Mannetu briti FM-indie.
Neli sõpra Londonist kuulasid lapsepõlves liiga palju Oasist ja nüüd on tagajärg käes – nende bänd kõlab nagu Coldplay. Või Travis või Radiohead või Stereophonics või Keane. Britid on üldse mihklid nimesid välja mõtlema, ma kahtlustan, et see hämmastav võime pärineb ajast, kui impeeriumi armaada oli maailma suurim ja valitses meresid. Näiteks drednoodid – neid soomuslaevu tuli ellingutelt nagu sooje saiu, kõik täpselt ühesugused nagu indibändid – admiraliteedis nähti kurja vaeva, et rauakolakatele nimesid panna. Admiralid said sellega ometi hakkama, kuninganna auks, impeeriumi hüvanguks. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis annaks paljugi mõne siukse indibändi eest, kes ei kõlaks nagu Coldplay. Või Travis või Radiohead või Stereophonics või Keane või see m*nnetu Athlete. 1
Mart Juur
New Order
“Waiting For The Sirens’ Call”
(London)
Relvituks tegev popmuusika. Nagu ikka.
Veidi kummaline on kuulata bändi, kes teeb ikka peaaegu samasugust muusikat kui 23 aastat tagasi. Ent mingil imelisel kombel ei muutu nad tüütuks, erinevalt U2st. Kuigi siin pole enam “Technique’i” postpunklikku hüpnootilisust, on New Order suutnud säilitada seletamatu melanhoolse fluidumi, mis teeb nende lood kümne sekundiga äratuntavaks. Või on see Peter Hooki klassikaline kumisev bass, mis toob naeratuse näole jälle ja jälle ja jälle? Ja kui ka esimesel kuulamisel jäi mul veidi kõhklev tunne, siis kordamine, tarkuse ema, tegi relvituks.
“Turn” on üks ilusamaid New Orderi lugusid läbi aegade, peaaegu tipus koos “True Faithi” ja “Bizarre Love Triangle’iga”. “Krafty” on perfektne tühjal kiirteel kulgemise soundtrack ja “Working Overtime” kõlab nagu Iggy Popi cover.
Kohati meenutab “Waiting...” New Orderi laulja Bernard Sumneri ja eks-Smithsi kitarristi Marri kõrvalprojekti Electronic või siis ka bändi eelmist “Get Ready” albumit, ent on tunduvalt sisukam. Meloodiad on tagasi ja need teevad New Orderist taas elektroonikapopi kuninga. 8
Marek Kallin
De Phazz
“Natural Fake”
(Universal Classics &
Jazz)
Rahulikku lokaalipoppi Saksamaalt.
Tõsiusksed acid jazz’i apostlid süüdistasid juba De Phazzi eelmist plaati “Daily Lama” popistumises. “Natural Fake” paneb nad tõenäoliselt vihast märatsema.
De Phazzi aju ja süda, sämplerivirtuoos Pit Baumgartner, on sedapuhku teinud plaaditäie maitsekat pop-soul-jazz’i à la Sade, millest suurem osa sobiks ideaalselt igasugustele lounge- ja chill out-kogumikele. Ainult et vahest isegi liiga maitsekas on see plaat. Liiga ümaraks lihvitud nurgad ja liiga põhjalikult kalkuleeritud sämpleri ning “päris” instrumentide vahekord.
Tegelikult on see vist sihuke arukate ja korralike täiskasvanute pop. Neile, kes Smithsi saatel vinne pigistasid, acid house’i rütmis süütuse kaotasid ja nüüd oma liisingute kõrvalt kesklinna lokaalides margariitasid limpsivad.
Aga sõnad on De Phazzil muideks väga head. 6
Lauri Tikerpe
Konono No. 1
“Congotronics”
(Crammed Discs)
Afrotrance!?!
Ilmselt valitseb uue kolmanda maailma riikide muusika vastu mingites ringkondades stabiilne huvi, aga suuremaid laineid tekitavaks tähelepanuks leiab siiski põhjust üsna harva. Eriti just seetõttu, et sealne muusika ei üritagi sellisel tasandil kommunikeerida, järgides pigem oma traditsioonilise keskkonna elurütmi ja standardeid.
Konono kujul on aga tegemist grupeeringuga, kes eespool kirjeldatud suhtumisest silmatorkavalt erineb. See Kongost pärit bänd tegutseb alates 80ndatest. Alguses traditsioonilist muusikat viljelenud Konono on tänaseks leidnud oma unikaalse helikeele, kasutades kolme elektrilikembet eri registrites, millele on lisatud käepärastest vahenditest kombineeritud efektid. Sellise lähenemise tulemusena sündinud omapärase helikeele tõttu on neid nimetatud esimeseks aafrika techno-grupiks. Nii hull see asi nüüd ka ei ole, aga väike sensatsioonimaik käib grupiga kaasas. Igatahes ärateenitult, sest nii nagu oma kaasaegselt muusikalt, nii oodatakse euroopalikus maailmas ka mujalt värskeid tuuli, mida sellel plaadil leidub piisavalt ilma, et aafrikalik omapära kuidagi kannata saaks. 8
Aivar Tõnso
David Sylvian
“The Good Son Vs The Only Daughter: The Blemish
Remixes”
(Samadhisound)
Remiksitud. Originaalist kodanlikumaks ja “kunstipärasemaks”.
Intellektuaalse popi klassik David Sylvian tegi eelmise plaadiga “tuntud headuse” ootajaile külma. Mäletate, “Blemish” oli lihtne ja ängirohke plaat, elektroonikale lisaks paaris loos free-jazz’i legendi Derek Bailey ettearvamatu kitarrimäng. Nüüd on Sylviani isiklikult valitud remiksijad neist lauludest üle käinud; ja tagajärg sarnaneb Sylviani tüüpiliselt “luksusliku”, lihvitud sound’iga rohkem kui originaal. Peaaegu nagu uus album!
Jazz ja nüüdismuusika kohtuvad läptopitehnoga. Kõik on kohati liiga ilus. Remiksijate nimekiri on aukartustäratav, seal on Ryoji Ikeda, Burnt Friedman, Yoshihiro Hanno, Akira Rabelais, Jan Bang & Erik Honore (feat. Nils Petter Molvaer).
Teatud fragmentaarsus, rahuldamatus ja remiksiprojektile omane lõpetamatus muidugi jääb seda albumit iseseisvast uusloomingust eristama... 7
Tõnu Kaalep
Halo
“Värvid”
(King Kong Plaadid)
Jazz’i, bossanoova ja etnosugemetega eestikeelne pop-plaat.
Tere tulemast maailma, kus tütarlaste silmad on rohelised ja kõrvaltänavates sillerdavad lombid. Kus süüakse tänaval pannkooke ja juuakse kahtlast veini. Kus aastat arvestatakse Viljandi folgist järgmise folgini. Kus on kuulatud Jäääärt ja Jaan Tättet, nii et seda nägu. Kus sügisel hullatakse kirjutes lehtedes, villasokkidest ja kampsunist lõngatordid lendamas. Ja kevadel istutakse Raekoja platsil, nii armunud, et kõht lahti. Kus on loetud natuke Ernst Ennot, Juhan Viidingut ja Leelo Tungalt. Aga ainult armastusluuletusi.
Poeesia defitsiidi ajastul on sellel kõigel väärtus, aga paratamatult on olemas skaala, mille ühes otsas on veidi võlts ja nunnu kepsutav igikestev hilispuberteet oma natuke imelikult lõhnava ja “vaba” olemisega. Teises otsas aga istub näost valge, ideaalidest, elu tapvast ilust ja kurbusest oimetu poeet, kes eduühiskonnas oma liigvarajasse surma kustub.
Halo plaat on pigem tervitaja selle skaala esimesest poolest. Iga tõsine muusikakriitik (teate küll, kellest ma räägin, onju) lööks nende plaadi “Värvid” maa alla, aga kuna ma seda pole, siis ei tihka kirvega kellegi unistuste kallale minna. Naiivsuses on oma võlu ja õnneks on Halo tüübid erinevalt oma žanrivendadest pretensioonitud ja rõõmsad. Kui nüüd stereotüüpide keeles kõnelda, siis tundub mulle liblikaid püüdev ja luulet lugev armund poiss iga kell sümpaatsem kui “Tõhusat juhti” lugev ärinooruk, kes puhkab “aktiivselt”, tahab enne 33. sünnipäeva miljonäriks saada ja arvab, et Jevgeni Onegin on mingi vene kirjanik. 5
Maria Ulfsak
Rufus Wainwright
“Want Two”
(Geffen)
Autsaiderlikult paheline pede-pop-klassika.
Homoseksuaalne Rufus Wainwright on teinud plaadi, ja väga hea plaadi. Aga enne kui välja kuulutada, et selle aasta esimene gay-pop-klassika on saabunud, võtkem veel aega kuulata. Ei, päris see ta nüüd küll ei ole. Mina ei leidnud siit kirevat camp’i või retro-ornamendiga hedonismi. Ja ma väidan, et kogu oma põhitoonilt pole “Want Two” gay-, vaid pedeplaat. Selles on vahe. Wainwright pole kultuurselt cool, vaid oma kujundikeelelt omajagu rõve, riski piiril, autsaiderlikult paheline. Tal on maskid ja make-up, aga see kõik ei maskeeri suuremat – puuder on vahel pisaratest niiske ja mitte iga naeratus ei kesta.
Näiteks “Memphis Skyline”, homoerootiline pühenduslaul varalahkunud (ja minu andmetel heteroseksuaalsele) Jeff Buckleyle, on ühtpidi lihtsalt tundeküllane ja ilus, kuid samas on selles passiivses olekus, kuhu ta oma iha objekti taandab, siiski midagi riivatut ja masturbeerivat. Ja sellise kummalise trotsiga käib ta läbi ka plaadi erinevad stilistilised üksikasjad. Ta loob midagi kaunist, olgu selleks siis murduva hingega “This Love Affair”, Mozarti vaimus “Little Sister”, massiivne keelpillimissa “Agnus Dei” või eriti hea näitena kõnekalt pealkirjastatud “Gay Messiah”, ning ütleb siis – sa tahtsid ilu ja sa saad selle, kuid ainult minu sügava sisemise rikutusega koos. Võta või jäta...
Ja tal on õigus sedasi öelda. 9
Tõnis Kahu
