Kano astub Dizzee Rascali kannale.
Uus Londoni garage/grime-scene’i täht Kano ei suuda albumiga küll sajaprotsendiliselt õigustada singli “P’s & O’s” põhjal tekkinud ootusi, ent kahtlemata on see 19aastane tüüp Dizzee Rascali kõrval hetke kuumim Londoni MC. “Celebrity Deathmatchis” paneks ma oma raha siiski Dizzee peale, kuivõrd ta tundub samal ajal nii kurjem kui ka elegantsem. Kanot toetab samas briti garage nr 1 tegelane Mike Skinner, kes on siin ka produtseerinud ühe loo, mis kahjuks imeb pahasti (“Nite Nite”).
“Home Sweet Home” on mitmekülgne (latiinobiidid, kitarririfid, vahelduvräpivool ülikiirest aeglase retsiteerimiseni), vaimukas ja inglispärane (teemadeks teejoomine, jalgpall ja Eastenders seebikas), aga kogu plaadist kumab veidi läbi suhtumine umbes nagu Chalice’il – ma teen ainult nii, kuidas mulle meeldib, ja kui kellelegi veel meeldib, siis on see vaid boonus. See ei riku ära mitut meistriteost – hüpnootilist enesekriitikat “Typical Me”, süngetoonilist ballaadi “Sometimes” või klassikaliselt streetslikku “P’s & O’s”, kuid veidi nakatavam produktsioon ja sämplinäppamine oleks niigi hea plaadi veelgi paremaks teinud. Kokkuvõttes siiski kuradi hea, vaata ette, Dizzee! 8
Marek Kallin
Static-X
“Start A War”
(Warner Bros)
Nu-metal’i viimased korinad
Minu isikliku ja tõenäoliselt üpriski ebaõiglase arvamuse järgi on nu-metal’i ainsaks arvestatavaks panuseks muusika varasalve Disturbedi kolme aasta tagune album “Believe”, millist arvamust ei suuda kuidagi kõigutada ka käesoleva plaadi seltsis veedetud hetked.
See on seda sorti plaat, mida uuesti peale pannes avastad, et on parem, kui mäletasid, aga ainüksi sel põhjusel, et kõik vähegi arvestatavad palad on koondatud plaadi algusesse. Enam ei ole laulu kirjutamisel vaja vaevata end riffide, meloodia või harmooniate järgnevustega, piisab rütmifiguuri markeerivast kitarrikäigust (palas “Dirthouse” pole sedagi viitsitud aretada) ja ligilähedaselt sarnase fraseeringuga kriiskavast vokaalist – vaid üksikutele lugudele (“The Enemy”, “I’m The One”, “My Damnation”) on midagi meloodiat meenutavat refräänidesse sokutatud.
Selline muusika on mõeldud toimima alates teatud helitugevusest, aga siis on tegu juba puhtfüüsilise fenomeniga, aju võib jätta ligunema Wayne Staticu sihitut raevu väljendavatesse laulutekstidesse. “Start A War” on katse taaselustada plaatinaplaadi müüginormi ületanud debüütalbumi “Wisconsin Death Trip” “maagiat”, lootus on lollide lohutus, aga äkki on plaadiostjad vahepeal targemaks saanud. 2
Andri Riid
Kraftwerk
“Minimum Maximum”
(EMI)
Viimase kontserttuuri 2-CD-line dokument. Jah, siin on
Tallinn ka peal!
Küsite, et miks ikkagi? Et miks küll on maailma kõige laboratoorsemal ansamblil vaja teha live-plaati? Igaüks ju teab, et inimesed huvitavad neid vähem kui masinad. Aga samas – vahest just selles ongi asi. Vahest ongi arukas viia aparaadid mõnikord värske õhu kätte ja lasta neil maailmaga suhelda. Tuua nad kas või Tallinna, mäletate? Igatahes Elektrokardiogramm” just tollelt kontserdilt on siin samuti olemas.
Kraftwerk on minu arusaamise kohaselt just see bänd, kes masinad vabaks lasi. Nende muusika tegi juba ammu selgeks, kui emotsionaalne kogu too riistvara oma tehiskesta all tegelikult on. Ja see kontsertalbum oma kahe CDga räägib ka vähemalt sama palju masinate eneste mänguhimust kui neliku omast.
Nii et kuigi “Minimum Maximum” on omamoodi best of, ei saa küll öelda, et kõik kõlab just samamoodi nagu stuudios. Kraftwerk võis ju laval paigal seista, kuid kogu nende muusika on algusest lõpuni äärmiselt liikuv. Mitte küll kiirustades ei liigu nad, pigem rutiinselt, voolavalt, mootori hääl tasast, unistavat transsi tuksumas. Kuid igatahes just sellest liikumisest sünnib kogu plaadile omamoodi jam session’i meenutav fiiling, kuigi ilma sel puhul tavalise demonstratiivsuseta. Ja bänd ise pole muidugi pillimehed selle sõna argitähenduses. Nad lihtsalt seisavad seal ja vaatavad, et miski masinate harmooniat tülitama ei tuleks. 8
Tõnis Kahu
Jamie Cullum
“Pointless Nostalgic”
(Capitol)
James Blunt
“Back To Bedlam”
(Atlantic)
Briti saari valitsevad hurmurid – ühel käes kitarr,
teine meelitab jazz’iga.
Kaks kena kutti, noort, armast ja nunnut, midagi õrnema soo või hinge esindajale. Muusikaliselt romantilised, möödaniku nostalgiast ammutavad artistid ja tundeküllased esitajad, kuigi erinevad. Jamie-poisu on jazz’i crooner, kes käib üle Gershwini jt standardeid. Ilmne talent ja lauluhääle omanik, kes aga võiks oma repertuaarivalikusse otsida albumi ainukese veenvama esituse, Radioheadi “High and Dry” sarnaseid asju. 6
James on endine sõjamees, kes kaptenina väljateenitud kredibiliteedikapitali õnnestunult folk-pop singer-songwriter’i rolli investeerinud. Eristuv kõrge hääl, meeldejäävad meloodiad ja lihtsavõitu sõnumid maailma valust ja võlust. Kõva kaubanduslik potents. 8
Kompud poisid, suht vastuvõetamatud mulle, kuid vastupandamatud miljonitele. “Meestele” ja melomaanidele soovitaks nende asemel vastavalt Chet Bakerit ja näiteks Tim Buckleyt.
Tõnu Pedaru
Adrian Belew
“Side Two”
(Sanctuary)
Kummalisi haikusid Crimsoni kitarristilt.
Adrian Belew’ triloogia teine plaat koosneb veidratest minimalistlikest helitöödest, mida lauludeks päriselt nimetada ei saa. Teksti on vähe, kogu laulu peale vähem kui haiku maht reeglina. Efektirohke ja une pealt äratuntava kitarri taustaks on elektroonika, masinlikud jupid, sämplingud ja rütmid, ühes loos aga hoopis balalaika. Üks laul, “Quicksand”, on siiski peaaegu geniaalne ka B. eelnenud laululoomingu taustal.
Parimail hetkil viib see muusika su seisundisse, kus sa tunned end triivivat mingil põnevalt unenäolisel ja samas üsna rahulikul maastikul, võibolla Belew’ enda unenäomaastikul kuskil Nashville’i eramu magamistoas – hetkel, kui mina olen üleval ja plaati kuulan, B. tõenäoliselt magab; nõrgemail hetkedel kõlab ta nagu kitarristide sooloalbumid ikka. 7
Tõnu Kaalep
Architecture In Helsinki
“In Case We Die”
(Bar/None)
Neid – liikmeid, instrumente, stiile, helisid – on palju ja
nad tulevad Austraaliast.
See on kaheksaliikmelise Austraalia grupi teine täispikk heliplaat. Mullune album “Fingers Crossed” oli tuubil täis unelevaid poiss-tüdruk laulusildu, mõtlikke kitarre ja trianglitrillerdusi. Uuel plaadil on jäänud samaks elemendid ja muusikud, kuid uus on nii sisu kui vorm. Kogu pillide ja ideede kaleidoskoop on surutud kolme-minuti-esteetikast vaimustunud ja hea tunnetusega poplugudesse.
Netis leitud kirjeldus plaadi saamisloost tundub kuulates usutav – kuuldavasti astusid stuudiost läbi kõik bändi sõbrad, kes vähegi mingit pilli valdasid, ja panustasid sinna lonksu õlle eest oma “piiksu”, “plõnni” või “törtsu”.
Laulvad bändiliikmed moodustavad peadpööritava kiirusega duosid, triosid ja meeskoore. Rohkeid vaimukaid ideid pole asjatult venitatud ega korratud. Nii mõjub kogu kompott ülivärskena, ägamata samas ambitsioonide all.
Progebändi pop-projekt? Miks mitte. Stiilinäiteks sobib hästi progepäraselt neljaosaline (!) nimilugu, millel pikkust vaid 3,5 minutit. Mõnest eriti andekast viisijupist on lihtsalt kahju – tuli, pani armuma ja läinud ta oligi. Repeat all on siin play’ga võrdse tähtsusega. Kui tantsuhimuliselt sündi-poppi kargav pala “Do The Whirlwind” välja arvata, on plaat liikmete, ideede ja pillide rohkuse kiuste stiililiselt ühtne. Sildistamisele kamp siiski naljalt ei allu ja võimalikke stiilinimetusi keelt vigastamata välja öelda ei õnnestu (proovisin). Kas ma ütlesin, et plaat on vastupandamatult šarmantne, kaasakiskuv ja suvine? 9
Tauno Maarpuu
The Juan Maclean
“Less Than Human”
(DFA)
Toonust tõstev reis keerdtrepil.
John Maclean, endine Six Finger Satellite’i liige, olekski võib-olla muusikategemisele käega löönud, kui tal DFA meestega (Tim Goldsworthy ja James Murphy) mõni aasta tagasi asjad poleks susisema hakanud. Ise on ta albumidebüüti nimetanud pigem koostööks kui sooloprojektiks.
Lugude põhikonstruktsioonid esindavad siiski eelkõige Macleani ennast, maskeerituna neoonsildiks, andes kätte inimese kontuurid, kuid jättes teadmise, et vere asemel voolab puhas elekter. Kõik väiksemadki vokaalosad on töödeldud vokoodriga, bassid keeratud kummaliselt ruumiliseks, perkussioonid jooksevad ühtelugu omapäi ja ootamatul hetkel sekkub virvarri ka kammerlik harf. Happekrudinad vahetuvad melanhoolsete meloodiatega äkitselt ja pikemalt hoiatamata. Stiililiselt ei tahaks silti külge kleepida, sest à la elektro-mis-iganes või hipsteri-disko esindavad kahtlaseid hinnanguid, millest The Juan Maclean enamasti kummaliselt mööda läheb. 14minutiline eepos “Dance With Me” sobiks ilmselt parimaks kokkuvõtteks “Less Than Humani” maailmast. 7
Aleksander T. Yostafa
Saint Etienne
“Tales From Turnpike House”
(Sanctuary)
Kuskilt jõudsin lugeda, et “Tales From Turnpike House” on Saint Etienne’i täiskasvanuks saamise plaat. Tõesti, kaua nad seda nüüd juba teinud on? 15 aastat? Aga siin ja praegu on mõtlemapanev hoopis see, et kuigi teemad, millest lauldakse, ongi ehk pisut “vanemad”, on muusika põhimõtteliselt ikka seesama. Sest Saint Etienne pole kunagi olnud ju ka noor muusika, igatahes mitte kehalises, füüsilises mõttes, ja tegelikult ehk isegi mitte hingelises tähenduses. Nende kohta öeldi kunagi dream pop. Ainult et päris unistused on soojad ja Saint Etienne enamasti mitte. Pigem on nende muusika selline fiktiivne pop, teatavat jahedat täiust sümboliseeriv valem. Ja kuidas üks valem vananeda saaks?
Ning see valem on põhijoontes üldkehtiv. Selles mõttes tundubki, et mitte üksikud lood ei otsusta, vaid tervik, lihvitud skeem ise – meloodiate pärikarvaline joon, harmooniad oma magusas perfektsuses, Sarah Cracknelli kaaluta kliinilisus ja arranžeeringute lopsakas kalkuleeritus. Sest kui siit ka üles leida banaalne ja maneerlik (näiteks “Slow Down At The Castle”) ning panna sinna kõrvale midagi kaunishingeliselt kena (näiteks “Lighning Strikes Twice”), siis kas on meie reaktsioonid tõesti nii väga erinevad?
Või ütleme pisut teisiti – Saint Etienne on alati olnud mitte dialoogi, vaid monoloogi muusika. Meeldiv, ehkki mitte ülearu motiveeriv. Seepärast ongi plaadi ainus kahekõne (“Relocate” – Cracknelli ühislaul 70ndate Briti popmuusika kultuslaulja David Essexiga) siin värskendav – isegi kui lugu ise pole iseenesest teab mis. 7
Tõnis Kahu
