Rivers Cuomo äng on jahtunud ja kahtunud.

Aastaid polnud bändist midagi kuulda. Nüüd pärast pikka pausi pakub punt meile plaaditäie palu, mida ausalt öeldes poleks soovitanud ilmavalguse kätte tuuagi. On need liialt pikalt küpsema jäänud või siis kähkukäkid? Kostaks nagu vana hea, aga kuulama jäädes kõlab nagu kahvatu koopia. Sellest Tõelisest. Ei esildu suurt midagi, selline tasapaks jura. Võibolla tuleks rohkem kuulata, aga tänapäeval pole inimesel ju aega. Albumi nimi viitab usule. Aga kes seda teab, ehk avaneb fännide jaoks siit midagi sootuks enamat. 4

Tõnu Pedaru

The Mars Volta
“Frances The Mute”
(Universal)

70 minutit kontseptsiooni ja kitarrisoolosid – progressiivset rock’i!

Muusikamaailm opereerib pidevalt mõistega “cool”. Osa asju on cool’id ja teised mitte. “Cool” on omadus, mis tuleb plaadi turundamisel äärmiselt kasuks, muutes selle ihaldusväärseks (ning samastusmisväärseks) teatud inimgrupi või liikumise jaoks.

The Mars Volta on midagi täiesti eba-cool’i. Kes kasutaks sõna “proge” ilma muigevarjundita? Mis pagana proge? Minut aega pärast plaadi algusnoote algab esimene kidrasoolo (ausalt) ja kestab ja kestab. Lugudel pole vahesid ning kokkuvõttes on “Frances the Mute” 70-minutine kontsepsalbum (!!), mis põhineb ühe Mehhiko poisi päevikul, kes otsib oma kadunud isa (päeviku leidis üks bändiliikmetest suvaliselt bussist. Huvitav, kas see Mehhiko poiss on plaati juba kuulnud?). Siin plaadil on kõik asjad 2005. aasta seisukohalt nii valesti kui valesti. Iga detail siin väärib karjatust “pretensioonikas poosetaja!” ja see ilmselt ongi enamiku reaktsioon. Jutt oleks muidugi sulatõsi, kui plaat poleks seejuures selline pulseeriv, rahutu, kameeleonilaadne elukas, kelle värvi on raske tabada ja liiki keeruline määrata. “Fascilis Descenus Averni” on kolmeosaline hullus Mehhiko salsarütmidest, tagurpidi kitarrivilinatest ja kahekeelsest manamisest. Plaat pole igav, tal on samasugust toorest jõudu nagu, ütleme, Queens of the Stone Age’il, aga samas veidrust à la uus System of a Down korrutatuna kümnega.

Seda plaati peab kolm korda järjest kuulama, et üldse aru saada, mis toimub. Minu meeslest on see väga suur kompliment. 9

Tristan Priimägi

Human Ground
“Human Ground”
(Nailboard)

Kodumaine, kuid mitte maavillane death metal.

Hoi-hoi! Aastaid maapaos viibinud Tarvo Valm (Misery, Me, Myself & I) on Tallinnas enda ümber eesti soost vabadikke kogunud ja raputab nüüd kohalikku metalskenet. Populaarne on võrdlus tuntud rootsi pundiga Arch Enemy, allakirjutanu suutis Human Groundi muusikas tabada ka midagi opethlikku, kuid tegelikult on tavapärase growli kõrval loomuliku häälega laulmine ning uljas laenamine kõigist piirnevaist muusikastiilidest tänapäeva death metal’is standardiks saanud. Pettuma peavad küll need, kes bändi 17aastaselt kaasvokalistilt Nightwishi Tarja taolist sooritust ootavad, sest Pille kõrist (nii nad väidavad!) pärinev visisev korin võiks õigupoolest kuuluda lindistusessiooniks üleskaevatud zombile.

Human Groundi modernne, agressiivne ja variatsioonirikas death metal on küll nišikaup, kuid antud juhul ei jää nišš kohalikku kultuuriruumi. Tõesti, kuulsas Finnvoxi stuudioski viimast lihvi saanud plaat on üks neid väheseid Eestis toodetud albumeid, millel maavillast mekki üldsegi küljes pole. 8

Andri Riid

Tom Vek
“We Have Sound”
(Tummy Touch)

Noor briti multiinstrumentalist art-rokib ja fungib.

Tom Vek on noor inglise kutt, kes isa graazis musa teeb. Mängib trummi, kitarre ja laulab, nagu Prince või Ariel Pink või nagu Phil Collins. Viimasest on ta vihaselt parem muidugi. Multiinstrumentaalsusel on mitmeid eeliseid ja see plaat on hea näide.

Kui paar aastat tagasi suurem osa uusi bände meenutasid kõik The Cure’i, siis viimasel ajal on kõik kuumad grupid The Falli moodi (LCD Soundsystem, Franzid jne). Nii ka Tom Vek. Siis kuuleb siin veel varajast Talking Headsi ja Joy Divisionit ehk siis päris ok kompott ju.

Albumile eelnenud singlite põhjal ootasin sellet debüüdilt küll pisut enamat, aga vähemalt pooled lood on selle aasta tipphetked igal juhul. Nii et gentle ladys ja gentlemen, see on Tom Vek – kõva ja poolkõva! 8

Raul Saaremets

Elektra
“The Album”
(Wind-Up Records)

Kohitsetud. Kontrollitud.

“Jet, The Donnas, rockivärk peaks sulle sobima,” ütles toimetaja. Ja mina loll jäin uskuma. On jah Jet ja The Donnas. Ning on ka suurem kogus emu-metal-pauer-poppi.

Ma ei saa aru, miks peavad Ameerika produtsendid alati muusikal munad maha lõikama. Eriti kui etteteada tulemuseks pole mitte kauni häälega kastraat, vaid lihtsalt kiunuv kohik. Kuulata pole siin küll mitte halligi. Ainult üks mõttetu soigumine, mis peaks idee järgi hinge pugema. Kas me sellist Ameerikat siis tahtsimegi?

Mõttetu plaat. 2

Mart Niineste

Garbage
“Bleed Like Me”
(Geffen)

Elektrooniline bravuuritsemine on asendunud sirgjoonelise rock’iga.

See ei ole kindlasti parim, milleks Garbage suuteline on. Samas jälle – kui hea see nende parim üleüldse oligi? Oli, oli, ütlevad mõned ja räägivad kahest asjast. Esiteks Butch Vigi produktsioon. Okei, kui inimesed on nii kergesti mõjustatavad, siis teeb mõni metalsem trummibiit ja armsa voolujoonelisusega kreeni kallutatud kitarri-sound neile tõesti rõõmu. Aga lõpptulemus oli rock’i võimalusi arvestades ikka võrdlemisi õhuke. Teiseks, ja siin on juba raskem vastu vaielda, Garbage’i varjamatu pop-sarm – õrritav, edvistav ja pilklik. Mis sest, et nad siingi oma varjust – ja Blondie ja Pretendersi ja mõne teise omast – küll kunagi üle ei hüpanud. “Bleed Like Me” on maha tõmmanud nood mõlemad pooliku kaaluga trumbid – ei tehnitsistlikku klantsi ega nakatavat pop-bravuuri. Näib, et nad on tahtnud teha ühtlast, sirgjoonelist, ilustamata rock-albumit ja selle siis ka ära teinud. Hea siis küll. Mina põnevust teeselda ei suuda, proovige teie. Seniks jätame Garbage’i konkureerima kõigi nende uuemate new wave-stiilis retrobändidega, seejuures vähimatki huvi tundmata, kes võidab. 5

Tõnis Kahu