Rok´n´roll pigem sisu kui vormi poolest.
Hea, kui loomeinimesed ei tammu vanas rasvas paigal ega astu ka tuldud teed mööda tagasi. Progress ootamatus suunas on põnev ja üllatab.
Metro Luminali uus plaat “Reboot” on tõepoolest uus. Varasemate albumitega (“Coca Cola” ja “Ainult rottidele”) võrreldes on see meeleolu mõttes kõige vähem rok´n´roll. Kuigi “Rebooti” minu meelest kõige mõjuvam lugu kannab just pealkirja “Rock´n´roll”. Kuid seal pole tähtis rok´n´rolli vorm, vaid üks võimalik sisu.
“Reboot” ei paku ka tehnitsistliku hõnguga vibrat, nagu vahepealne “Sinus”.
Metro Luminali uue plaadi helistik on kõige lihtsamalt öeldes eksperimenteerivalt meditatiivne. Õnneks karges ja selges, mitte hämaralt esoteerilises või tüütult pseudokeerulises võtmes. Intellektuaalsus pole hinge välja punnitanud, hing on ikka sisse jäänud. Rok´n´roll.
Olen mõnes mõttes stiiliühtsuse pooldaja ja mulle tavaliselt ei meeldi, kui ühele plaadile on pandud läbisegi eesti- ja ingliskeelseid laule, tundub võõristav. Aga siin see isegi ei häiri suuremat. Nojah, muusikagi on suhteliselt vaheldusrikas. Ja ümbris on kaunilt kujundatud. 9
Marko Mägi
Mess
“Küsi eneselt”
(Strangiato Records)
Kas paremat proget on Eestis tehtud? Ei ole!
See on ortodoksne proge-rock, tehtud 70ndate keskpaiga Eestis, peategelaseks kodumaise elektronmuusika isa Sven Grünberg.
Sellise muusika eeskujusid tahavad kõik arvustuse algusesse kirja panna, mida tahes tegijad ise ka arvaksid. Teen ka nii. Vana Genesis muidugi, aga kohati näen Soft Machine’i, Matching Mole’i ja Henry Cow’ (viimast peaksin üle kontrollima) varju. Just kindlate struktuuride ja peadpööritava vabaduse paralleelses eksistentsis. Improvisatsioonilisus on asi, mida me praeguse Grünbergiga ei seostaks nagu. Tema pillikäsitlus laiemalt ei ole tüüpilise progeklahvkamehe virtuoossusdemonstratsioon, see on pigem ideedenäitus või emotsiooniesitus. Omaette atraktsiooniks on Härmo Härmi süntesaatorite sound’id, midagi, mille tasemele siin ka kümme aastat hiljem veel ei jõutud. Ja kui te mäletate Elmu Värki ainult Music Seifist, siis kuulake seda plaati, teie ees on üks Eesti kõigi aegade tippkitarriste. Omaette võlu on ka noore Grünbergi agressiivsemas vokaalmaneeris.
Kogu meile tuntud Grünberg on seal kahe plaadi sees juba olemas. Ootab koorumist. 8
Tõnu Kaalep
Stephan Mathieu
“On Tape”
(Häpna)
Heliinstallatsioon-hallutsinatsioon.
Saksamaalt Saarbrückenist pärit elektrooniline muusik Stephan Mathieu on alates 90ndate lõpust tuntud oma orgaanilisi allikaid digitaalselt töötlevate helindite poolest label’ite Ritornell ja Orthlorng Musork all. Seekordne aluseks olev materjal – Rootsi trio Tape ja saksofonist Magnus Granberg – on digitaalselt puutumata, Mathieu on lisanud ainult välilindistusi, kaevetööde litsentside koostamise hääli ja vaevutajutavaid trummipõrinaid.
Albumi loomulik veetlus ei tulene siiski mitte niivõrd kõla orgaanilisusest (sellel on oma ragisev-mahe spetsiifika, mis on sel plaadil pigem kaunistuse rollis) kui Mathieu tasasest ja osavast kompositsioonist. Autoril on palju kogemusi heliinstallatsioonide jms vallas, mis lubab tal helide päritolu ja kooslusi avastada ja eksponeerida. Kuigi algallikad näivad olevat üsna kõledad ja hermeetilised, on tulemuseks ideaalne tähelepanu kontsentreerumise plaat. Albumil on ainult üks pooletunnine lugu, mis areneb mitmemõõtmeliselt ja aimamatult, suubudes lõpuks vaiksesse linnulaulu. 9
Erkki Luuk
The Velvet Underground
“Live At Max’s Kansas City”
(Atlantic/Rhino)
Talking Heads
“The Name Of This Band Is Talking Heads”
(Sire/Warner
Bros/Rhino)
Kaks New Yorgi keldrilegendi kahel kaksik kontsert-plaadil.
Vana hea live-duubelalbum. Kunagi rock’is jõukuse ja staatuse sümbol, nüüd kõigest harvaesinev kurioosum. Ootame ära, millal remix-plaatidega seesama juhtub. Aga siiski – need kaks kaksik-CDd kahelt New Yorgi enim kiidetud bändilt on erandid, üks ajaliselt ja vaimselt selgelt enne live-plaatide kahtlase väärtusega kõrgseisu 70ndate keskel ja teine pärast.
Velvet Undergroundi Kansas City klubikontsert aastast 1970 (ilmunud 1972 tunduvalt väiksema valikuga kui see siin) on ühele kultusbändile kohane dokument. Tegelikult ta eeskätt just dokument ongi – algselt bootleg-ülesvõte sellest, kuidas mõõdukas seltskond üht üsna õudse heliga ja viltu häälestatud kitarridega, kuigi erksalt naivistlikku art punk-bändi kuulates tasapisi purju jääb. See on mõnda aega lõbus – iseasi, et minu jaoks pole John Cale’ita Velvet Underground see päris ja õige. Aga kui olla fänn, kes armastab asju koguda ja väga ei nori, siis…
Talking Headsi kontsertplaat 1982. aastast on midagi täiesti muud – väga sileda ja professionaalse läikega. Eriti lõpupoole, mil esialgu neljaliikmeline ja kõlalt üsna nelinurgeline new wave-bänd suurejooneliseks funk-trupiks oli kujunenud. Võib ju olla, et see funk oli isegi omamoodi kompromiss. Oma stuudioversioonides (näiteks plaatidel “Fear Of Music“ ja “Remain In Light“, kus produtsent Brian Eno liitis etnilise afro-sound’i valusalt agressiivse tehnitsismiga) on just nood hilisemad laulud tublisti võimsamad. Aga isegi sel juhul on Talking Headsi etendatud draama siin nakkav ja õpetlik: ühel pool täisvereline ja funktsionaalne tantsumuusika, teisal bändi liidri, laulja ja kitarristi David Byrne’i kehastatud kehvvereline, rütmilistes tõmblustes valge neurootik.
The Velvet Underground 5 ja Talking Heads 8
Tõnis Kahu
Destiny’s Child
“Destiny Fulfilled”
(Columbia)
Varem barrikaadidel vehkinud r’n’b-sõjalannad on üleliia maharahunenud.
Destiny’s Child. Terve oma karjääri on see funk-amatsoonide punt läinud iga järgmise plaadiga aina plahvatuslikumaks, veel sõjakamaks, igasse järgmisse singlisse on kängitsetud veel rohkem aatomienergiat kui eelmisse. Selline asi ei saa loomulikult edasi kesta. Ja “Destiny Fulfilled” ongi see pop-ajalooline hetk, kus pikki aastaid popmuusikal kõrist ja sabast kinni hoidnud ning kõvasti raputanud Destiny’s Childil on toss väljas.
Ega see kohe ei selgugi. Sest Destiny neljanda kauamängiva avaloo ja esimese singli “Lose My Breath” taktis hüppamine või juba produtsent Rodney “Darkchild” Jerkinsi konstrueeritud trummipargi tähelepanelik jälgimine võtab võhmale. Ja siis nad tulevad: pehmed ja sametised, poolaeglased ja pärisaeglased nurrumislood. Ning oma hoiakus meessoo vastu on fataalsed daamid teinud korraliku U-pöörde: kui nad varem kutsusid üles meestevastasele mässule, siis uuel plaadil pakkuvad nad end teenijateks: “Let me help you / Take off your shoes / Untie your shoestrings / Take off your cufflinks “ (loos “Cater 4 U”). Wow, kas see on uus taktika meeste ja naiste vahelises sõjas? Või on see attitude lihtsalt uus ultracool?
Ega kõik need õhtulaulud pole halvad. “T-shirt” on seksika muusika šabloon, aga svingib hästi. Ja tõusva staarprodutsent 9th Wonderi teosed “Is She The Reason” ja “Girl” on vaat et tänavused parimad soulilaulud. 70ndatest rebitud katketele ehitatud, kuid ometi mõjuvad nad keemiliselt. Ja kes iganes kirjutas nimetu plaadilõpu peiduloo, hea töö!
“Destiny Fulfilled” on pigem lepingu-täide ja ehk turundusosakonna käepikendus (plaadiga on kaasas Beyonce’i Tommy Hilfiger parfüümi reklaamflaier). Kui ei, siis on toimunud taas klassikaline asjade käik: sooloalbumid on tapnud bändi. 5
Siim Nestor
Riho Sibul
“Must”
(Vagabund)
Õilsat süngust, aga rõhuga esimesel sõnal.
Sibula plaat on mustas ümbrises ja pühendatud isa
mälestusele. Vaatamata sellele ja otsestele muusikalistele vihjetele
(Chopini leinamarsi parafraas loos “Must 4” ja setu ning isuri itkude
sämplingud) on see midagi laiemat, midagi, mis räägib ikkagi
pigem elust ja ei püüa ette kujutada surma tegelikku, elavaile
tabamatusks jäävat olemust. Pigem on see vinjettide kogu elust, mis
on teadlik surma olemasolust. Kas või üks kulminatsioone “Must 5”,
mis kasutab Dylan Thomast lugemas oma klassikalist luuleteksti “And Death Shall
Have No Dominion”; või siis kitarri kasutamine pigem
löökpillikõladeks, või siis plaadi ainus pikem soolo
tavakitarrismi mõttes (“Must 2”), seegi pigem nagu soomeugri
rahvalaulust murelikkust kogunud Fripp; või need 32 aastat tagasi
salvestatud, ilmselt nüüdseks surnud setu eidekesed, kelle laul on
siin konstruktsiooni osa, mitte garneering, nagu selliste
etno-sämplingutega tavaliselt juhtub.
Tegelikult peaks seda
optimistlikuks plaadiks nimetama... 8
Tõnu Kaalep
