Ülem-Luarviku sooloetendus.
Luarvik Luarviku juht ja klahvimängija eksperimenteerib oma esimesel sooloalbumil päris palju. Ta kasutab igasugust elektroonikat, programmeeritud biite, death-metal-vokalisti, toob heliefektide vahele deklameerima kirjanik Peeter Sauteri ja plõnnima kitarrist Tarvo Kaspar Toome. Ja palad jagunevad kolme erineva “bändi” vahel.
Aga ühes jääb ta enda juurde kindlaks. Ta räägib oma keelt edasi. Sama hästi on see Luarvik Luarviku keel. See keel on vana kodumaise jazz-rock’i keel, tuntud Radari ja Kasekese aegadest. See on selle aja (80ndate esimene pool, kes ei tea) ladina keel, kokkulepe väidetavalt kõrgemast tasandist või suhtlusmeetodist; kõrgeimast rock-muusika žanrist igatahes.
Aga Kleis räägib seda keelt omamoodi. Ta on täpne ja osav, aga mingis muus mõttes kui näiteks Radari klahvivirtuoos Sergei Pedersen. Kleis ei ole virtuoos tehnilises mõttes, ta on ideeliselt osav.
Võibolla pole see muistne, väljasurev keel tema emakeel? Võibolla on tal mingi aktsent? Või räägib ta teadlikult aktsendiga, et trendikam olla? Ma arvan, et viimane variant on kõige tõelähedasem. Eriti, kui vestluspartnerid räägivad teisi, justnagu uuemaid keeli. 7
Tõnu Kaalep
Andrew W.K.
“The Wolf”
(Island)
NY Mürakaru rahmeldab ooperlikes kõrgustes.
Andrew W.K. debüütalbum “I Get Wet” tekitas elujõulise ja püsiva kultuse ning osutus ühtlasi üheks 21. sajandi parimaks rokenrolliplaadiks. Nüüd on minu käes “The Wolf”, messia teine tulemine, sündmus, milleks mailinglisti liikmeid kaua ning piinarikka põhjalikkusega ette valmistati.
Nägin Andrew klubikontserti eelmisel suvel Helsingis, täissülitatud Tavastias oleks tol õhtul justkui loom märatsenud. Pikk ja lihastes, hullumeelse kulturisti pilguga ameeriklane kaanis show jooksul meeletu koguse vett ega hinganud aariate jooksul kordagi sisse, vähemalt nii see saalist vaadates paistis. Vaevu mahtus tema bänd kitsale püünele, hirmuäratava väljanägemise ja sõbralike maneeridega New Yorgi jõmmid rokkisid kui põrgulised ning laulsid nagu ooperikoor. Tegelikult väärinuks see show Finlandiatalo lava. Vähemalt.
Ja just nimelt ooperisse W.K. täna põrutabki – kujutletavasse ooperirokiteatrisse, mille fuajeed ehivad Meat Loafi ning Queeni paraadportreed, kus orkestriaugust purskab Def Leppardi sulametall ning laemaalingutel on kujutatud heroilisi stseene Gary Glitteri ja Sparksi elust.
Etenduse avab võimas avamäng “Victory Strikes Again” / “Long Live The Party”. Järgnevad säravad glämmhitid “Tear It Up” ja “Your Rules”, kõrvulukustav ja verdtarretav power-pop (“Never Let Down”, “Really In Love”) ning mõned nugateravaks ihutud hardrocknumbrid. Ja siis saabub finaal: Andrew uus hümn “The End Of Our Lives” ning tema igavene usutunnistus – “I Love Music”.
Midagi taolist plaanisid vist ka Andersson ja Ulvaeus, kui sukeldusid pärast ABBA lagunemist muusikalide võlumaailma. Aga paar süstlatäit ülikanget (suuruse)hullustust jäi neil kainetel rootslastel ikka ja alati puudu. Braavo, maestro! 10
Mart Juur
Client
“Client”
(Toast Hawaii)
Andy Fletcheri projekt, plaadifirma ja sõbrannad.
Client kõlab täpselt nagu Human
League ilma meesteta.
Ja see ongi lahe, sest Suzanne ja Joanne on pidanud aastakümneid
taluma elu nende pagana geniaalsete meeste varjus!
Tegelikult on Client kaks tänapäeva inglannat, kes rokivad nii, nagu oleks kaalul mõni värske postimüügikataloog.
Kujutage ette, et lennujaama laest kostev teadustajahääl ning supermarketi laest kostev teadustajahääl laulaksid duetti, sellist alalhoidlikku, kiretut duetti, lugusid turundusest, reisimisest, postkaardiseksist ning metsikust rokkimisest. On need hääled, mida me kuuleme lennujaamas ja supermarketis, ikka veel inimeste, või juba masinate omad? Igatahes just niiviisi kõlavad Andy Fletcheri (Depeche Mode) hoolealused Client A (Alan McGee abikaasa Kate Holmes grupist Technique) ning Client B (kunagine Dubstari laulja Sarah Blackwood). Ja sünteetiline elektropopp seisab nende ümber nagu rühm vilkuvaid plastmassist turvamehi.
Kui Clienti tüdrukud oleksid rohkem masinad, ostaksin ma nad ära. Oleksid nad rohkem inimesed, jääksime kindlasti vähemalt sõpradeks. Aga praegu tekib küll selline “ei käskija ega teenija” tunne. Iseenesest kena, aga vähevõitu verd ja pinget. 6
Erik Morna
Bubba Sparxxx
“Deliverance“
(Beat Club/Interscope)
Southern-rap-täht kantrilikus ja aplausi väärivas vormis.
Bubba Sparxxx ja “Deliverance“ on plaadifirma bossi ja produtsendi Timbalandi looming ja Timbalandi on tabanud rumal idee. Vägivaldne idee. Liita Ameerika külakolkamuusika juured – bluegrass, lustakas viiulimees, suupill, hillybillylikkus – hip-hop-rütmide ja räppimisega. Fui. Siiani pole me veel päris lahti saanud košmaarsest klassikalise muusika ja hip-hopi ristamisest…
See idee pole ka nii väga uus. Eks ta hakkas idanema Bubba Sparxxxi debüütalbumi “Dark Days, Bright Nights” (’01) ajal, kuid helgetele momentidele vaatamata jäi asi sel korral sihituks ja poolikuks. “Deliverance’il” on aga karakter Bubba Sparxxx – virtsase näoga maapoiss osa võtmas urbaansest räpimängust – Timbalandi taidurlike sõrmede vahel valmis voolitud.
Ja “Deliverance” on – kõigi eelduste kiuste – väga hea plaat. Padukantrilikud laulujupid ja steel-kitarrid, mis peaksid kostma siinses kontekstis kistult kunstlikena, elavad, töötavad ja voolavad Bubba tagasihoidliku räpp-mubisemise all kui miski alati enesestmõistetav olnud harmoonia-jõgi. Soe ja pehme. Mugavalt funky.
Paratamatu siblimise ja võnklemise juures on Timbalandi firmasaund valdavalt rahulik ja nõtke, laid-back ja easy,kui rääkida natuke inglise keeles. Muusika on instrumentaalselt lopsakas, Timbalandi ja Organized Noize’i (ühed OutKasti vanad sõbrad) stuudiokeemia sees pinistab ohtrasti pärispille. Kitarrid, bassid, pasunad ja keelpilliseaded käsikäes trummimasina, lõunaosariikide kantri (Ben Kaufmann, Area Code 615) ja briti bluesi (Creami “I Feel Free”) sämplite ning taustamikrofoni taga ümiseva Justin Timberlake’iga (loos “Hootnanny”).
Pisem, kuid siiski oluline uudis “Deliverance’il” on alt-rock. Lugu “New South” (Organized Noize’i kätetöö) on olematu kategooria rap-metal katsetus, mis on nii halb, et sooviks ta albumilt välja lõigata. Seevastu Timbalandi lauldud vahepala “Warrant (Interlude)” 2 minutit ja 22 sekundit on selle plaadi kõige ärksam aeg üldse – hip-hop-rütmid koos varase grunge aeglaselt saagivate ja undavate kitarridega... Kas sellest august paistab Timbalandi vihane tulevik?
Timbaland on kuskil juba öelnud, et “Deliverance“ on kõige parem asi, mis ta eales teinud on. Kuigi ma julgen selles kahelda, ei julge ma sellele midagi lisada. 9
Siim Nestor
Joseph Suchy
“calabi.yau”
(Staubgold)
Kölni tuukri pealelöök.
Globaalse improv/avangardi scene’i kuulsuse (teinud koostööd David Grubbsi, Ekkehard Ehlersi, FX Randomizi, Burnt Friedmanni jt-ga) uuelt plaadilt leiavad end rahulikud kitarri/elektroonika-põhised kompositsioonid.
Plusspoolele kandub see, et kõik lood on väga erinevad ja asi tervikuna süva, miinusesse kisub pikemate lugude kohatine raskepärasus. Ühtki tavapärases mõttes “lugu” siin pole, ainult kompositsioonid. “calabi.yau” ja “su-um” on liiga pikad ja jääb mulje, et ülekomponeeritud, seevastu nt “ka-asam” ja “uum- uu” nende järel vapustavalt head. Esimene kujutab endast lihtsalt kajadesse uppunud korduvat kitarrikäiku, teine on ainult mingitest sahisevatest kelladest ja kulinatest kokku pandud üllatav tilin. Kokkuvõttes on siin palju väärt kraami, ja asi tervikuna kummaliselt arendav. 9
Erkki Luuk
Luomo
“Present Lover”
(Force Trax)
Abstraktse masina prototüüp goes pop.
Niipea kui novaatorlikumas elektronmuusikas muutus aktuaalseks glitch ehk nn tagauksetehnikate kasutamine, error-esteetika, tekkisid kohe ka selle eksperimentaalsed pöörded popi poole. Kusjuures üldse mitte mingid jõmmkapitalistid, vaid omad poisid.
Suur võlur Vladislav Delay on varemgi (näiteks Laubi co-produtsendina) kõrbes või taigas või vihmases Helsingis (Luomo/Delay/Uusitalo kodulinn) uitaja kõrvaklapiesteetikalt metropolidesse pöördunud, aga “Present Lover” on tema ühe kehastuse totaalne tagasitulek inimeste juurde.
Läbimurdealbumi, Vladislav Delay “Entaini” post-produkt oli Uusitalo “Vapaa Muurari” ehk laivmiks imaginaarse klubimuusikana. Järgnes eelmisel aastal saksa klubikaartides esimeseks jõudnud “Vocalcity”, justkui iseendast välja kasvanud sõltumatu house, nüüd siis terve album funki ja souli koketeerivaid hoiakuid minimal house’i täiuslike rütmimustritena.
Juba esimestel sekunditel pannakse mehele ainuomaste tolmuste süntide taustal laulma tüdruk, hiljem ka poiss. Järjekindlalt on molekulaarse muusika juhtfiguur oma totaalse uima ja erksuse vahelised, justkui põhiolemuseta helid asendanud maneerlike mõõdukalt psühhedeeliliste süntide rutjumisega, geomeetrilise abstraktsionismi suprematismiga (justkui kunstiajaloos), minimalismi ja musique concrete’i teadvusseisundid lõdva ja osavõtmatu klubibiidiga, mis mõne jaoks võibolla on supriimne, ent kui päkapikkude hääled asendatakse gay-sensibility’ga... Kahtlemata väga pop. Paulo Coelho soovitab. 10
Kiwa
Yes
“The Ultimate Yes – 35th Anniversary Collection”
(Atlantic)
Elagu Yes!
Yes on saanud 35. Õnnitleme. Aga kui 1983. aasta hittsingel “Owner Of A Lonely Heart“ välja jätta, tegi too bänd kõik olulise ära siis, kui ta polnud veel kümnenegi. Igatahes võtavad kuus plaati aastaist 1971–1977 enese alla enam kui kolmveerandi siinse duubelkogumiku mahust.
Daatumite järgi tundub tõesti nii, nagu oleks punk seejärel oma otsustava sõna öelnud. Ja ma arvan mõistvat seda kunagist konflikti. Kogu proge-rock ja Yes sealhulgas näis rääkivat autoriteedi, objektiivse ülimuslikkuse positsioonilt. Meie oleme uus klassikaline muusika. Meie oskame paremini pilli mängida kui teie. Ja lõpuks – meie oleme rikkamad kui teie. Ja punk saatis nad seepeale pikalt. Aga neil oli ainult osalt õigus. Ning nüüd, kus proge on ajaloo silmis selgelt kaotanud, pigem kurioosum kui midagi muud, räägivad helid omasoodu ja isemoodi ja vabamaltki kui seni.
On asju, mis minu jaoks ei muutu. Näiteks laulja Jon Anderson. Tema hääletämber, tema laulutekstid, kogu see universaalse, oikumeenilise gospeli hõllandus, mida ta muusikasse toob, on mulle võõras ja jääb selleks (isegi kui ma mõistan, et tema isiku kaudu tasub Yes võlgu oma allikatele 60ndate lõpu hipimüstikas). Teisalt on kitarrist Steve Howe üks minu lemmik bändiliikmete seas. Võtke kolmandalt plaadilt pärit laulu “Starship Trooper“ finaal ja kontrollige siis järele, millisteks moondusteks too kitarr hiljem suuteline oli. Ning muidugi basskitarrist Chris Squire. Too raskepärane motoorika selles muusikas on suuresti just temalt pärit. Meie moodne aeg võib digitaalselt muiata, kuid Yes tundub tagantjärele eriline just seetõttu, et nende kõrghetkede sound oli füüsilise töö tulemus, klaviatuuri ja kitarrikeeli mõõtva kehalise pingutuse tulemus. Ja too lõtv 80ndate AOR, mida nad hiljem üritasid, lihtsalt ei kaalu selle kõrval tühjagi.
See on ebaühtlane kogumik, kuid kui ma räägin Yesi kõrghetkedest, siis mõtlen ma seda sõna tõsiselt. 6
Tõnis Kahu
