Hiirvaikne techno askeetsete rütmide vanameistrilt.
Esialgu võib tunduda, et Plastikmani ehk techno vanameistri Richie Hawtini uus album nagu ei erineks suurt tema varasemast loomingust. Niisugune mulje on väga petlik, samamoodi nagu üldse taolise muusika hindamine esimesest emotsioonist lähtuvalt. Richie Hawtin on läbi aegade tuntud äärmusliku elektroonilise rütmiminimalismi esindajana.
Ka nüüd on ta jõudnud ülimalt tühja ja külma lahenduseni, ilmselgelt kaugemale kui kunagi varem. Aga raske on kirjeldada seda kuulamisel toimuvat avanemist. Üksikute hõredate tugevate ja kandvate elementide vahele tekib meeletu täitmatu ruum, mis sisaldab tohutult saladusi ja igavikulisi küsimärke. Igal sekundil on tunda minimalismi salakeele tundmist ja tema võimaluste kasutamist kuidagi eriti perfektsel moel. Ühtlasi tundub “Closer” olevat kuidagi väga isiklik, aga seda mitte rõhuvalt, vaid pigem iseenda ja kõiksusega dialoogi otsivalt. Siin-seal albumil sisalduvad ebainimliku kõlani modifitseeritud, ilmselt (aga võibolla ka mitte) tähendusrikkust taotlevad repliigid mõjuvad koduselt ja rahustavalt selles külmas kontekstis. Album algab looga “Ask Yourself” ning lõpeb palaga “I Don’t Know” ehk siis lootust on, et otsingud edaspidi jätkuvad. Loodetavasti ei pea seda enam viis aastat ootama nagu juhtus seekord. 8
Aivar Tõnso
A Perfect Circle
“Thirteenth Step”
(Virgin)
Tooli-mehe teine kodu.
A Perfect Circle on Maynard James Keenani projekt (lisaks endisi liikmeid Smashing Pumpkinsilt ja Marilyn Mansonilt) ning Keenan on teile ehk tuntud kui ansambli Tool laulusolist. Võrdlevalt võiks öelda umbes nii, et kui Tooli art rock-läikega järel-grunge tohiks saada kirjeldatud kui “dramaatiline”, siis APC on pigem melodramaatiline. Siin on vähe ekspressiivset, vähe tahtmist meie kallal jõudu näidata. Selle asemel vaatab Keenani muusika endasse ja tahab, et teisedki näeksid seal sedasama mis ta ise.
Rock’i jõukultus on tähendanud seda, et too jõud oleks meile siinpool füüsiliselt tuntav, teeks kas või haiget. A Perfect Circle võib ju hetketi isegi äratuntavalt rokkida – “The Outsider” või “Pet” näiteks –, kuid ei kehtesta end tegelikult seesuguses võtmes hoopiski. Täpsem on öelda, et nad pigem meenutavad rock’i. Nad on justkui rock’i ideede vundamendile loodud kunstiteos – skulptuur või midagi sellist, kauni ja elegantse joonega… Selline, mille kohta öeldakse, et siin on rohkem, kui pealtnäha paistab. Me tohime teda eemalt imetleda, tohime teada, kui rikas tema sisemus veel võiks olla. Ja veel tohime me kujutleda, kui ilus see oleks, kui kõik need jõulised tundmused oleksid tegelikult tõsi. 7
Tõnis Kahu
Blondie
“The Curse Of Blondie”
(Epic)
Come-back pärast eelmist come-back’i. STRONG>
Ma ei arva, et muistsed popstaarid peaksid kodus oma elupäevi vaikselt õhtusse veeretama ega tohiks enam kunagi kitarri või mikrofoni kätte võtta. Õigus teha come-back-albumeid tuleks ÜRO inimõiguste deklaratsiooni sisse kirjutada.
Eelmise come-back’i sooritas Blondie juba neli aastat tagasi, kuid peale ühe raskepärase raadiohiti (“Maria”) ei sisaldanud see midagi mälestusväärset. Muljet, nagu oleks ansambel uuele elule ärganud, ei jäänud üllitisest päris kindlasti mitte. Viimane tõeliselt erutav uudis Debbie Harryst kõneles hoopis järjekordsest ilulõikusest.
Nüüd on meil siin Blondie värskeim come-back ning mida kauem neid kuulan, seda kindlamaks kujuneb veendumus, et seegi on vaid legendaarse punkpopbändi keha kallal toime pandud kosmeetiline operatsioon. Tõsi küll, suhteliselt õnnestunud operatsioon. Skalpelli hoiab ja silikooni pumpab äärmiselt laia profiiliga spetsialist Steve Thompson – mees, kes produtseerinud ka Korni ja Scritti Polittit, Alphaville’i ja Venomit.
Päriselt kõlabki “Curse Of Blondie” paremini kui “No Exit”, eriti kui kuulates parajat distantsi hoida. Lähemale liikuma sunnivad vaid vähesed laulud. “Golden Rod”, “Rules For Living” või “Background Melody” tuletavad meelde, miks nii umbes 25 aastat tagasi eksisteeris riigipiiridest ja ookeanist hoolimata mõtteline telg New York – Otepää ning makilindid nende inimeste muusikaga kuulusid minu kõige kallima vara hulka.
Ja ekstrakingiks Giorgio Moroderi single mix. 6
Mart Juur
Pantera
“Reinventing Hell: The Best of Pantera”
(Rhino/Elektra)
20 aastat müristanud Texase metal-kauboid kaante vahel.
Pereemade hirm, rahvavaenlane, saast, saatanlike sõnumite levitaja, kurdistav müra. Metal’il on olnud palju-palju nimesid ja mõnda neist peaks nüüd kindlasti üle kordama sel ajastul, kus metal’i halb maine on rikutud Limp Parkide ja Linkin’ Bizkitite poolt pakutavatest kompromisslahendustest. Mida huvitavat on “normaalselt” kõlavas metal’is? Metal’i atraktiivsus on alati põhinenud närvikõdil, et kuulujutud vastavad tõele (“kuula seda lugu tagurpidi...”). metal tekitab hirmu ja hirmus on salapära ja tõmmet. Inimesi huvitavad pigem orgiad kui hommikune kaerahelbepuder ja kodus The Corrsi kuulates ei tule vanemad sulle ütlema, et pane vaiksemaks – järelikult tuleb midagi tahedamat otsida, mis kõigil juhtmed kokku laseb.
Pantera kogumik on suurepärane meeldetuletus, mida metal tegelikult tähendama peaks. Areenile ilmudes asendas Pantera pop-metal’i teatraalse mehepanemise toore jõu ja viha demonstratsiooniga. Ei mingeid kuuekeelseid falloseid või meetrist mikrofonijalga. Kui sulle miski ei meeldi, siis panen sulle lihtsalt vastu hambaid.
“Mouth for War”, “Fucking Hostile”, “Cemetery Gates”, “Walk”, “This Love”, pereemade hirm, rahvavaenlane... Äkki on kõik see, millest räägitakse, tõesti tõsi? 10
Tristan Priimägi
Unkle
“Never, Never, Land”
(Mo’ Wax / Universal)
Kuhu kõik su sõbrad jäid?
See oli viis aastat tagasi, kui James Lavelle ja DJ Shadow reliisisid UNKLE esimese albumi. Päris eesrindlike helidega projektil tegid teiste seas häält Richard Ashcroft, Bradley Drown Boy, Thom Yorke, Mike D.
See siin on teine tulemine. Ja üksi tulemine, sest DJ Shadow unikaalseid oskusi enam kaasatud pole. Puudujääki on tunda igal sammul, sest algne UNKLE oligi üles ehitatud Lavelle visioonile ja Shadow’ samplimeisterlikkusele. Tänavune partner on keegi Richard File, Lavelle vana semu, laulja ja programmeerija. File laulab nagu Thom Yorke ja programmeerib jube depressiivseid palu. Ühes neist on muide sämplitud Joy Divisioni. Parim rada on Ian Browni lauldud “Reign”, hüpnootiline ja efektne rännak, mille vaieldamatu ilmestaja on eks-Stone-Rosesi matkimatu vokaal. See aga ei päästa üldist pilti. 5
Koit Raudsepp
Man In Formaldehyde
“Copper Sulphate Crystals”
(Pointy Bird)
Aasta parim electronica-plaat?
Wighti saare (Inglismaa) pisikeselt label’ilt Pointy Bird Records on tulnud vist selle aasta parim electronica-plaat. 10 punktist lahutab “Copper Sulphate Crystalsi” ainult kaks üleliigset lugu (“Earthmonster” 1 ja 2), mis kuidagi tervikusse ei sobi. Plaat koosneb suuresti (kuid mitte üleni) loopaaridest, millest “Copper Sulphate Crystal” 1 ja 2 on pasunatega ja meloodilised, “Harry’s Song” ja “Mother’s Day” meloodilised ja mahedad palad à la Isan või Mum, “A3055”, “Birds Spin in Magnetic Milk” ja “Zero G 100’s and 1000’s experiment” 1 ja 2 rütmitud ja meloodilised tabamatud kompositsioonid. Leidlik, innovatiivne, väga (“Earthmonsteriga” isegi liiga) erinevatele piiridele küündiv ilus asi. 9
Erkki Luuk
Pepe Deluxe
“Beatitude”
(Catskills)
Soome trio virvarr-tantsukokteil.
See album on praegu mu parim sõber. Kui ma teda scratchin, ütleb ta rrr. Ta nimi on “Beatitude”.
Pepe Deluxe eelmine LP oli kuidagi liiga tõupuhas. Aga nüüd on veri mõnusalt segamini. Justkui oleks Death In Vegas ja Bent karvupidi kokku lastud.
Tõlkes tähendab see plärtsuvaid happemasinaid ja big beat-trumme ja rokikitarre ja intiimset õhkkonda klaveri ja kaminaga kui vaja, ja siis veel rokitrumme ja big beat-kitarre ja idamaiseid orkestreid ja elektrotrumme siin-seal ja suvalist tarbemüra ning mitmekümne aasta tagusest paradiisist vägisi välja lõigatud soulimeloodiaid. Pärast pikka heitlust saab maailma parima uue loo liidrisärgi selga “Girl!”.
Hetkeks, mil hindu- ja latiinopärased lisalood “Numa” ja “Vamos Muchachos” tolle särgi omavahel kiseldes lõhki rebivad, lärtsub see juba kümne eri loo higist. Neist kangeima lõhna jätab maha Soome tangokuningas Antti Raiski ja tema “chris- isaak-lämmatab-quentin-tarantino-vormel-ühe-pressikonverentsil”- tüüpi funk-sheik “Black Cadillac”. Miks Soome? Pepe Deluxe on Soome bänd, sellepärast. Oleks igal mandril mõni selline riik. 9
Erik Morna
Elvis Costello
“North”
(Deutsche Grammophon)
Abielukrahhi ja uue õnne leidmise kroonika.
Elvis Costello on kirjutanud laule vist kõigis stiilides. Siin pöördub ta tagasi kahe küllaltki huvitava plaadi ideede juurde: kõigepealt koos Burt Bacharachiga tehtud “Painted from Memory” ehk tema viimase kümnendi absoluutne tipp; ja koos Brodsky-kvartetiga salvestatud “The Juliet Letters”. Klassikalised kõlad, Costello äratuntav hääl retrolikul taustal.
Uus plaat on aeglane ja vaikne ballaadikogum, pop jazzi ja estraadi piirimailt. Taustaks alaline kaaslane pianist Steve Nieve ja hulk jazzmuusikuid, näiteks kuulus trummar Peter Erskine, rääkimata vanast heast Brodsky-kvartetist, laulab Costello luulelisi tekste armastuse kadumisest, suhtlemise võimatusest, meeleheitest ja siis lootuskiirena ellu murdvast uuest tundest. Kuigi tulvil ideid ja nõkse, on tagajärg siiski kuidagi verevaene, resigneerunult salonglik, kauaks meeldejäävaid kujundeid on vaid paar. Plaat oleks vajanud Bacharachi-taolist geeniusest kaasautorit, kes oleks suutnud anda tunnetele sügavuse, kurbusele usutavuse ja rõõmule sära. Rohkem rock-Costello valda kalduv lisalugu “Impatience” püüab asja päästa ja tõstab hinnet punkti võrra. 6
Tõnu Kaalep
