Taustamuusika olmejamale.
Tüüpilisel kaheinimesebändil on reeglina suhteliselt kindel rollijaotus, ikka kipub üks olema vokalist ja teine pillimees. Inglise duo Lamb, mis koosneb lauljatar Lou Robinsonist ja instrumentalist Andy Barlow’st, pole erand. Vaatamata väsinud formaadile on vähemalt pooltes lugudes mõni (reeglina instrumentaalne) idee, mis läheb kaugemale kergelt trip-hopi-pärandit kandvalt kaheinimesebändilt halvemal juhul oodatavast. Seda ei ole vähe, vähemalt oleks see suurepärane taustamuusika olmejamale või pingevaba raadiotäide eksalteeritud ajastul, mil mingid noored oma jumbulikus, kuid vägagi mõistetavas lolluses ähvardavad manufaktuurse pseudofolk-eurolaulu pärast emigreeruda. 5
Tõnu Kaalep
The High Llamas
“Beet, Maize & Corn”
(Duophonic)
Elegantsed jutustused õilsate pillidega.
Kuidas ja millal saavutab püüdlik esteeditsemine tõelise kultuslikkuse? Kogu The High Llamase kataloog näeb mingi nurga alt vaadates välja nagu muusikakooli lõpetanud intelligentse, kuid siiski kergelt eluvõõra ja jobuliku noore katse maailmaga mingit kindlamat suhet saavutada. See võis kõlada solvavalt, aga tegelikult meeldib Sean O’Hagani projekt mulle endiselt ja vägagi. Kõik need aeglased jutustused peaaegu eimillestki, õilsad naturaalpillid, hitikvaliteedita heakõlalisus, nagu oleks näiteks Bacharach osa oma lööklugude ehitusklotse metroosse unustanud ja püüaks ülejäänut põikpäiselt siiski millekski järjestada; sügav rahu ja tõsidus, viimaste detailideni viimistletud seaded; kogu see mõttetu, veidi kurb, kuid luuleliselt ilus maailm. Midagi, mida ei ole tegelikult olemas. Mingi kummaline rituaal trendiriietes inimeste osavõtul.
Jobu ei saa kunagi pärismaailmaga sina peale, vähemalt tavalise inimese mõttes; aga seda ei tohi talle öelda. 9
Tõnu Kaalep
Metaxu
“Rumors of... WAR”
(No Type)
Plahvatusohtlik ambient Itaaliast.
Kummaliselt vaoshoitud muusika, mida artikuleeritakse-transleeritakse nii erinevates keeltes nagu nt ambient, elektroakustika, idm, klassika jt. Teatav pinge neis lugudes muidugi on (peaks olema juba temaatiliselt [teemaks on sõda, õigemini sõjad viimase saja aasta jooksul]), aga see on peidetud loosügavusse. Väga vaikne ja rahulik, “ettevaatlik” muusika – ettevaatlik küll õnneks mitte kunstilises, vaid kõlalis-assotsiatiivses plaanis. “06091945 Hiroshima” on juba päris jabur ekperimentaalne (glitch+microsound+elektroonika) huugamine, ja sealt edasi läheb asi järjest tõsisemaks ja ilusamaks. “07121941 Pearl Harbour” kombineerib hämmeldusseajava enesestmõistetavusega kergemuusikat ja tontlikult külma ambient’i, ja läbiv klassikaline touch seguneb loos “08031917 St. Petersburg” nt veel koorilaulu, glitch’i ja idm-iga. Väga veider, haruldane ja ilus asi. 9
Erkki Luuk
Sudden Ensemble
“am 11”
(Angelika Köhlermann)
Uue kooli rock’ianarhiat New Yorgist, Austria plaadifirma vahendusel.
Ei midagi ennekuulmatut, kuid samas siiski värsket. Ülimas lo-fi võtmes muusika on aegade hämarusest saati olnud meeli erutav nähtus. Tihti on selle taga suures koguses elutervet kriitikavaba hoiakut ja miks mitte, kui tegemist on debüütalbumiga, küll hiljem jõuab teistmoodi teha. Duo Doreen Kirchner ja Wayne Garcia on suutnud tasemel stuudioid vältida ning perfektsest mängutehnikast võluvalt kaugele jääda. Kuidas teisiti saakski edasi anda New Yorgi tänavaboheemide rokkivat läbu nii, et selles pulbitsev elekter ei oleks maandatud.
Neil on meri oi-oi kui põlvini ja ilmselt oleks lõbu laialt, kui kõrbes nähtud oaas tegelikult miraažiks osutuks. On ka tempokamaid palasid, kuid domineerib bluusilik venimine, kus pole aga jälgegi mustade maailmavalust. Siin on ülimaks reaalsuseks elunauding ja üleolev ükskõiksus probleemide suhtes. Kohati tekib küsimus, kuidas nad üldse viitsisid võtta vaevaks need 14 lugu linti saada. Aga säde kasvab ikkagi leegiks, eriti kodutänava kalkarite jaoks. Igatahes keset uue põrandaaluse rock’i plaadiuputust mõjub see heliteos meeldejäävalt. 7
Aivar Tõnso
