PJ Harvey
“Uh Huh Her”
(Island)
Hingeõdede uued plaadid – kummaga neist luurele minna?
Ma panen nood kaks ühte arvustusse kokku, sest aastaid on sidet nende vahel peetud enesestmõistetavaks. PJ on ikka olnud omamoodi Patti algusaegade (esikalbum “Horses”) loogiline jätk. Nad on eksisteerinud koos justkui hingesugulastest naabrid, kes tihti teineteisel külas käivad. Ma ei jaksa siin loetleda kõiki argumente, miks too põhiväide tõsi võiks olla, kuid samavõrra tõsi on seegi, et nende uued plaadid, ehkki ühetaolises väljendusruumis liikvel, on vastastikku parasjagu erinevad.
Polly Jean on teinud teose, mis kõlab kui alternatiiv-rock’i hauatagune elu. Või pigem kui tõdemus, et säärast hauatagust elu ei olegi olemas. Et on vaid tühi ruum, kus rahutult-räsitult kummitamas käia. Pärast mõningaid sirgjoonelisemaid projekte on see kõike muud kui kommertslik plaat. Kogu tema tarkvara bluusist, punkist ja muust ilmub meie ette pigem katkendlike fragmentidena, mitte lõpetatud ja poleeritud lauludena. Olgu või avalugu “The Life And Death Of Mr. Badmouth” – isevärki leinamarss, ilma kulminatsioonita, lihtsalt pimedas sihituses kuhugi ettepoole rühkiv. Ehk vaid “It’s You” on teistega võrreldes tõepoolest selgelt raamitud, komponeeritud lugu. See plaat pole meeldiv, aga huvitav hetketi küll. 6
Selles mõttes on Patti Smithi sedakorda muidugi kergem soovitada – kuidagi arusaadavam, selgem, tavamõistes “olulisem” plaat, ei sunni kanalit vahetama, kui näiteks “Caretwheels” või “Stride Of The Mind” või “My Blakean Year” juhtuksid raadiost kõlama. Kuid siin on teine probleem – Patti Smith näib vajavat seesugust kõva ja kindlat pinda, et maailmale otse ja kriitiliselt näkku vaadata, ja mina sumpaksin pigem koos Harveyga tema mülkaid mööda. “Trampin’” on poliitiline rock, mis on valmis leppima, et too rock oma pöörastes ja distsiplineerimata vormides tema poliitika teelt kõrvale hoiab. Sestap on näiteks “Radio Baghdad” grandioosse protestivaimu kiuste lihtsalt vaid tosin minutit riffivat tavapära. Tema hääl toob ikka veel mu meelde palju ilusat, kuid vähemalt mõneks ajaks tahaksin temaga hüvasti jätta. Ja seda mitte sellepärast, et “Trampin’” oleks halb plaat, lihtsalt selline keskmine. 5
Tõnis Kahu
ZZ Top
“Rancho Texicano: The Very Best of ZZ Top”
(Warner)
Kõige rokkivama diskotrio väga head ja mõned piinlikkust tekitavad momendid.
Arvake, mida pole Dusty Hill ja Billy Gibbons juba kolmkümmend neli aastat teinud: a) habet ajanud, b) juukseid lõiganud, c) küüsi lõiganud, d) pesemas käinud?
Lugu, kuidas Texase bugivugi-bändist sai rahvusvaheline diskopomm, võiks jutustada ka märksa lühema ajaga, venitamata seda kaksikalbumi formaati. Aga aega meil on, peab olema. Hulk ZZ Topi varasemat ja siinmaal mitte nii väga tuntud materjali jääb muidu hittide varju.
Esimene ketas mängib seitsmekümnendatest pärinevat blues’i ja see kraam on okei, väga & väga okei. “Jesus Just Left Chicago”, “Beer Drinkers & Hell Raisers”, “Mexican Blackbird”… oh beibe, kõik need lood siin seisavad tolmust, okastraadist ja puhtast kaktusejuurikaviinast koos, oh jee.
Ja Dusty ning Billy habemed olid neil ammustel aegadel veel üsna tagasihoidlikud, umbes nagu ABBA meestel.
Aga kuhu jäävad “Legs”, “Sharp Dressed Man” ja “Gimme All Your Lovin’”, küsivad nende kuulsate videote paistel elanud inimesed? Kus on Cadzzilla, kus on pikkade jalgadega naised ja pikkade pardadega mehed? Sealt need MTV hitid juba mürinal tulevad, teravad ja piprased kitarririfid üle valatud paksu kleepuva süntesaatorisiirupiga. Väga tore, aga ometi tekib tahtmine norima hakata. See teine, n-ö “hittide plaat” on ikkagi neetult ebaühtlane, mõningad tõesti suurepärased tantsulood keset halli ideedevaest materjali. Ja albumi viimane veerandtund, live-salvestus ja kaks remiksi, läheb tõesti päris piinlikuks kätte.
Mida öelda lõpetuseks? Tehke nagu mina: esimest plaati kuulan kodus ise, teise pealt mängin diskol asju. 7
Mart Juur
Erinevad esitajad
“Julm kauamängiv No.1”
(Julm Records)
Julmalt hea Eesti ringvaade.
Eesti muusika kogumikud on ühed toredad asjad. Kui muidugi välja arvata rohked käraka-labraka-suraka plaadid. Ei. Ma pean silmas näiteks aastatetaguseid Eesti indie “ringvaateid”, nagu Sue Darling. Ma usun, et need kassetid hiilivad veel tänaseni paljudesse makkidesse Eesti (ning ka piiritagustes) kodudes. Ja samasse riiulisse sobitub nüüd ilusti “Julm kauamängiv No.1”.
Pool Rulers Of The Deepist, Priit “Julm” Juurmann, on välja valinud kümme lugu juba tuntud-teatud Eesti house’i, jazz’i ja hip-hopi scene’i tegijatelt. Kusjuures tervenisti seitse träkki pole varem (vähemalt ametlikult) meie kõrvu jõudnud.
Umblu ja Cassioware’i deep-house’i erutajast (“Angel”) kuni Chalice’i falsetto-jazz-hip-hopi šedöövri (“Nuta Poiss”) ja Priidu enda projekti Broken Time Orchestra dj-relsiliku murtud rütmide sümfooniani (“Sumuuk”) kõlab see plaat nagu hea eklektiline DJ-sett suitsuvinguses jazz-baaris, mis on küll kitsuke, aga sedavõrra armsam. Ei satu sinna naljalt need, kes otsivad järjekordset auku või ratastega kütusemagnaati, ning DJde miksimisvõistlused lõpetati juba tunamullu. Vot. Ja sellises kohas paneks iga lugu sellelt plaadilt rahva heleda häälega “Jee!” hüüdma. Küsimus Priidule – ega kogumikku juhuslikult vinüülina ei saaks? 9
Lauri Tikerpe
Method Man
“Tical 0: The Prequel”
(Def Jam)
Juust, mis ei maitse ka Method Manile.
Hollywoodis on näitlejatel lepingus punkt, mis keelab neil uue valmiva filmi suhtes avalikult negatiivsete kommentaaride avaldamise. Tundub, et Def Jami boss Russell Simmons peab hakkama samasugust taktikat rakendama, sest Method Man on intervjuudes avalikult öelnud, et pole rahul sellega, mis lood firma albumile panna otsustas. Pidi ju sellest albumist tulema klassikaline Wu Tangi plaat, kus nuppe keerab RZA ja häält teevad selle legendaarse shaolin-gängi sõdalased. Selle asemel on lõppversioonile RZA-lt jõudnud vaid ÜKS lugu, külalisstaarideks on teised Def Jami artistid (Ludacris, Busta Rhymes) ja plaat ise on klassikaline viimaste aastate Def Jami juust – värvilises krõbisevas pakendis, aga auklik ja kerge hallitusemaitsega. Selliste plaatide puhul on tavaline, et tulistatakse pide paari looga kuulaja pihta tühjaks ja pärast on laskemoon otsas – sama ka siin. Avalugu “The Prequel” meenutab oma hakkivalt stiililt Rockwilderi paremaid päevi ja The RZA produtseeritud “The Turn” koos Raekwoniga on justkui vanade aegade Method Man, kähisemas kuskil Brooklyni kangialustes, küünealused mustad ja silm kaetanud. Aga muidu on see plaat kurjade firmaonude võit ja musafänni kaotus. Kahju. 6
Tristan Priimägi
Rüki
“Davenport”
(Tiskotown)
Elektrooniline puhke-muusik. Saaremaalt!
Saaremaa hipster Mihkel Kasemaa ehk Rüki on väsimatu maadeavastaja modernsel ja urbanistlikul helimaastikul, kelle kahe aasta jooksul valminud teosed on kogutud debüütalbumile “Davenport”. Helikandja sisaldab neljateist ekskursiooni downtempo radadel, mida läbides meenuvad pildikesed möödunud noorusest. “Davenport” on Rüki muusikaline autoportree, tagasihüpe lapsepõlve, kust artist korjas üles teda enim mõjutanud viisijupid, mille hiljem osavalt tänapäevastesse rütmidesse põimis. Lapselikult emotsionaalsed ja õrnad meloodiad, jazz’ilikult improvisatsioonilised trummikäigud ning dünaamilised bassiastumised võluvad lihtsusega. Rüki ei taha midagi tõestada, ta pakub oma loominguga võimaluse põgeneda muusikasse ja kõik kõrvaline unustada. Lühidalt – see on mitmekesine ja ootamatuid käike pakkuv lounge-muusika, mida võib vabalt nimetada leisure groove’iks. Väärib kuulamist! 7
Jürgen Tamme
The Carpenters
“Gold”
(A&M/Universal)
Tasase ja õrna muusika legendaarsed õde ja vend.
Kõik on tõlgendus, kehtib siin. Kuigi õe-venna Carpentersi mehisem – klavkat ja helipilti kontrolliv – pool Richard kirjutas kah geniaalseid meloodiaid, on duo enamik materjali kaverid. Võiks öelda ka, et Kõik on Karen. Trummitüdrukust lauljatari uskumatult mõjuv kohalolek hääles ja pildis. Ja ilma videota! Enam kui aastakümme tagasi 32. eluaastal traagiliselt lahkunud Kareni saatus lisab muidugi seda teatud kättesaamatust, igatsust ja kaotuse ning kaduvuse ilu ja valu, mida tulvab naise esitustest. Üheltpoolt on ju bändi peetud totaalseks meinstriimiks ja mingiks kuradi estraadijuraks. Kes veel täna, pärast kõiki neid easy listening’i ja retrobuume nii arvavad, neile pole mõtet kaasa tunda. Karmile kuulajale niipalju, et näiteks Sonic Youthi tüübid on duo fännid. Kaunis kurbus, paratamatu fragmentaarsus, kõige hetkelisus, ääririivav sentimentalism ja hingemattev melanhoolia. Ning samal ajal, tegelikult – kõige võimalikkus. Great stuff! 10
Tõnu Pedaru
