Futum ja samas trip-hopim kui varem.
Goldfrappi kolm aastat tagasi ilmunud debüüt "Felt Mountain" oli huvitav ilmutus oma heeliumis ujuva post-massive-attackliku elektroonikaga. Uuel albumil kasutab duo elektroonilist maatriksit veelgi ulatuslikumalt. Kinemaatilis-atmosfäärsest kontseptsioonist on järel vaid Alison Goldfrappi nukratooniline hõljuv-unelev vokaal. Will Gregory kasutab kohati suhteliselt jõulisi ja isegi hoogsaid biite ja sobitab sünergiliselt kokku paarkümmend aastat vanu sünte ning 21. sajandi kompuutreid. Näiteks laulud "Train", "Twist" või "Strict Machine" surisevad vana Georgio Moroderi või algperioodi Human League’i maneeris päris lahedalt. Samas jälle aeglased palad meenutavad nüüd ühe teise trip-hop- ikooni, Portisheadi meeleolusid. Lugude – näiteks nimipala või "Crystal Green" ülesehitus on läbimõeldum, struktuurid keerulisemad, teostus mõjuvam. Alisoni äraolev vokaal on küll huvitav, kuid pikapeale muutub üksluiseks. Liiga vähe emotsioone, kuid õnneks pole plaat kolmveerand tundigi pikk. Tänuväärt töö kurnavalt poolteisetunniste tsee-deede ajastul. 7
Koid Raudsepp
Autechre
"Draft 7.30"
(Warp)
Hulljulged elektroonikud jätkavad tippvormis.
Autechre nime taga peituvad Sean Brooth ja Rob Brown juhtuvad alati olema õigel ajal õiges kohas ehk siis ajast ees ja seal, kus keegi teine varem pole olnud. Teerajajad on nad olnud juba alates oma tegevuse algusest. Autechre muusikat võib pidada kõla poolest eksperimentaalseks, kuid viimase omadusega tundub tegelikult seos puuduvat, sest teatakse, mida tehakse. Pole kahtlust, et see elektroonikamaailma võimsaim rühmitus omab teenitult kultusbändi mainet. Ja seda tõestab värskelt ilmunud "draft 7.30", mis jätkab eelmise albumiga "Confield" alustatud abstraktsemat suunda, aga meloodilisemalt ja nüansirohkemalt. Siin leidub vähe elektroonikale omast juhuslikkust. Üliabstraktse kõlaga helistruktuurid mõjuvad tähendusrikkalt, jutustades rohkem kui nii mõnedki klassikalised suurvormid. Reis tulevikku tema edasiviivat energiat sisendavas võtmes on garanteeritud. Aga see kulgemine on mõeldud toimima tervikuna, kus on omad vahepeatused neile omaste erinevate meeleoludega, nt võib kohata ka Autechre enda jaoks uut dimensiooni orkestraalsete helide näol loos "Tapr". Tõeline draama on tühjast kurbusest totaalseks kosmoseodüsseiaks kasvav "Surripere", millele järgneb ebamaise ilu õppetund "P.:NTIL". Väike kõrvalepõige digitaalia ja hip-hopi seguse "V-proci" kujul ei lase albumi meeleolul väga kaugele hajuda kuna finaaliks on erinevaid kultuurikontekste siduv tulevikutriangel "Reniform puls". Ühesõnaga, võimas. 10
Aivar Tõnso
Pink Floyd
"The Dark Side Of The Moon"
(EMI)
Klassik, mis mängiti juubeli puhul pisut ümber.
Remiksitud juubeliväljaanne – 30 aastat. Vanem kui mitmed mu sõbrad. Mitmesse koju see juba 25 miljonit müünud artefakt veel jõuab? On 2003 selle plaadi suhtes miskitpidi immuunsem kui 1973?
Sel bändil on paremaid plaate, ent just "The Dark Side Of The Moon" sümboliseeris neid muutusi, mis rock’is 60ndatest 70ndatesse liikudes aset leidsid. Rock oli seni olnud dünaamikast, liikumisest, avatud ruumist rääkiv muusika. Ruumist maantee-rock’i tähenduses, samas ka LSD ja siseruumi reisimise tähenduses. Uus kümnend tõi tagasilöögi morni taju – maailm justkui kahanes, tõmbus kokku, kesines ideaale kustutades materiaalseks ning droogid ainult mürgitasid. Vägivaldselt kehtestatud piiridega kohtumise traagika filmis "Easy Rider" on üks viiteline teetähis või siis aastaid hiljem Springsteeni igatsev halemeelsus loos "Born To Run" (there’s no place left to hide jne). Nende vahel kõrgus monstroosse kurioosumina toosama 70ndate enimmüüdud LP – psühhoanalüütiline paranoiaproge par excellence.
Pink Floyd liikus siin plaadil korraga kahes suunas. Kõigepealt sapine, kuid mitte kuigi tõsiseltvõetav kommentaar välismaailma pahedele (jätkuvalt totravõitu "Money", sõjavastane "Time"), globaalse ängi pisendamine argiseks. Ja teiseks täpselt vastupidine ja hoopis huvitavam protsess – pisikeste ja privaatsete üksikasjade võimendamine, tegelikult isegi liialdamine ja moonutamine. Kuulake kõiki neid hi-fi-vormilisi sissevaateid "tavalise" inimese privaatruumi. Kõiki neid kuuldavaks paisutatud südamelööke, jalaasteid ja muud. Just "The Dark Side Of The Mooni" loodud kultuuriline konsensus osutab sellele, mida hiljem on sisendanud küll ambient, küll Arvo Pärt – veendumusele, et argiste ja igavate pisiasjade kaudu jõuame lõpuks lähedale ülevale vaimsele ärkamisele.
Aga kui te tõepoolest olete noorem kui see plaat ja ei hooli suuremat kogu sellest hipipahnast, siis on teie päralt plaadi parim lugu – ringiratast keerutav süntesaatoribugi "On The Run", lugu number kolm. Ebatüüpiline, seda küll. Aga see plaat on nii suur, et pole keelatud teda valesti mäletada. 6
Tõnis Kahu
