“Let’s Get It On”
(Motown)
Rii-masterdatud klassikud.
Rohkem kui kolm aastakümmet tagasi viskas Marvin Gaye kinda Motowni hitimasinale ning võitis iseseisvuse. Järgnevalt lindistas Marvin väikeste vahedega seitse muinasjutuliselt head albumit, millest kaks parimat on nüüd uuesti välja antud, mõlemal kaasas paar väheolulist lisalugu. Inglise keele oskaja saab kohe aru, et “What’s Going On” räägib pahadest asjadest nagu ahnus, ülerahvastatus ja saastamine. See on üks murelik plaat.
Aga kui te inglise keelt ei oska, saate kohe aru, et “What’s Going On” räägib armastusest. Kuulake, kuidas see mees kaebleb ja nutab ja siis rahu leiab. Murelik, aga lootusrikas plaat on see. Tiivustatuna albumi edust plaanis Marvin Gaye sellele järge. Uueks lipulauluks pidi saama võitluslik “Let’s Get It On”. Õnneks on olemas produtsendid.
Produtsent Ed Townsend, kuulnud uut lugu, öelnud midagi säärast: “Kuule, mees, jäta nüüd oma poliitika ja kuula – see on ju seksimise muusika!” Ja Marvin kuulas. Ja kirjutas sõnad ümber. Ja sellest sai paljude arvates kõige meelelisem, kõige stiilsemalt kiimalisem album, mis eales tehtud. Kui ma inglise keelt ei oskaks, arvaksin ilmselt, et tegemist on üleskutsega sõjale. Oh, jah.
“Mida on?” ja “Hakkame panema!”. Nagu 30 aastat tagasi, on Marvinil meile endiselt väga palju öelda. 10 + 10
ERIK MORNA
Dynamite Vikings featuring Pierre Dorge
“Vikingology”
(Cope
Records)
Eesti ja Taani jatsuhullud said kokku.
Dünamiitviikingeid taustana kuulata ei saa. Kogu vunk tuleb välja, kui kuulad üksi toas ja muusikakeskuse poole ei piilu. Siis ronivad sealt välja kummalised vidinad, kes prääksuvad, kriibivad, koputavad ja oigavad. Lugude nimed aitavad tegelasi identifitseerida: pudelisööja, soodavesi kolmele, kolm banaani. Mõni lugu on ikka kurb ka: näiteks “Snow in the Car”, kus auto oigab nukralt, kuni lumi peale sahiseb, või pea igavpühalik “Holy Land”.
Alati hullude projektidega kõrva kriipinud Jaak Sooäär on koos kahe õpingukaaslasega Taanist lindistanud selle plaadi stuudios laivina, nii et nootigi pärast ei muudeta. Oma hullust dadabändist New Jungle Orchestrast leiab aega Sooääre bändiga möllamiseks Pierre Dorge.
Kitarride, sämplerite, jatsuvaibi ja intellektuaalse huumoriga on Eestis raske Weekend Guitar Triost paremini teha. Aga põnevamini saab küll, tõestasid viikingid. Ja neil on trummid ka. 6
MELE PESTI
Pet Shop Boys
“Disco 3”
(Parlophone)
Kämbipeerud remix-tsoonis.
Keskmiselt iga kaheksa aasta tagant annab PSB välja oma diskoremikse ja kolmas seesugune toob kaasa ka viis uut lugu. Selline uudis vähemalt minus teab mis ootusvärinaid enam ei tekita. Teisalt jälle võib PSB olla hea ikka just seetõttu, et sa tead üsna täpselt, mismoodi nad kõlavad.
Muusika on kõige selle juures, mida nad endast kujutavad, juba mõnda aega midagi tagumist, teisejärgulist. See on miski, mille sa nendega kaasa saad. Nad on selle muusika objektid, nagu meiegi. Kui Neil Tennant laulab, siis laulab ta justkui sellest muusikast ja mitte tema saatel. See on seltskondlik vestlus, vaimukas small talk. Nad löövad aega surnuks, vananevad, näevad peeglis elegantsed välja.
“Disco 3” võiks rääkida nime järgi tantsueufooriast (näiteks võrreldes eelmise üsna ballaadliku albumiga), kuid see pole PSB point päriselt iial olnud. Nende eufooria on edeva suhtlemisõhina eufooria. Nii ma ei oskagi kuidagi edasi arendada oma kujunenud kujutelma, et “Time On My Hands” ja “If Looks Good Kill” meeldivad mulle pisut rohkem kui teised uued lood. Sest tegelikult on ainus huvitav asi see, kuidas nad keelduvad ka eksperimentaalprojektides nagu see siin kategooriliselt olemast midagi muud kui PSB. Ehk parim võimalik viis olla tüütu. Ja nende järgmine diskoprojekt ilmub 2010. 6
TÕNIS KAHU
Erinevad esitajad
“We’re a Happy Family: A Tribute to the Ramones”
(Columbia)
Ramonesi pärandi solkimine.
Red Hot Chilli Peppers, Metallica, U2, Kiss, Marilyn Manson, Garbage, Green Day, Pretenders, Offspring, Tom Waits ja teised mängivad maailmakuulsa punkbändi igihaljaid viise. Kogu industri on kohal, ainult Sting ja Mark Knopfler veel puuduvad. Tule taevas appi, ütleks Lennart Meri seepeale. Paar erandit välja arvatud, pole nimetatud seltskonnal sellel teemal erilist sõnaõigust. Ramonesi õpetus elab edasi hoopis teistes kehades. Aga nende häält me siin ei kuule. Kus on Andrew WK? Kus on The Strokes, The Hives, The Datsuns? Kus on Queens of the Stone Age? Kus on Johnny Cash? Shonen Knife, Sonic Youth, The Fall, Weezer? Ja nii edasi. Vägeva plaadi oleks saanud, kui oleks õigetele inimestele helistatud.
Produtsendid Johnny Ramone ja Rob Zombie võivad öelda, nagu ütles Viktor Tðernomõrdin: tahtsime teha midagi erilist, aga välja kukkus nagu alati. Punktid tulevad Stephen Kingi eessõna ja Zombie isikliku panuse (“Blitzkrieg Bop” ja joonistused) eest. 3
MART JUUR
Ozzy Osbourne
“Essential“
(Sony)
Meelelahutuskontsern Osbournes taob kogumikuga kuuma rauda.
Duubelplaadi esimest ketast sisustava vähese kujutlusvõimega 80ndate juuksemetali ja, oh õudust, suisa proge hulgast jätaks ellu vaid lihtsusega sündipoppi ületava “Bark At The Mooni“ ja pere-seriaali mõnusalt svingiva teemaloo originaali “Crazy Train”.
Põhiliselt kuulan teist, 90ndate diski, mis sündinud koos kidraheeros Zakk Wylde’iga. Suuri-mateks lemmikuteks albumi “No More Tears“ nimilugu, mis peaks kohustuslikus korras mängima iga lõbustuspargi õudustemajas, ning pöörase tðellorifiga “Perry Mason“, kus Ozmoos pulpkohtunikku appi kutsub. Kaks kohta, kus Osbourne abi vajab, on kodu ja kohus. Aga mitte stuudios – raske uskuda, et see kokutav, koperdav, värisev inimvare end salvestuse ajaks Pimeduseprintsiks muundada suudab.
Hämmastavalt hästi oskab meie Madman ballaade hinge laulda. “I Just Want You’s“ on villu-kangurlikult leidlikud sõnad, taas head keelpillid ning kriiskamisele kontrastiks viimsepäevahäälega Oz. “Mama, I’m Coming Home’i“ kuulates tõesti usud, et miski ei takista – ta tuleb koju. Tal on muidugi ka üks maailma suurimaid armastusi, see aitab ehtsusega.
Ja nii vilets see kogumik ka pole, et Kelly oma sooloplaadiga kandadele astuks. Seda enam, et paps kannab ju toasusse. 5
Märt Milter
