Ootamatult hoogne diskoõhtu, koos tujurikkujaga.

Enne selle mix-plaadi kuulmist, oleks ma Groove Armada peole läinud heal juhul inertsist. Nende looming teeb talumatult vähe, et minutikski tähelepanu vangitseks. Siinne DJ-mix on aga hoopis midagi muud. Täis elektrit, haaravat pinget. Peaosas pehme electro, tekno ja funk-house, mis – hoolimata mõningatest langemistest lapsikustesse – on selle funk-house’i parema poole pealt. Insignificant Others “It’s Me”, Bomac “Run To Me”, Tiefschwarz “No More Trouble”, Headman “It Rough”, Iz and Diz “Mouth” – kui need su selgroogu tukslema ei pane, ei ole su selgroog selleks mõeldud.

Ja siis, palun väga, nagu põlev sigaretiots silmaauku palistab gruuv-armaada diskoõhtut keegi MC. Relvadeks kajamasin ja kõige nürimad MC-klišeed, mis eales pidusid ära on rikkunud. Väga vähestel mikrofoni-tšempionidel õnnestub üle muusika sedasi karjuda, et meeleolu tõuseb. Ja tema pole üks neist.

Kogumiku vinüül-versioonil pääsete te tülikast MCst, aga lugusid jälle poole vähem. Otsustage ise. 7

Siim Nestor

Jamie Cullum
“Twenty­something”
(Universal)

Väga kena noormees laulab väga kenasid laule.

Kes on Jamie Cullum? Noormees, kes kujutab endale ette, et ta on uus Norah Jones. Mida ta teeb? Laulab jazz’i ja klassikalist estraadi, abitult matkides Bing Crosbyt ja Frank Sinatrat. Kuidas see kõlab? Väga liigutavalt, samas ka kohutavalt – umbes nagu depressioonis vaevlev Hen­rik Normann laulaks Valgret.

Kui siukse plaadi üllitaks professionaalne koomik, näiteks Rowan Atkinson või Dan Põldroos, oleks see totaalne läbikukkumine. Aga lihtsameelse Jamie siiras madallend teeb tuju kohutavalt heaks, sedavõrd napakat ponnistust pole ammu kuulma juhtunud.

Ei, tõepoolest, kui nii andetu vend sai lepingu Universaliga, siis on meil kõigil lootust. 1

Mart Juur

Armand Van Helden
“New York: A Mix Odyssey”
(Southern Fried Records)

Heldeni särtsakas ja väljakutsuv öökompott.

Kui housemuusika-scene oleks köögiviljaaed, siis oleks Armand Van Helden kaktus selles aias. Hausimeeste anonüümses ja kirevas massis mõjub meie tänane külaline justkui rock-staar, keda iseloomustab aristokraatlik ning kompleksirohke suhtumine Tema Pühadusse Tantsumuusikasse.

Van Helden on tõsine mees. Väga tõsine. Ehtsalt vägivaldne, tõeliselt kuri justkui Kivisildnik. Intellektuaalselt huvitav oli ette kujutada peopanemist “Killing Puritansi” või “Gandhi Khani” saatel. Nende plaatidega võrreldes on “New York: A Mix Odyssey” üsna tavapärane dj-sett, aga kas üldse eksisteerib sellist asja nagu tavapärane dj-sett? Iga dj-sett on ju programmiline seisukohavõtt.

Paberi pealtki lugedes paneb tema playlist vanad diskopepud ja rock’ipeerud takka üles lööma. Blondie, Yazoo, Soft Cell, The Romantics, Yes. Lastele on peatäis electroclash’i – Klonhertz, Company B., Felix da Housecat. Pluss Van Heldeni enese värske materjal: “Let Me Lead You”, “MyMyMy” ja “Hear My Name”, koostöös NYCi tüdrukutebändiga Spalding Rock valminud efektne elektro-punkhitt.

Ja milline on Armand Van Heldeni programmiline seisukoht? House-muusika pole elus kõige tähtsam, ütleb ta. Olen nõus. 10

Mart Juur

Arthur Russell
“The World of Arthur Russell”
(Soul Jazz)

Ekstsentrilise geeniuse valitud ­palad.

Läinud aasta lõpul üllitas huvitavate kogumike koostamisega respekti leidnud Londoni Soul Jazz Records kollaaži lõppenud sajandi ühe geniaalseima muusiku, varalahkunud Arthur Russelli tantsulisemast loomingust, tuues kaasa suurema rahvusvahelise huvi kadunud legendi vastu.

Kesklääne kolkast pärit Russell eksperimenteeris 1970ndate alguse San Franciscos Allen Ginsbergi beat- ja budistlike rühmituste juures. Hipielust väsinuna kolis noormees kultuuride paablisse New Yorki, kus pidi äärepealt liituma Talking Headsiga ja avastas muu põneva kõrval pulbitseva underground gay-scene’i.

Just nimelt tollastest ööklubidest ja legendaarsetest DJdest inspireerituna sulatas erakuna elanud Russell disco ja dub’i, punki, avangardi ja pop-kultuuri. Absoluutse kuulmisega “paberitega” tšellisti ja muuseas ainult täiskuu ajal muusikat lindistanud Russelli looming on täis vastuolusid, ootamatuid pöördeid ja naha alla pugevaid meloodiaid, mis eeldab lausa meditatiivset tähelepanu – oma keerukuses liiga ilus on see muusika. Tänane fänn teab eelkõige paljusämplitud “Go Bangi” ja “Is It All Over My Face’i”, kuid käesoleval leiate kümmekond muudki pala, enamikul neist laulab avalikkust vältinud Russell ise, taustaks nõtked rütmid ja kosmilised heliefektid.

Philip Glassi, David Byrne’i jt luminaaride poolt geeniuseks tituleeritud Russell lahkus siit ilmast 40sena 1992. aastal aidsi tagajärjel. Tema originaalplaadid maksavad kollektsionääride seas hingehinda, kuid käesolev teos teeb Arthur Russelli taskukohaseks kõigile. “Is It All Over My Face / You Got Me Love Dancin” 10

DJ Drummie

Trapist
“Ballroom”
(Thrill Jockey)

Kellele superstiilne, kellele igavikuliste väärtustega.

Viini koolkond on taas elus. 90ndatel elektrooniliste eksperimentide mekana tuntud linnas puhuvad värsked tuuled. Eksperimenteerimine pole kadunud, aga see on muutunud elulähedasemaks. Ilma teeb uus improvisatsiooniline laine, mida esindab ka ühe üle ootuste hästi õnnestunud juhusliku esinemise tulemusel sündinud Trapist – trio koosseisus Joe Williamson (bass), Martin Siewert (kitarr) ja Martin Brandlmayr (trummid). “Ballroom” on nende teine album.

Vaatamata improvisatsioonikesksusele on algusest lõpuni igas hetkes tunda mingit mõtestatud pinget ja helindite põhjendatust ning seda mitte mingi konkreetse idee või kontseptsiooni kujul, vaid mingis avaramas, abstraktses piirideta ruumile ja ajale viitavas tähenduses. Plaadi üldine kõlapilt on üsna neutraalne. Sellegipoolest tuleks seda siin leiduva ähmase ja varjatud postrock’i, jazz’i ning elektroonika äärealade helipoeesia tabamiseks kuulata valjult ja keskendunult.

Kellegi teisega võrreldamatut isikupärast kõlapilti rikastavad vibrafon, erinevad süntesaatorid ja ka tarkvaralised lahendused. Trendijüngrite jaoks on tulemus superstiilne ja tänapäevane, teiste jaoks lisanduvad ka peidetud igavikulised väärtused. 10

Aivar Tõnso

Elephant Man
“Good 2 Go”
(Atlantic)

Ragga-kargaja röögib tähtede poole.

Sean Pauli kommertsedu kiiluvees üritab nii mõnigi teine reggae/dance­hall- laulja rahvusvahelist mõõtu poptäheks saada. Üks neist tundub olevat Elephant Man, kelle uus plaat koosneb kahekümnest mahlasest ragga-rajast. Mõni pala on särtsakam, mõni vähem õnnestunud, kuid selle lahja keskvoolu sousti jaoks – milleks on jamaika peavool –  on juba koolilapsena elukutselises muusikas olnud Elephanti ulakas/lustakas vokaalolemus ja tema seltsimeeste kohati rütmid isegi liialt ülemeelikud. Parim rada on “Pon De River Pon De Bank” ja halvim tõenäoliselt kusagil plaadi lõpus, sest 30 pala ja 70 minutit Elephant Mani on minu jaoks pisut palju. 6

Koit Raudsepp