Üks lahendus Florence’i ja tema saatemuusikute jaoks on olnud tark arranžeering ja terane produktsioon. Tema varasemate plaatide laulud on katkemiseni tulvil muusikalisi ideid, kohati neist isegi üle koormatud – aluseks veendumus, et Welchi hääl hoiab sätendavast terasest niidina kõike koos. Bändi uue, arvult kolmanda plaadi produtsent Markus Dravs hoiab massiivse haarde alles, kuid lubab senisest rohkem varieeruvust ja detailide peenust.

Aga Florence’i uus plaat pakub veel midagi ja tegelikult oleks ehk just sealt pidanud alustama – meloodiatest, millel on jõudu ja resonantsi silma paista ja meelde jääda. Kui eespool andsin mõista, et Florence’i lauluhääl on iseseisvalt kuidagi kõle, siis tasapisi rohkem kuulanuna tahan seda juba parandada. Tema hääl on tegelikult justkui trampliin, millest meloodiad oma lennukuse saavad. Kui otsesihis minna, siis leiame kõigepealt plaadi hittsinglid – indie-gruuviga „Ship To Wreck“ ja kitarririfiga „What Kind Of Man“. Nimilaul kõlab kui 80ndate keskpaiga Eurythmics, „Long And Lost“ pihib pehmel sosinal paar tundeklišeed usutatavaks ning kui mõelda, siis on ehk isegi too psühhedeelia hetketi olemas – pastoraalses mõtiskluses nagu „St. Jude“ või lõpuloo „Mother“ gospellikus õhkamises.

Tõnis Kahu