioonide jaoks raha tulema.
