“Bodyrockers”
(Mercury)
Kuu Kompude kokku segatud elektro-rock’i sodi.
Uus omast-arust-zeitgeist-ansambel Bodyrockers (nime eest punkt maha) võtab Anttila-elektro põhjad ja mängib neile kitarri peale. Tulemus on sama laitmatu ja vahutav kui viiedollariline milkshake, aga tahes-tahtmata tekib tunne, et kui on olemas plaadid, mis on tehtud spetsiaalselt kodus rahunemiseks (paaniflöödid ja delfiinihääled), siis selle plaadi otstarve on mängida moe-show’de ajal sellist süntekarocki, mis modellil jalga alt ära ei raputa. Maltal, Küprosel ja teistes klubi-hotspot’ides rohkelt käiatud suvehitt “I Like the Way” (“I like the way you move, I like the way you clap your hands!!!” – tulge mõistusele, punkt maha) kõlab nii, nagu mingi välismaa mees üritaks Leedu haussi teha, ja kogu ülejäänud plaati tahaks lasta tuppa kinni pandud James Murphyle, et ta kuuleks, milliseid õudseid kuritegusid on võimalik dance-pungi sildi all korda saata.
Plaadikaanelt vaatavad vastu kaks Kuu Komput, kes poseerimise käigus ilmselt polegi märganud, et teise ja viienda loo põhjad on täiesti identsed. Tahaks lõpetada tervisliku toitumise teesiga: ärge sööge igasugust sodi. 2
Tristan Priimägi
The Raveonettes
“Pretty In Black”
(Columbia)
Taani Velvet Underground läheb pehmeks.
Kes ei tahaks olla Velvet Underground? Tuigerdada värske herolaksu all, kitsad nahkpüksid jalas, mööda lava nagu päikesepistest tabatud tõupull Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, ja deklareerida, et rokenroll on puhas kunst? Ma, ausalt üteldes, väga ei tahaks. Aga The Raveonettes, näe, soovib seda rohkem kui keegi teine. Sune Rose Wagnerit (mida nimi) ja Sharin Food on Velvet Undergroundiga ühte patta pandud esimesest päevast peale. Ja neile see meeldib. Olgu peale.
Eelmise plaadi kolmeduuri kitarrimürast on nüüd saanud “huvitav” segu simmanikantrist (“The Heavens”), Blondie ja Samantha Foxi sohilastest (“My Boyfriend’s Back”) ning päkapikutehnost (“Twilight”). Ja Sharin Foo enam bassi ei mängi, sest “tema ala on rohkem laulmine”. Vähemalt neljas loos lööb kaasa aga Velvet Undergroundi trummar Moe Tucker, kelle Raveonettes oma USA tuuri ajal kuskilt pärapõrgust kidnäppis ja oma tuuribussis trummi taguma sundis.
Vaat nii. Mis ma veel ütlen? Tooge müra tagasi. 4
Lauri Tikerpe
UB40
“Who Are You Fighting For?”
(EMI)
Willie Nelson
“Countryman”
(Lost Highway)
Kaks reggae-plaati, kaks maailmavaadet
Muidugi on tegelik reggae ammu kuskil mujal. On vist kogu aeg olnud, Jamaical ju? Aga mujal tehakse teda ka. Legend räägib, et isegi Kukerpillid leidsid ükskord Tartu muusikapäevade lähenedes merekoolist neegri ja tegid temaga reggae’t!
UB40 pääses kunagi Eesti Raadiosse, vähemalt Erilaidude saadetesse, briti töötuformularilt pärit nime tõttu kui töölisklassi esindajate bänd.
Willie Nelson jällegi on vanaldane, kuid kõbus kantristaar, keda reggae’ga seni ühendas ennekõike armastus kanepi vastu.
UB40 leiutas omal ajal uue turvalise, Jamaica hullust kodustava ja hitistava formaadi, see on miski Londoni veinibaari-reggae. Muidugi on sel siledal vormil nüüd üle laulu poliitiline sisu. Mitte just suurte kujunditega ega põnev. Tuntud headus, peaaegu, aga kes nüüd enam tuntud headust hindab?
Kui Willie Nelsoni nime poleks plaadil, võiks karastunud Eesti kuulaja arvata, et see on miski kohalik süldi-reggae. Ei, see pole mingi solvang, see on lihtsalt kirjeldus reggae-võtete ja jutustava kantripopi miksimisest.
Aga miskipärast meeldib mulle Nelsoni ülesastumine rohkem, kuidagi ausam siiski. Vähem masinaid, rohkem enesekindlat vanamehelikkust. UB40 enesekindlus tundub vahel katteta või marketingiosakonna oma... 4/6
Tõnu Kaalep
System of a Down
“Mezmerize”
(American)
Armen-ameeriklaste pöörane metal-show kiirusega viis-stiili-per-laul.
Metal ei taha viimasel ajal enam üldse seal puuris püsida, kus ajakirjanikud ja muu imestav rahvas teda aeg-ajalt toika otsast toitmas käivad, et siis teravaid elamusi saada, vaid see kunagine (paljude arvates) sakris metselukas on sõbrunenud igasuguste teiste muusikastiilidega ja osutunud väga meeldivaks vestluskaaslaseks. Armen-ameeriklaste viimane kauamängiv võtab üle Rage Against the Machine’i süütepudeli ja lennutab selle kuulajale otse vastu vahtimist: esimene singel “B.Y.O.B” keedab esimese seguna valmis kirjeldamatu thrash-valsi, mille taktimõõdu jälgimiseks peab ilmselt ise armeenlane olema, ja üllatused jätkuvad kogu plaadi vältel – Figaro-kloon “Cigaro” või Carly Simoni “You’re in Vaini” lüürikalist kalambuuri meenutav “This Cocaine Makes Me Feel Like I’m On This Song” võtavad suu iga kord muigele. Võetud vabadustest hoolimata ei võeta rauatagumise osakonnas aga hetkekski puhkust ja tulemuseks on lüüriline ja samas raju plaat, mida võib vabalt ka mitukümmend korda kuulata. Ja see laulja Serj Tankjan on ju täiesti Alender, nii välimuse kui hääle poolest! 9
Tristan Priimägi
