“Ypres”

(Lucky Dog)

Belgias, Ypres’i linnas ja selle ümbruses toimunud I maailmasõja lahingutes hukkus sadu tuhandeid sõdureid. Kohalik Ypres’i lahingutele pühendatud muuseum palus 2011. aastal Tinder­sticksil luua muusika avatava uue ekspositsiooni tarvis; selle palve tindekad järgmisel aastal ka täitsid. Näitusemuusika katked mängivad, nagu ma aru saan, tänase päevani katkematult ekspositsioonisaalide eri ruumides. Ja nüüd siis sättisid tindekad kõnealused helindid ka plaadile.

Sedavõrd õudsetele sündmustele pühendatud muusika loomine on keeruline ja vastutusrikas ülesanne. Albumi esimene rada, “Whispering Guns, parts 1, 2 and 3” on sünge, kurb ja tume rännak, taustal kostab mürskude vinguvat lendu ja plahvatusi. Niisugune muusika tõtt-öelda on natuke kasutu. See on niigi teada, et Flandria väljadel toimunu oli kohutav; kas on tarvis seda päevselget tõsiasja alla joonida ja üle öelda? Muusika peaks sellistel puhkudel lisama traagilistele sündmustele mingi uue tasandi. Heaks näiteks on Gavin Bryarsi kuulus “Sinking of the Titanic” (1969), mis on rahulik, tasane ja sellisena lepitav, saatusega rahu sõlmiv teos. “Ypres’i” teine pool mingit uut tasandit küll lisada üritab ja võib-olla näitusesaalis see ka töötab, aga pelgalt albumina jääb “Ypres” natuke tapeetlikuks ja hollywoodlikult pretensioonituks taustahelindiks.

SVEN VABAR

Tenfold Rabbit

“Fools”

(The Baltic Scene)

Räägitakse, et Tenfold Rabbit on laval lummav ja rabav. Muusikaauhindade jagamisel ja ühes telesaates matkitud esinemiste valguses usun seda küll, mistõttu tundub nende teise kauamängiva kohta arvamuse kujundamine päris kontserti nägemata natuke ebaõiglane, aga mis teha.

“Fools”, tundub mulle, on mulluse esikalbumiga, aasta parimaks alternatiivplaadiks valitud üllitisega “Travel the World” võrreldes täiskasvanum ja vaoshoitum, mis raadio-indie puhul pole tingimata kiiduväärne areng. Kui debüüdil kõlasid veidi naljakad ja toored, aga seda siiramad-värskemad traavimised meloodilise alt-popi ja intellektuaalse nüüdisfolgi radadel, siis tänavusel järjel on noorhärrade kapak raugenud lonkimiseks. Laulja Andres Kõpper kõlab siin nagu uduhommikusele karjamaale eksinud märgade varvastega Morrissey — tundeliselt ja iseteadlikult, aga ka natuke uniselt ja nördinult. Mis on vahest siiski edumeelsem kui võrdlus Ewert and the Two Dragonsiga, mis eelmisele plaadile korduvalt osaks sai.

Minu jaoks ei lähe see album käima enne pala “Throwing It Out There”, mille kummituslik, blaseerunud jõmina ja elektroonilise müraga õrnalt pikitud helilaam meenutab pigem heatujulist Swansi või Earthi kui tõsist tarbepoppi. Kahjuks on see üllitise eelviimane laul.

Plaadi lõppedes avastan end mõttelt, et huvitav, mida Malcolm Lincoln praegusel ajal teeb.

MART KALVET

Dorian Concept

“Joined Ends”

(Ninja Tune)

Klassikalise klaveri haridusega produtsent Dorian Concept on teinud kõvasti tööd, et keerata oma loomingus uus lehekülg. Uuelt leheküljelt kõlab vastu mänguline helipilt, tutikad analoogpillid ja uuendatud live-koosseis. Seni põhikohaga vingerdavat klubielektroonikat produtseerinud muusik tutvustab oma teisel albumil “Joined Ends” rahulikumat ja sügavamat poolt. Samas oleks temagi sobinud Hudson Mohawke’i (koostööd Kanye Westi jt-ga) kombel produtseerima suure liiga tegijaid. Selle asemel kogub ta endiselt inspiratsiooni funk’ist, hiphopist ja kahtlemata ka jazz’ist – arranžeerides need mõjutused kokku atmosfääriliseks ja meloodiliseks elektroonikaks.

Enam ei vääna ta odavast, katkiste klahvidega Mikrokorgi süntesaatorist välja tantsutümakat, mille eesmärgiks kuulajat trikitades tantsutada, “Joined Endsi” eesmärgid on kusagil mujal. Kuigi! “Draft Culture’i” madal ots on puhas tümm. Kõrgem jällegi sillerdav ja helge. Lugude ülesehitused on parajalt keerukad ning tihedalt täis pakitud. Ja tõenäoliselt on vokaalipartiid muusiku enda sisselauldud, seega ehk kuuleme teda ka varsti vokaal-efektide tagant väljumas. See on Dorian Concepti moodne avant-garde.

ATS LUIK

Moonland feat. Lenna

“Moonland”

(Frontiers Records)

Ilmselt on absoluutselt iga eestlane tuttav selle tütarlapselikult sillerdava laulumaneeriga, millega Lenna oma asju eesti keeles laulab. Käesolevas projektis, mille vedavaks mootoriks on itaallasest klahvpillimängija Alessandro Del ­Vecchio (helilooja põhiinstrument domineerib ka lugude arranžeeringuis), on Lenna oma mugavustsoonist väljas ja peab ütlema, et see sobib talle. Kui jätta kõrvale mõned kahtlaselt madalad vokaaliosad, on Lenna hääles emotsiooni, jõudu ja karakterit. Selle rõõmu eest peame tänama plaadifirmat, mille kiiks selliste rahvusvaheliste projektide kokkusobitamine kuuldavasti on.

Del Vecchio kodužanr on laias laastus AOR. See muusika on mõeldud rõõmustama kõrva. Muidugi peaks seda tegema igasugune muusika, kuid püüdlikkus komponeerimises torkab just AORi puhul eriti silma. Ning muidugi minnakse sellega liiale, tulemuseks on mingisugune haldjalik tank, mis roomikute lõginal kuulajast üle sõidab. Võtmeks, mis puntra avaks, sellele kõigele mõtte annaks, peaks olema vokaalne meloodia, aga laulupartiid nendes lugudes kipuvad olema ülekonstrueeritud, neis on liiga palju silpe ja noote. See võib anda kohati väga hea (“When Love Is Gone”) ja kohati väga halva tulemuse (“Poison Angel”).

ANDRI RIID

Klaxons

“A New Reality”

(Because Music)

Nii tänamatu see muusikamaailm ongi. Ühel aastal teed kõiki kriitikuid ja kuulajaid pööraseks ajava plaadi, mõjutad kogu muusikastiili, kuni mõni aasta hiljem ei mäleta sind keegi. Mina mäletan siiani, kus ma täpselt olin, kui kuulsin Klaxonsi esimest plaati “Myths of the Near Future”. “Atlantis to Interzone” on ju siiani üks nu-rave’i tunnusmeloodiaid ja samal plaadil oli neid lugusid veelgi. Nüüd on aga aasta 2014 ja kui mitut inimest üleüldse kõigutas, et Klaxons uue plaadi välja andis? Või et Klaxons üldse tegutsebki?

Neutraalselt vaadates ei ole ju Klaxonsi uus plaat “New Reality” paha plaat. Rave’i helid muudavad nimilaulu või “Show Me A Miracle’i” potentsiaalilt korralikeks tantsuhittideks, kuid uus reaalsus on see, et nu-rave on sama iganenud kui HU? esimese plaadi sõnad.

Õnneks said bändimehed sellest isegi aru ja nüüd on teatatud, et see plaat jäi nende viimaseks. Tulevikuplaane on veel üks – teha korralik lõppkontsert ja siis joon alla tõmmata. Nu-rave’ile ja nähtusele nimega Klaxons. Ja ilmselt ei huvita ka see enam kedagi.

DANNAR LEITMAA

Cubus Larvik

„Memorial“

(;paranoia)

Kirjutan neid ridu ja kuulan uuesti seda plaati – kümnendat korda vähemalt juba, sest väga meeldib see – pärast pikka pingelist päevatööd kui juhtmed on suitsevad ja on kergelt valulised. Sellistel puhkudel ei ole ma harilikult võimeline enam informatsiooni – antud hetkel siis järjestikku ja ülestikku sätitud helisid – vastu võtma. Aga „Memorial“ mõjub tervendavalt. Rahustavalt, värskendavalt, orgaaniliselt. Kõige selle juures, et tegu on võrdlemisi tehnitsistliku teosega. Siinse muusika ametlik iseloom on pigem industriaalne, mahajäetud kajad trööstitus ja ohtlikus tehasehoones, kuid mõjub turgutavalt ja meeliavardavalt nagu rabavann igale lingvistilisele metslasele. Plaadi autorid, Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv, ei ole ka kindlasti mehed, kes asuvad muusikaparaatide taha, et sealt midagi niisama mõnusat välja võluda. Duo eelmine teos, Trash Can Dance alt ilmunud kassett „The Drone of Monk Nestor“, oli muusika nende ühisele samanimelisele teosele, mille koreograafia autoriks Saks, helide autoriks nad mõlemad. Ja Hendrik Kaljujärvel – kes on loonud installatsioone galeriidest, lavastanud ja osalenud töödes Kanuti Gildi SAALis, Von Krahli teatris ja teatris NO99 – oli just Kanuti mängukavas esimene soololavastus „Rising Matter“, mis eksperimenteeris „disharmoonia ja harmoonia piirimail“. Niisiis on siin kõik helid pigem väga hoolikalt disainitud, akustika läbi mõeldud, helid mõtestatult riimis. Mis on aga minu meelest oluline – meistriteose „Memorial-i“ psühhedeelia, dub ja kalkuleeritud installatsioonitechno voolab sinust läbi kui soe jõgi ka ilma kõlaalaste täpisteadmisteta ja vaimuerksa ning distsiplineeritud jälgimiseta. Taoline võimekus oleks vaid kuulaja poolseks boonuseks. 9/10

SIIM NESTOR

Pink Floyd

„Endless River“

(EMI)

Lugu number 12, “Autumn '68”, vihjab ehk umbkaudu sellele Pink Floydile, mida ma ajalukku vaadates ise eelistan – 1960ndate ja 70ndate piir, “Ummagumma” live-improvisatsioonid ja “Meddle”, lisaks mõned ammused videod YouTube'is. Bänd, justkui üllatunud sellest, mis rokkmuusikas pärast psühhedeeliat võimalik oli, polnud veel kindel, kuhu nad omadega välja võiksid jõuda. Siis sai see üheainsa plaadiga selgeks – “The Dark Side Of The Moon” tarretas justkui paigale kõik Pink Floydi ambivalentsused, triikis eksperimendid voolujooneliseks ja maitsestas tumedused.

Küsimus nende toonase totaalse edu põhjustest on endiselt huvitav. Pink Floydi udune, heliefektidest laetud bluus oli hüpnootiline ja manipuleeriv ja tegelikult läks seda kuulates tihti kaduma see sotsiaalkriitiline sõnum, mida bänd (eeskätt Roger Waters) meile ütelda püüdis – et igasugune hüpnoos ja manipulatsioon on tegelikult kahtlane, et me pole oma argimaailma inimsuhetes vaimselt vabad, vaid kontrollitud ja hirmul ja ängistatud. Naiivne muidugi ja vahest seetõttu toimiski Pink Floyd pigem uinutava kui äratavana. Bändi kõneviisis kõlasid masendus ja depressioon kuidagi õilsalt ja magusalt. Nende kalduvus maalida sisemist vaimuruumi kosmilise ja mastaapsena tundus kui hellitav kompliment meie psüühika varjatud sügavustele. Kui Roger Waters hilistel 80ndatel Pink Floydist lahkus, kadus bändist ka too teatraalne, neurootilis-satiiriline ollus, mida mäletame plaatidelt nagu “Animals” või “The Wall”. Jäi järele puhas “imetlusväärsus” ise, monoliitsus koos sentimentaalsusega – umbes nii nagu bändi eelmisel albumil “The Division Bell”, mille salvestusi siin taaskasutatakse.

Tolle plaadi kõrvale seda uut väga vaja ei ole, mis sest et valdavalt instrumentaalne “Endless River” on iseenesest ilus žest surnud bändikaaslase Rick Wrighti mälestuseks. Võib-olla pole jah päris õiglane süüdistada Pink Floydi enesekorduses – see kõik ongi küllap tagasivaatamiseks ja kokkuvõtmiseks. Ning näiteks avalugu “Things Left Unsaid” vaatab tagasi nii, et sobinuks üsna väärikalt näiteks ammusele albumile "Wish You Were".Samas pole paljud siinsetest kompositsioonidest suurt muud kui eskiisid, millega justkui meenutatakse, kas ja kuidas bändi klišeed ikka veel toimivad. Lood nagu “It's What We Do” või “Anisina” või “Ebb And Flow” on selles osas lausa paroodia piiril – disainilt hirmutavalt täpsed, seest õõnsad. Kui taolise lämmatava voogamise seest kerkivad esile mõned pisutki teistsugused pisiasjad – näiteks Nick Masoni trummid loos “Skins” – tundub see juba nagu maavärin. Kui aga küsida millegi päris teistsuguse järele, 21. sajandi järele, siis... vaevalt. Ehk vaid “Calling”, mis hoiab paatose ja sentimendid mõnda aega sootuks eemal ja püsib kramplikult jäiga ja jahedana, aga teisalt tegi Brian Eno midagi sellist juba 1970ndatel... 5/10

TÕNIS KAHU