Eeskujuliku lugudekirjutamise oskusega briti rock-lootused.

Kaks aastat tagasi Libertines, 2003 ja Franz Ferdinand. Briti üliaktiivne rock’imeedia oskab noori bände üles puhuda. Üsna tihti tehakse midagi ei millestki. Mõnikord ilma sisu ja vormita, vahel harva (nagu need kaks näidet ülal) on ka tulemus taga. Kas või see bänd siin – Razorlight – mõneliikmeline Londoni rühm, kelle laulukirjutamise oskust peab mõni ajakirjanik paremaks isegi Bob Dylani enda omast. Just nimelt songwriting ongi bändi kõige tugevam külg, mis kohati pea ideaalselt kattub laulja Johnny Borrelli südantpuistavate tekstidega. Kõige eredamalt “Stumble And Fall” ehk “Komistan ja kukun” – mille ülesehitus tuleks kui Mihkel Raua rock-laulu kirjutamise õpikust (või äkki ongi sealt?). Meeletult haarav ja siiras pop-rock, mis küll stampe täis, kuid vahetu ja soe. Lausa imelik, et 40 aastat pärast biitleid tuleb keegi ja oskab selle lõputult läbikaevatud meloodiapõllu miljoneid kordi kasutatud algosakestest jälle värskelt töötava meloodia leida. Ülitugeva potentsiaaliga bänd, kelle kuulsus on veel ees. Kuigi jah, Libertinesi palju nõiduslikumale karismale nad vastu ei saa. 7

Koit Raudsepp

Loits
“Vere Kutse Kohustab”
(Ledo Takas Records)

Isamaaline eesti hevimetal? On see võimalik?

Tuleb välja, et on. Ja naerma ei ajagi? Ajab ikka, aga mitte ülemäära. Igatahes mitte rohkem kui hevimetal tavaliselt.

Tegelikult huvitav küsimus: miks mõjub üks tulihingeline eesti patrioot valdavalt ikka koomilise kangelasena? Vanal ERSP-lasel on muidugi vastus valmis: süüdi on ajakirjandus. Aga mina näiteks ei arva, et lehetoimetustes töötaksid kollaborandid ja kosmopoliidid. Mina arvan, et iga normaalne inimene, isegi kui ta on ajakirjanik või vene spioon, kogeb mõnikord patriootilist fiilingut. Teine asi, kas ta seda just lambist kuulutama kukub. Näiteks nõndamoodi: “Sinu auks ma laulan /Armas eesti kodumaa / Rebi puruks orjarauad / Tahaks vabalt hingata.” Lydia Koidula on surnud ja ümbergi maetud, ärkamisajad möödas. Kaasaegne “isamaaline hurraa” avaldub muudes asjades: truu kodanik veedab nädalavahetuse Vähja Tiidu puhkekodu ujulas Pühajärvel, joob A Le Coq’i õlut ja Saaremaa viina ning kuulab heameelega uut vahvat eesti rock’i.

Aga muidugi pole hevimees tavaline kodanik. Ta võib laval kanapoegi tükeldada (nüüd küll enam vist ei tohi, loomakaitsjad tulevad vahele), teha ultraseksistlikke avaldusi ja tegeleda musta maagiaga. Ja ega me päris täpselt ei tea, on neil seejuures tõsi taga või teevad nad nalja. Mõnikord on see oluline, mõnikord mitte. Loitsu puhul meeldiks mulle mõelda, et nad mõtlevad seda kõike tõsiselt.

Jah, isamaaline eesti hevimetal! Laulud Sinimägedest, Izjumist ja muudest lahingupaikadest, kus saksa mundrites eesti mehed vaenlasele tuld andsid. Mõned tekstid pärinevad lausa vanade soomepoiste ja rebasekutsikate endi sulest. Albumi saatesõna on kirjutanud Hendrik Arro, 11. öiste pommitajate grupi veteran. Oleks keegi veel paar päeva tagasi öelnud, et siuke asi on võimalik ja ei mõjugi totralt, ausõna, ma poleks uskunud. Aga ma pean oma kõrvu uskuma. “Vere Kutse Kohustab” on tõepoolest väga eriline plaat ning seda mitte ainult eesti metali jaoks. Mille poolest oli Eesti Laskurkorpus Eesti Leegionist iga kell üle? Teadagi, korpusepoiste laulud olid paremad. Muidugi oli seal ka väga palju laenatud repertuaari andekatelt vene heliloojatelt. Aga nüüd annab Loits Valgrele ja Solovjov-Sedoile tõhusa vastulöögi, kinkides leegionimeestele – paljudele küll kahjuks postuumselt – ranitsatäie suurepärast kaheduuri-rock’i.

Eesti valitsus, kus on punane kraana ja venelasest kraanajuht? Kus on teie koerad, gaas ja nuiamehed? Kus on teie semiootikapataljon? Ansambel Loits on võitluseks valmis.

Jah, “Vere Kutse Kohustab” on tõsiselt hea plaat. Aga kui see oleks nali, siis parem veel. 8

Mart Juur

Julian Fane
“Special Forces”
(Planet Mu)

Sõnulseletamatu imetabasus.

Hoo-hoo-hoo. Olen seda juba mõnd aega tahtnud öelda, aga pole põhjust olnud. Nüüd on. Põhjuseks, nagu sellistel puhkudel ikka, midagi ennekuulmatut. Julian Fane on ilmselt hull. Kuidas muidu seletada lugu “Safety Man”. Kujutlege “kastraattenorit” huilgamas refrääni magusalt, verdtarretamapanevalt meloodilisele “rahvalaulule”, mis dramaatilisemates kohtades murdub marsiks. See on rahvusvaheline. Võtab sõnad suust. Planet Mu on valmis muutma oma väljakujunenud drill’n’bass-imagot, et Fane’i debüüti endale saada. Ja õige ka, selline võimalus tuleb 0 korda elus. “Eepilised laulud ja eksootilised atmosfäärid” ütleb tutvustus, palju täpsemini selle plaadi kohta öelda ei saagi. Emotsionaalne värk. Autori laulmine jätab oma järelejätmatu pitseri, mida pole võrrelda kellegi ega millegagi (ja seda mitte niivõrd laulmise kui terviku mõttes). Tüpaažilt ehk veidi Patrick Wolfi meenutav, on 21-aastane Fane ilmselt veel palju erilisem. Kõige hämmastavam plaadi juures ongi viidete täielik puudumine – jääb mulje, nagu kuuluks see senitundmatusse muusikalisse traditsiooni. 10

Erkki Luuk

Mark Lanegan Band
“Bubblegum”
(Beggars Banquet)

Liigutavalt tuimad laulud kitarri saatel.

Kunagi üpris ammu, nii umbes neli aastat tagasi, kirjutasin siinsamas lehes teile kõigile, kui hea ikka on Afghan Whigsi liidri Greg Dulli sooloprojekt The Twilight Singers. Aga ega te ju ei kuula, mida teile räägitakse, eks ole. Olen tänaseks noid Singerseid paaris poes allahinnatuna näinud ja tunnistan tagantjärele oma jõuetust. Aga ma proovin veel üks kord selle üsna sarnase plaadiga siin. Lanegani karjäär on Dulli omaga mitmeti paralleele. Ka tema lõhkus aegu tagasi lärmakat post-grunget (ansambliga The Screaming Trees, viimane album aastal 1996), tegi veel hiljuti koostööd stoner’itega grupist Queens Of The Stone Age ja käib selle kõige vahepeal oma sooloplaatidel pohmelust välja elamas. “Bubblegum” on seesuguste seas järjekorras kuues, hästi lauldud-mängitud-arranžeeritud.

Siiski, too “sissepoole pööratus” – no me ju teame, mida see tähendab. Ja on meil ikka vaja melanhoolitsevaid laule kitarri või klaveri saatel nüüd, kus isegi Nick Cave seda enam huvitavalt ei tee? Aga Lanegan on teistsugune. Meil pole siin tarvis teda tema tundepeenuse ja -sügavuse eest kiita. Lanegan on pigem iseäralikult liigutaval viisil tuim, monotoonne ja motoorne. Isegi rokilikumad hetked on kuidagi pidurdatult tubased ja ega ta siin kusagil eriti oma pilku maast üles meie poole ei tõsta. Kahtlane, kas ta isegi oma plaadi külalistele – PJ Harvey, Izzy Stradlin ja Duff McKagan Guns N`Rosesist ning kas või toosama Greg Dulli – korralikult “tere” ja “aitäh” ütles.

Aga kui ma ka temasuguse solipsistiga näost näkku kunagi kohtuda ei sooviks, seab ta end oma muusikas ometi nõnda sisse, et sealt on päris kahju ära minna. Mida kaasa võtta? Näiteks “Wedding Dress” või “One Hundred Days” või “Like Little Willie John”… Kui kanda jõuaks, võtaks veel nii mõndagi. 8

Tõnis Kahu

Ray Charles
“Genius Loves Company”
(EMI)

Soulmuusika looja viimaseks jäänud kohtumised.

Kogenud ajakirjaniku käes on käkitegu seda plaati “huvitavaks” kirjutada. Esiteks, “Genius Loves Company” on Ray Charlesi viimane stuudioplaat, valminud napilt enne juunit 2004, kui maestro siitilmast ära kutsuti. Ainuüksi sellest teadmisest piisab, et täita meid ehtsa aukartusega mehe ees, kes elu lõpuni säilitas kadestamisväärt vormi. Teiseks, tegemist on Ray Charlesi esimese duettidealbumiga. Natalie Cole, Elton John, Norah Jones, B.B. King, Gladys Knight ja kõik teised, kes siin geeniusele seltsi pakuvad. Kujutluspilt jüngrite ja sõprade poolt ümbritsetud klassikust tekib vältimatult ning otse loomulikult võime kõnelda “teatepulga üleandmisest” või “viimsest käepigistusest”.

Oh jah, loodetavasti ei pane vana hea Charles nüüd väga pahaks, kui ma tema luigelauluks jäänud albumist kirjutades nõnda palju jutumärke kasutan. Lihtsalt elu ise on mind duettide suhtes irooniliseks teinud, liiga sageli on neil küljes silt “kaks staari ühe hinnaga”, liiga sageli meenutavad need kahe vipi juhuslikku kohtumist kuskil hubases laundžis, kes seltskonnafotograafide rõõmuks peavad omavahel kas või mõnegi sõna vahetama, ehkki öelda pole teineteisele suurt midagi.

Aga teisest küljest, mingis mõttes ongi täitsa tore, et Ray Charlesi viimaseid elupäevi jäävad meenutama need juhuslikud jutukatked, mitte sünge vanatestamentlik monoloog, millega surivoodil patriarhid mahajääjaid tavaliselt õnnistavad. 6

Mart Juur

Carly Simon
“Reflections: Carly Simon’s Greatest Hits”
(Elektra/Rhino)

Mälestusi õilsakõlalisest keskteemuusikast

Kust sahtlist me Carly Simoni leiame? Mitte kaugel Joni Mitchellist. Natuke vähem kunsti ja isikupära, aga ainult natuke. Tagantjärele tema 70ndate ja 80ndate materjali kuulates saab aru, miks ta on oluline. Folgitausta kohtumine müüva peavoolupopiga. Hästi tehtud laulud, head pillimehed ja duetipartnerid nagu näiteks omaaegne abikaasa James Taylor, aga ka Mick Jagger, kellega koos lauldud “You’re So Vain” on üks parimaid duette üldse, mida tean.

Samas on see plaat näide ka sellest, kuivõrd nüüdisaegne popartist sõltub produtsentidest ja moest, kuidas ta tänu sellele on vahel rohkem ja vahel vähem mainstream, ja kuidas see omakorda praeguses kontekstis tundub. Varasem Simon tundub mulle natuke ausam ja lihtsam.

Nile Rodgersi produtseeritud laul “Why” (1982) räägib aga hoopis mingist muust, tükk aega hiljem ilmunud muusikast. Ühelt poolt masinlikum, teiselt poolt täiuslikum ja trendikam. Pärast tuleb peavool teravate servade või trendipüüdluse asemele tagasi, sest suurem töö on tehtud. Hea pop siiski. 6

Tõnu Kaalep