Prantsuse pop indie kitarride ja r&b biidiga.
Mis juhtub, kui sulgeda Justin Timberlake paariks kuuks Pariisi Ladina kvartali ärklituppa koos hunniku Outkasti, New Orderi, Lightning Seedsi ja Curtis Mayfieldi plaatide ning film noir’i klassikaga? Kui kõik läheb hästi, saab temast Tahiti 80. Umbes sellise koostisega ongi selle prantsuse kvarteti uus plaat. Indie-popi kitarrid, vana kooli hip-hop ning värsked r&b rütmid, valge mehe kõrge soul-vokaal ning kerge prantslaslik melodraama.
Muideks. Plaadi heli keerasid stuudios kokku Neal Pogue ja Serban Ghenea, kes on üldisemalt tuntud kui Outkasti ja NERDi helitehnikud, ja nende käsi rütmide programmeerimisel on ka tuntav. Avalugu “Big Day” on selgelt kõva hitt, midagi Phoenixi ja New Orderi kanti, “Changes” aga puhas r&b gruuv, mis paneb Timberlake’i kadedusest ühe oma paljudest kübaratest ära sööma. “Your Love Shines” on vaat et hingematvalt kaunis duett Linda Lewisega – unustatud soulidiiva, Minnie Ripertoni südamesõbranna.
Ühesõnaga. Tore plaat, mis sõprade hulgas juba üllatavalt populaarseks saanud. 8
Lauri Tikerpe
Shelton San
“EP”
(Seksound)
Tallinna mürakombaini kauaoodatud ja kõva debüüt plaadimasinas.
Shelton Sani jaoks pole müra muusika kõrvalprodukt, vaid lahutamatu osa. Nad tõmbavad selga valged kitlid, panevad kaitseprillid ette ja käsitlevad müra teaduslikul viisil, pannes seda korduma, nagu Loop seda tegi, seades seda erinevatesse piirsituatsioonidesse, segades kokku helistikke ja nendevahelisi halle alasid, nagu seda on alati teinud Sonic Youth. Müra on siin uurimisobjekt, loomaliku energia väljendusvahend, mida analüüsitakse mõistuslike meetoditega. Ometi ei kao sellest muusikast hetkekski sisemine pinge, seletamatu drive, mille maagilise valemi on Shelton Saniga sarnaselt avastanud näiteks Fugazi või Comets On Fire: “Hustle Hutchi” hoiab koos bassi ja kahe kitarri sooniv dissonants ning kõik viis lugu on kantud neurootilis-plakatlikust laulustiilist, millega Fugazi laulja Ian MacKaye kunagi oma poliitilist sõnumit rahvani viis. Siin on vähe sellist, mida poleks juba kuulnud, kuid kindlasti pole siin tegemist kellegi tõmmisega, vaid pigem müraroki esteetika aupakliku taaselustamisega. Ootame albumit. 8
Tristan Priimägi
Yourcodenameis: Milo
“Ignoto”
(Fiction Records)
Vaese mehe värk.
“Kas see on mingi vaese mehe The Mars Volta?” küsis üks tujutu reisikaaslane, kui ma selle plaadi autos esimest korda mängima panin.
Esimeste nootide põhjal ma nii ei arvanud. Müramassiiv, need kitarrid kõlasid küll neetult tuttavalt, kuid suhteliselt lootustandvalt. Vaid tõrrepõhja miksitud vokaal näis olevat pisut liiga nõrk. See oli esimene lugu. Ja teine lugu. Ning kolmas lugu. Ühesõnaga – terve plaat.
Mingil hetkel tekkis mul seos Incubusega. Tundus, nagu oleks tegemist popurriiga nende refräänidest. Aga ainult tundus, sest järgmine link viis hoopis Perfect Circle’i juurde. Ja sealt kuhugi rappa, mätaste ja laugaste vahele. Niisiis – ei liha ega kala. Pigem selline laine peal sõitmine. Iseasi, kas nimetatud laine on juba randunud või ei… 4
Mart Niineste
Ryan Adams & The Cardinals
“Cold Roses“
(Lost
Highway)
Alt.kantristaari uue bändiga küntud üleliia reeglipärane topeltplaat.
Kantri, folk, bluus ja muu – te kindlasti küsite, miks teeb üks noor mees sellist vana muusikat? Ilus oleks vastata, et ta ei saa teisiti. Et too traditsioon lihtsalt on temast tugevam. Sest tegelikult ehk polegi seesugune muusika nagu päriselt “vana”, pigem midagi “igavese tõe” taolist, teatav pühadus ja absoluut. Ning selliseid laule lauldes tehakse siis läbi omamoodi ohverdusrituaal, teadlik enesesalgamine ideaali nimel. Nii luuakse minevik keerukamaks, kui ta esmapilgul tundus, raskeks kanda ja taluda. Ning tavaliselt tuleb just siis ilmsiks, kui inimlikud me kõik selle kauge igatsuse kõrval oleme, kui nõrgad, täis tõrkeid, kahtlusi ja ebakindlust. On vaja väga erilisi karaktereid, et selline poolreligioosne maailmapilt välja mängida – selliseid nagu Dylan või Neil Young või isegi Nick Cave.
Aga Adams? Tema kindlasti mitte. Tema näib oma struktuurides kinni olevat ikka seetõttu, kui formaalselt selged ja lihtsad nad on. Ja kui nad veel ei ole, poleerib ta nad selliseks. See muusika ei räägi muust kui muusikast endast ja sellest, kui tore on teda kodustada. Üksildasi erandlikke välgatusi siit ju leiab – “Meadowlake Street“ on peaaegu päriselt, lennuvõimeliselt ilus –, kuid rusuv enamik lugudest jääb reeglitesse kinni ja sureb sinna. 5
Tõnis Kahu
Ol’ Dirty Bastard
“The Definitive Ol’ Dirty Bastard
Story”
(Elektra/Rhino)
Varalahkunud roppsuu elu pärast elu.
Surnud räpparitelt kümne naha koorimine on juba vana teema. Lipsu ja ülikonnaga “muusikasõbrad” teenivad siiani Tupaci ja Notorious BIGi erinevate postuumsete kogumike pealt lahedalt pappi. Nüüd on siis ODB kord. Wu Tang Clani gängi põhipohhuisti ja roppsuu mälestust aga see plaat, vähemalt minu meelest, küll ei austa. Minu mäletamist mööda on ODB-l ka muid häid lugusid peale “Brooklyn Zoo”, “Shimmy Shimmy Ya” ja Eesti urban-pidude hümni, laulu, mida oskavad tõenäoliselt rõkata kõik põlvepikkused Karl Kani teksades poisid ja tüdrukutirtsud – “Got Your Money”, juhuu! Aga kui plaat isegi sellega ei müü? Paneme lõpupauguks Prasi “Ghetto Superstari”! Mis see siis on? Mugav peopanemisplaat rikastele keskklassi teismelistele, kes vahelduseks mängivad karme getomehi?
Minu jaoks on selle kogumiku põhiplussideks hoopis kogukas plaadiümbris, millel olevad järelhüüded ODB-le (Wu Tang Clani tüüpidelt põhiliselt) on parajalt mõnus lugemine, ning boonus-DVD mõne video ja mehe enda intervjuuga. Aga ikkagi võiks sama raha investeerida mõnda ODB “päris” albumisse. 4
Lauri Tikerpe
Dawn Of Gehenna
“The Night Dog Sessions”
(Dawn of
Gehenna)
Kultuuripärandi taaselustajad.
Napilt 20minutiline, promoks mõeldud CD on mõnes mõttes otsekui ajareis 80ndate lõpu Nõukogude Eestisse, kus levimuusika raskemas tiivas tegutsesid Hetero, Risk, Omas Kojas jt. Pange tähele materjali teatud krobelisust, laulutekste (80ndatele tüüpiline ja võimalik, et ka sellest ajast pärit, on näiteks Priit Aimla “Üksindus”) ja veidi Linnahalli aegu meenutavat helipilti. Muusikaliselt seos muidugi katkeb - DoG omab ühisosa nii heavy- kui doom-metal’iga, rõhuga viimasel, ning ühendusniidid ulatuvad Candlemassi ja viimase kaudu ka Black Sabbathini (viimast eriti laulu “Mina, Atlantis” keskmises osas). Oleks ülim ebaõiglus, kui ansambel lugude “Tähist ja tolmust”, “Ööliblikas” ja “Öö” toel korralikku plaadilepingut ei saavutaks, eraldi väärivad äramärkimist “Ööliblika” tekst ning kitarrisoolod. 7
Andri Riid
Foo Fighters
“In Your Honor”
(Sony BMG)
Duubel! Üks agressiivne plaat ja üks unelev rock.
Võiks ju arvata, et pärast kümmet mitte ainult kommertslikult edukat aastat Foo Fightersi eesotsas pole Dave Grohlil enam tarvidust kellelegi midagi tõestada, aga vastu vahib topeltalbum, nimekad külalisesinejad ja mida kõike veel. Foo Fighters pole tõesti kunagi olnud nii raju ja agressiivne kui esimesel kettal, kus Grohl röögib suurema osa ajast hääle katkemise piiril, ega ka nii sumbuurne-unelev kui teisel kettal, kuhu on koondatud vaiksemad lood, kuid olemuslikult on “In Your Honor” kahjuks eelneva albumi “One by One” otsene jätk ja need, kes on juba pikemat aega oodanud väärilist jätku Foo Fightersi kolmele esimesele suurepärasele plaadile, peavad edasi ootama. Torkab silma püüd igat viimast kui pähetulnud viisijuppi lauluks vormistada ning üleüldine tuhmus ja melanhoolia. Muidugi oleks sellest materjalist saanud märksa kobedama normaalpikkusega albumi (seda on biitlite valgest albumist saadik vist kõigi topeltalbumite kohta räägitud). “The Last Song” ja “Miracle” jäävad kauemaks ajusoppidesse kummitama. 5
Andri Riid
SI-CUT.DB
“From Tears: Beach Archive”
(Bip Hop)
Igapäevaseid tegevusi soodustav technodub.
Tegemist on Douglas Benfordi seitsmenda albumiga. Sellise staaži puhul on eelduseks teatud küpsus ja oodata võib midagi enamat kui lihtsalt elektroonilisele muusikale omast ajaga kaasa jooksmise püüdu. Võib tunduda, justkui oleks tegemist ambitsioonidest loobumisega, aga nii see ka pole, lihtsalt prioriteedid muutuvad aja jooksul.
See Riias, Ateenas, Vancouveris, Aberdeenis ja Devoni rannikul Inglismaal salvestatud technodub-album kannab eneses sellist rahulikku mereäärset puhkemeeleolu, kus meeldivad sündmused juhtuvad iseenesest. Üldiselt on muusikal kui tapeedil justkui negatiivne tähendus. Kust küll pärineb niisugune arvamus? Minu arvates on tegemist millegi geniaalsega, kui suudetakse luua helisid, mis igapäevaseid toiminguid ei sega, vaid pigem aitavad nendesse süveneda. Siin ongi just üks selline plaat, mis kõlab juhuslikult kõigele vaatamata ka veel nüüdisaegselt. 8
Aivar Tõnso
Zeitkratzer
“electroniX”
(X-Tract)
Juhhõissa orkester ja eksperimentaalne elektroonika.
Zeitkratzer, kollektiiv täis viiuleid, tuubasid, fagotte jm seaduslikke pille, teeb siin koostööd viie mitteakadeemilise elektroonilise ansambli/artistiga (tuntuimatest nt Terre Thaemlitz ja Column One). Bernhard Guenteri “Insects” on unnevajunud kõlaga vaikne ja tume süit, millest pole küll aru saada, et siin midagi peale elektrooniliste instrumentide kasutusel oleks. Ambiendilainel plaat ka jätkab – Thaemlitzil lisanduvad eristamatud välilindistused ja keskkonnamürad, millega kompositsiooni hoolsalt immutatakse ja fraseeritakse, kuni see hakkab kuulamisel avaldama meeldivat vastupanu. Helitöötlus ja -filtreerimine jõuavad selle looga oma kõrgpunkti. Edasi kulgetakse pealiskaudsel kuulamisel mööda mittemidagiütlevaid radu, kusjuures Klauss ja Bock siin-seal keset ambienti pasunatel häiresignaali põhja vajutavad, Column One kõrgetel sagedustel ärritavalt vibreerib, ja Feileri ja Zeitkratzeri impro on liiga etteaimatavalt juhuslik nagu sellised asjad sageli ikka. 6
Erkki Luuk
