Veteraan-latiino-rokkarid koos sõpradega.
Teadlased kinnitavad, et viimase kahekümne viie aasta jooksul on planeedi keskmine temperatuur viis kraadi tõusnud, aga minu meelest on siin ikkagi kuidagi liiga vilu. Ilma Los Lobose tulise ja vürtsika tex-mexita oleks maailm veelgi jahedam paik.
Los Angelese hidalgod mängivad 1973. aastast saadik, kord lahku minnes ja siis jälle uuesti kokku tulles. Viimsel kohtupäeval, mil meie kõigi käest meie tööde ja tegemiste kohta aru päritakse, on meestel hulk toredat muusikat pühale Peetrusele ette mängida, sellist temperamentset ja kirglikult lõdva randmega tehtud värki. Eestlase jaoks tähendab Los Lobost peamiselt “Cancion del Mariachi”, mestis Antonio Banderasega lauldud märulilaul filmist “Desperado”.
“The Ride” on bändi üheteistkümnes, seekord peamiselt ingliskeelne album. Kirev ja mitmekesine, nagu nende plaadid ikka, rajust latiino-rock’ist traditsioonilise blues’i ja kantrini. Eriliseks teevad asja külalised, kes Los Lobose stuudiost läbi astuvad. Neid on tohutu hulk. Mehhiko hiphopparid ansamblist Café Tacuba, latiinofunk’i staar Little Willie G., alt-country vanameister Dave Alvin, souliveteran Bobby Womack, salsakunn Ruben Blades, Fairport Conventioni Richard Thompson, gospelidiiva Mavis Staples – kui ainult mõningaid nimetada. Ei puudu ka vana kõri Tom Waits ning kõigi muusikute sõber Elvis Costello, kelle kaastööta ei ilmu varsti vist ükski kollaboratsioonideplaat.
Öeldakse, et liiga palju kokkasid rikub toidu ära. Pidudega on vastupidi – mida rohkem rahvast läbi astub, seda mõnusam. Ja “The Ride” on pidu, päris mõnus pidu. 8
Mart Juur
Animal Collective
“Sung Tongs”
(Fat Cat)
Free-folk-bänd on muutunud puhtakõlaliseks ja rõõmsamaks.
Animal Collective on tänu oma pöörastele plaatidele ja kontsertesinemistele omandanud kultusbändi staatuse. Võimalik, et tänu saavutatud tähelepanule on ka uue albumi produktsioon puhtam ja kaalutletum kui kunagi varem. Õnneks on siin siiski säilinud ka sellist friiki ja meeletut, kohati lausa ajuvabaduseni ulatuvat spontaansust, aga bändile ainuomasel stiilsel ja vaheldusrikkal moel.
Väga elujaatav plaat, mis paneb maailma nägema kirgastes toonides isegi siis, kui siin-seal sulanduvad muusikasse sentimentaalsemad noodid. Animal Collective’i kujundatud piirideta laulustiil on nakkav ja täiesti eristuv kõigest muust senikuuldust.
Ja kui loomulikult see välja tuleb. Tavapärase vokaaliga sarnanevatele häältele pakuvad vaheldust kohatine nimevääriliselt loomalike kõlade ja olematu inimkeele segune supp, milles on midagi väga avatut ja siirast. Kogu plaat on justkui unistus lõputust pühapäevast sõprade ja lähedaste inimeste seltsis mõnes looduskaunis kohas, mis ei kahanda plaadi novaatorlikku poolust. Pigem vastupidi – toob esile just sellise maa- ja looduslähedase ellusuhtumise igal hetkel millegi uuega üllatava olemuse. 9
Aivar Tõnso
Arto Lindsay
“Salt”
(Righteous Babe Records)
Intellektuaalne võrgutaja on natuke väsinud. Aga ainult natuke.
Me oleme seda kõike juba kuulnud. Need brasiilialikkused, need moodsad, aga hillitsetud biidid, nii rafineeritud elektroonika kui ka juhuslikkusest puhastatud batucada, kogu neurootiline ambivalentsus stiilis “vaga vesi, sügav põhi”, elegantne, kuid nukravõitu poos ja ohtralt portugali- ja ingliskeelset hämarlüürikat. Jah, Arto Lindsay plaadid olid mulle möödapääsmatud, aga see siin pole enam nii möödapääsmatu. See on ohtlikult “tuntud headus”. Muidugi on kaasprodutsendid, brasiillased Kassin ja Ceppas nutikad. Muidugi on siin ootamatuid sound’ileide, Stephen Barberi trikikaid keelpilliseadeid ja üllatav jaapanikeelne külalisvokalist. Aga midagi pole enam see... Või hakkan ma vanaks jääma? Või hakkab Arto Lindsay koos minuga vanaks jääma? Siiski, lojaalsusest. 7
Tõnu Kaalep
Rulers Of The Deep
“Nite:life 019: Tallinn Express”
(NRK)
Meri ja Julm interkontinentaalset publikut tantsutamas.
Siin ta nüüd on! Aastaid kodumaist house-asja ajanud Priit Julm ja Meelis Meri valmistasid esimese miks-albumi, mis mõeldud rahvusvahelisele turule. Aktiivne suhtlemine Euroopa ja USA dance-scene’i võtmeisikutega, regulaarne Miami Winter Music Conference’i külastamine ja DJ-setid üle ilma on mehi hoidnud stabiilselt nähtaval seal, kus parasjagu vaja. NRK on tantsumuusikale spetsialiseerunud briti firma, mille Nite:life-nimelise mix-sarja senised kaheksateist reliisi on nelja aastaga saanud üsna populaarseks nii Euroopas kui USAs. Ilma naljata, Rulers Of The Deep on sattunud väärikasse seltskonda.
“Tallinn Express” on üks koma üks tundi vältav uute ja tuliuute paladega ning filigraanse miksimistehnikaga nonstop-teekond, mis jaguneb ligikaudu kolmeks mõtteliseks osaks. Rong suhiseb linna vahel. Pikalt. Prevaleerib paks ja mahlane funk-house biit. Eriti hästi istub, nii sobivuse kui ajastusena, Blakkati “Hazmat” koos R. Clarki “Resist” a cappella’ga, mis läheb märkamatult üle ROTDi klassikaks “Elu On Mu Ilu”. Hea töö! Kõva minek on peal. Ka eestimaise originaalmuusikaga pole koonerdatud. Neljateistkümnest rajast on kuus meie stuudiotes produtseeritud või re-produtseeritud, lisaks veel Umblu feat. Cassioware “Angel”, millest alates ilmub mix-sound’i pidevalt tugevnevaid tech-house elemente (Alexkid, Frederic Galliano) ja tribal-biite (Julma julmalt traibaalne töötlus Viivu palast “The Way You Make Me Feel”). Rong kihutab täisgaasiga. Ja siis ... nu-jazz. “Tallinn Express” sööstab kitsast tunnelist välja avarate lagendike vahele. Algab Jazzanova “Another New Day”, seni ühtlaselt kusagil 127 bpm kandis põksuv biit langeb tervelt kümnekonna “pöörde” võrra. Reis hakkab lõppema. Veel Cinematic Orchestra ja Roots Manuva koos järjekordse leidliku a cappella paigutusega ning lõpp-peatus. Tagasi alguses.
Ja tagasi algusesse, seekord kriitilisema kõrvaga. Veidi on põhjust, sest viis esimest lugu kõlavad setis liiga kaua - kuus-seitse minutit lähevad klubimiljöös ludinal, kuid cd-mix’is on seda liiast. Edasi on lood juba lühemalt üleval ja näe, aeg liigub palju kiiremini. Aga see on pisiasi. Kõige hullem on hoopis muusikaväline, sest plaadikujundus on pehmelt väljendudes odav. Kes sellise tegi? Pakend sarnaneb pigem eufoorilise trance-mulliga.
Rulersite debüütalbum on väidetavalt valmis ja ootab ilmumist. Seni kuulame kvaliteetset miksi. 9
Koit Raudsepp
Scandinavian Music Group
“Nimikirjaimet”
(BMG)
Humoorikas ja vihmane suomi-pop.
SMG on järg soome muusika 90ndate teise poole kõige paremale bändile Ultra Bra’le, mis läks laiali oma kõrghetkel, nagu legendile kohane. UB pani pillid kotti, et ülipopulaarsest jazz-hevi-bossa-folkbändist ei saaks liikmete elukarjäär, et nad ei muutuks uueks Dingoks. Ilus.
2001. aastal loodud SMG sisaldab UB kunagisest rahvarohkest koosseisust kitarristi, üht naislauljat ja trummarit, bassimees on uus. Lisaks ka soome huumorit, kauneid meloodiaid, suviseid vihmaseid pärastlõunaid, esimest lund ja tühje kohvikuid. Aga ta ei sisalda pasunaid, viiuleid, loomi, klaverit, taustakoori, unikaalsust, camp’i, revolutsiooni, legendi.
SMG uus album “Nimikirjaimet” on sellest hoolimata hea plaat. Hoogne ja armas soomekeelne pop-rock. Tõenäoliselt parandab kergemast nohust ja võtab ehk ka kurguvalu vähemaks.
SMG käis aprilli lõpus Eestis. Kuulu järgi tulevad suvel jälle. Peaks kindlasti vaatama minema. 7
Maria Ulfsak
Mitchell Akiyama
“If Night is a Weed and Day Grows Less”
(Sub
Rosa)
Kanada eksperimentaalse elektrooniku poolt mürastatud klaver ja trompet.
Elektroonilisse n-ö avangardi kuuluva Mitchell Akiyama seekordne ponnistus on mulle vähemalt oma eelduste poolest südamelähedasim – autori päralt on klaver ja trompet, millel mängitud katkeid või palu ta seejärel arvutis töötleb ja moonutab. Tutvustus lubas, kui mu mälu mind ei peta, “udust ja laialimääritud trompetit“, mille peale ma loomulikult kohe õnge läksin. Tegelikult ootasin siit märksa ambientsemat kraami – Akiyama aga, nagu mulle nüüd vähehaaval selgub, on vist ikka rohkem müra kui udude mees. Ka müra, tõsi küll, võib muidugi udune olla, aga antud juhul on mingi karedus, dissonants või piksel sellel “udul” nii teravalt sees, et segab helides omasoodu ringisumpamist, mida ma sellelt plaadilt õigupoolest lootsin. Akiyama on ka liiga dramaatiline, ise olen aga muidugi süüdi jne. 5
Erkki Luuk
Syndrone
“Salmataxia”
(Merck)
Liialt avardunud meeleolude spekter.
Meenub Syndrone’i eelmine ning ühtlasi esimene album “Triskaideka”, mis omal ajal lõi elektroonika vallas päris suuri laineid. Kuivõrd uus album praeguses situatsioonis tähelepanu äratab, on omaette küsimus, kuna ollakse jõutud omadega mingisse hoopis teise galaktikasse.
Syndrone kõlab siin endiselt 100% elektrooniliselt, aga meeleolude spekter on kohati äärmusteni avardunud. Plaat algab hoogsalt ja pingestatult, kahjuks ei ole sellel piisavalt kandevõimet, et kuni lõpuni naudingujudinaid tekitada. Plaadilt kostsb sugulust Autechre’iga ja algul oleks nagu tunne, et Syndrone suudab käsitleda sellist kalkuleeritud elektroonilist helilist tundeelu eespool mainitust kuidagi vabamalt ja elavamalt, aga pikemas perspektiivis viiks just see vabadus justkui asjad fookusest välja mingi lahustumiseni, kus lõppeesmärk jääb saavutamata. Ühesõnaga tasub siit terviku asemel pigem esile tõsta üksikuid lugusid. Nagu näiteks pisut lonkava rütmikaga mingit karget, aga kodust müstilist rada kulgev “Where From Art” või siis jõulisemas võtmes, kirka meeleoluga, lihtsatel süntesaatorikordustel põhinev abstraktsete rütmividinate taustal rokkiv (kui nii võib öelda) “Capital M”, mille lõpetab rütmistruktuuride lagunemine kasvava orkestraalse ülevuse foonil – võimas! Kui vaid oleks taolisi hetki rohkem. 7
Aivar Tõnso
