Laviin 3tollisel kettal

See 3tolline kettake peidab endas üht juba 1990. aastal lindistatud, kuid alles tänavu avaldatud 15minu­ti­list musique concrete-stiilis lugu. asi, nii palju kui ma aru saan, peaks kuju­tama laviini, kuid Marchetti pole siiski mitte mikrofoniga laviini alla jää­nud – mis oleks iseenesest (vähemalt legendina) ju huvitavam –, vaid ise stuudios mõningase “laviini” tekitanud.

Samas näib “laviin” antud juhul küll pigem kunstilise liialdusena, kuid pean tunnistama, et mu ettekujutus laviini akustilistest võimetest on ka üsna piiratud. Loos leidub nii prantsuskeelset deklamatsiooni, linnulaulu, müra, vaikust kui ka õõnsalt ulguvat või pahisevat müha, ja asi tundub vähemalt ses mõttes “õige”, et arenetakse helivaljuse ja müra kasvu suunas. 6

Erkki Luuk

Scooter
“The Stadium Techno Experience”
(Sheffield)

Miks, jumal, miks?

Mul on meie armsatele rullnokkadele kaks uudist: halb ja hea. Halb ­uudis on see, et “Wremja” lõpetab. Hea on see, et Scooter jätkab. Hollikasse saksa geeniused sel suvel vist ei tule, neil on Inglise klubide okupeerimisega käed-jalad tööd täis. Aga uus plaat on bensukates ja marketites müügil.

Tegelikult tuli praegu meelde, kui lõbus oli meil Rullnoksidele laulusõnu kirjutada. Loodan, et Baxxteril, Jordanil ja Buelleril on Scooterit tehes kah alati mõnus. 1 või siis 10.

Mart Juur

Kojak
“Every Room On Every Floor”
(Pro Zak Trax)

Triphopilikult uimased prantsuse klubiinimesed.

Kui ütleme, et Kojak on DJ Gregoire ja DJ Vas, ei ütle me tegelikult midagi. Pariis kubiseb tegelastest, kelle nime ees ilutseb tiitel DJ, ja kõik nad teevad haussi. Nagu Peterburi oli pärast Prantsuse revolutsiooni täis musjöösid ja madaame, kõik markiid ja markiisid ning pidid vehklemisõpetajate ja guvernantidena oma igapäevast konnakoiba teenima. Või mängivad nad trip-hoppi või jazzi või tont teab mida, igal juhul on see midagi elektroonilist ja sobib ööklubisse. Aga ööklubide­ga nagu kõigi maagiliste paikadega tasub olla ettevaatlik. Sealt leitud naine ei pruugi päevavalgust kannatada. Ja üldse, seda ööklubimuusikat tuleb igalt poolt nii palju, ei kujuta ette, kes kõigi nende lugude järgi tantsida jõuab. Mis siis, kui kõik prantsuse plaadifirmad üksteise järel pankrotti minema hakkavad? Selleks ajaks on Eesti Euroopa Liidus, kardetavasti peame hakkama töötuid Pariisi DJsid üleval pidama, nagu meil enda omasid vähe oleks. 3

Mart Juur


Mike Oldfield
“Tubular Bells 2003”
(WEA)

Jälle tubular-bellsid… Seekord on neil juubel!

Ega see nüüd nii küll ei olnud, et punki-eelne rock 70ndate edenedes järjest kokku kuivas. Ükski arukas muusikaajalugu ei räägi meile seda enam kuigi tõsimeeli. Iseasi muidugi, et kui midagi olulist siiski toimus, ei leia me seda tingimata neis multimiljonites müüdud oopustes, mis nüüd kõik järjestikku oma 30 aasta juubeleid on hakanud tähistama. Paari kuu eest Pink Floydi “The Dark Side Of The Moon”, nüüd see siin, uuesti sisse mängitud pealegi.

Tõde on kindlasti selles, et “Tubular Bells” ei tähista enam midagi. Ta on puhas tähenduseta luksus. Popkultuur elab isesoodu ja nii ta seisabki seal omaette justkui graniitses üksinduses, kuni keegi järjekordsel ümmargustel aastapäevadel koguneb kõnesid pidama ja linte läbi lõikama. Ja vat selle nimel Sid Vi­cious küll ei surnud. Aga teisalt on tõsi ka see, et selline natuke kramplik pidulikkus jätab nad nüüd väljapoole just selliseid ideoloogilisi konflikte, nagu punk seda oli. Teda on lihtne ilma sääraste laenguteta kuulata ja kui ma seda siin ära ei ütleks, siis küsiks keegi küllap mõne aja pärast ikka, et kuidas ta nüüd tundub kah.

Erinevalt mõnest muust progest olen ma seda plaati pidanud tüütuks meie ligi veerand sajandi tagusest esamakohtumisest saadik. Siin polnud tehnitsistlikke ekstsesse, pompöösset ülemäärasust, isegi mitte midagi tõeliselt, huvitavalt nae­ruväärset. “Tubular Bells” oli algusest peale nii neetult mõõdukas, nii kuratlikult komponeeritud, nii loogiline, nii lineaarne... Ta võib mõnele paista minimalismi siirdajana popkultuuri, kuid pigem koondab ta – ja ümbersalvestusel iseäranis – lihtsalt staatilisi ja ilutsevaid hea maitsega arranžeeringuid, mis kergeusklikule tunduvad tundelisemad, kui nad päriselt on. Siin on üht-teist head – näiteks too pleegitatud bluus loos “Blues” –, kuid enamik minuteid edenevad oma tühja koorma all uskumatult tasapisi. 5

Tõnis Kahu

Stereophonics
“You Gotta Go There To Come Back”
(V2)

Pop-rokkarite särts on seiskunud.

Walesi trio neljas plaat kannab õiget pealkirja. Seni meeldivalt eripäraseid albumeid teinud bänd jookseb nüüd vastu seina. “You Gotta...” sisaldab kahesuguseid lugusid, kummaski pole teravust ega hinge: Oasis-2002 stiilis halb 70ndate psühhedeelia (halvimaks näiteks avasingel “Madame Helga”) ja Primal Scream-1994 naistaustalauljatega gospel-ballaadid. Ainult et Scream on liiga hea selle kõrval, võrdlust kannatab vaid ajusagarates nakitseva klaverikäiguga “Nothing Precious At All”.

‘Phonicsi ballaadid uimlevad “Clim­bing the Walli” laadselt, kus mi­nategelane lamab maas, nagu juba eelmisel albumil, ja räägib endaga. Ei midagi uut. Stereophonicsi trump, Kelly Jonesi kurguhääl, on enamiku ajast talitsetud, lausa tüdinud. Plaadi võtmelugu “I’m Alright” on õõvastav ja enesehaletsuslik trip-hop. See mees on kaugel alright’ist. Lõpuks on kõik enesepetmine. 3

Märt Milter

Molotov
“Dance And Dense Denso”
(Universal)

Rage Against The Machine, kes räägib inglise-hispaania segakeeles.

Kaktused, sombreerod, tequila ja rock’n’roll. Mehhiko kõrvetava taeva all veetis oma viimased eluaastad kommunist Lev Trotski, enne kui NKVD mõrvaragent tema pea alpinistikirkaga purustas. Veidral kombel kannab Mehhiko kuulsaim funkmetalgäng hoopis Trotski surma­vaenlase Vjatšeslav Mihhailovitš Molotovi nime.

Ühendriikide tagahoovis alustanud ansamblist on saanud latiino-rock’i superstaar, 1999. aastal vallutas album “Apocalypshit” USA hispaaniakeelse auditooriumi, eksootilises inglise-hispaania segakeeles loitsiv “Dance And Dense Denso” kindlustab positsioone. Võrdlus Rage Against The Machine’iga on igati asjakohane, aga ladina temperament paneb ennast maksma – pigem varem kui hiljem saadetakse kitarrid, sämplerid ja turnteiblid siestat pidama, võetakse kätte akordionid ja viiulid ning tõmmatakse senjoriitade rõõmuks üks tuline tango.

Sisult rahvuslik, vormilt internatsionaalne, ütleks Trotski Molotovi kohta. 8

Mart Juur

Sleepy Sleepers
“Kekkonen”
(Columbia)

Eesti rock’ile mõjurikas olnud Soome rock.

Soomet, kuhu pääsemiseks pidi mitu kuud viisasabas seisma, kuhu sõide­ti Georg Otsaga, kaasas kaks pudelit viina, et see raudteejaama juures markadeks vahetada, ning mida valit­ses massiivsetes sarvraamidega prillides president, ei ole enam. Kuid mis tost, et Helsingis on võimul Tarja ja Anneli ning kehtiv maksevahend euro, euroopaliku riigi fassaadi varjus elab endisaegne Suomi rahumeeli edasi. Samamoodi nagu legendaarne punk-humppa-hevi-karaokebänd Sleepy Sleepers (1975–1989) elab edasi Leningrad Cowboysi soengutes, kingades, filmides ja restoraniäris.

Kaksikalbum sisaldab 40 valitud pala Sleepersite repertuaarist. Eakama tallinlase jaoks on see ilmselt lõbus taaskohtumine vana tuttavaga, lõunaeestlasele pakub “Kekkonen” aga tohutut avastamisrõõmu. Ikka päris pöörane, kuidas need Savo kaagid rokkisid – ja mitte ainult algusaegadel, vaid päris lõpuni välja. “Ma joka päivä töita teen”, “Hevi tappaa”, “Mr. Dampax”, “Erkki Leuhkii”, “Nykäsen Matti”, “Kalja Kioskeihin” ... oeh, tegelikult, mis iganes.

Soome–Eesti suhetest on palju räägitud, varsti võiks minna kon­kreetsemaks ja uurida, millist mõju avaldas Sleepy Sleepers Apelsinile või Propellerile. (Kahjuks ka Meie Mehele, kelle võiks “hevi tappaa”.)

Ehk näevad mu silmad kunagi bändi, kes võib oma “Best Ofile” väljateenitult “Rüütel” nimeks panna. 10

Mart Juur

M Ward
“Transfiguration Of Vincent”
(Matador)

Vaikse ameeriklase privaatne muinasjutt.

Veel üks nädal. Veel üks aasta plaat. Uskuge või mitte. Nii ühel kui teisel juhul maksab alustada laulust number 14. Ma tõesti ei tea, kuidas kohtusid see vaikne ameeriklane ja David Bowie 83. aasta hittlaul, aga igatahes on see on “Let’s Dance”, mäletate? Miks ei mäleta. Väga sirgjooneliselt funk-tsionaalne, väga läbipaistev oma aplas hedonismis. Toona tundus nii, et see laul on seest nii tühi kui üldse olla saab. Ja nüüd siis tuleb keegi, kaotab selle fassaadi ja leiab sealt tagant ometi midagi. Ja see on sootuks teistsugune hääl, õrn, ilus, kuigi pisut häiritud, pisut segaduses. Selliste lugudega on alati nii. Sa kuulad teda ja veel ei saa aru. Siis tunned ära, et see on see ja mõtled kohe – kas siin pole mitte karikatuur, kas sul on õigus säärast radikaalset ümberpöördu uskuma jääda või teeb mõni puänt kõik tühjaks? Ja siis kui kõik jääbki nii, siis tardud ja kuulad üha uuesti.

Minu professionaalsete kohustuste hulka kuulub teadmine, et sedasorti muusika jaoks on juba aastaid tagasi leiutatud “alternatiivse kantrimuusika” silt. On leiutatud ka hulk halemeelseid klisheid, mis selle sildiga justkui kokku peaksid kuuluma. Ja ausalt, pärast toda mainitud lugu poleks ma väga närvis, kui ülejäänud plaat noist klisheedest koosnekski. Aga ei, siin on “Involuntary”, “Dead Man”, mõned instrumentaallood. Me räägime tõsistest asjadest. Me räägime Nick Drake’ist, kui soovite ja mina soovin. “Transfiguration Of Vincent” on saladus, pisike privaatne muinasjutt ja näib selleks jäävat. Kes plaadi ostab, võib osa tollest saladusest endale saada. 9

Tõnis Kahu