Poola… britpop…
Huh, mis asi see veel on? Aga Myslovitz tõestab et britpop pole sugugi surnud, ainult lõhnab veidi imelikult. Vokalist Artur Rojek laulab nukra häälega armsate ja tuleb tunnistada, et töötavate harmooniate peale. Wannadies ilma künismita? Coral ilma veidrusteta. Natuke jääb kõrva torkima, et inglise keel pole siiski tüübi emakeel ja ühtegi tapjalikult head meloodiat peale klassikaliselt wannadiesliku avaloo “Man Of Glass” siin pole. Kohati on mindud kuidagi algeliste kitarrikäikude peale, lood on miksitud teadlikult mid-tempo võtmes ja tunduvad liiga püüdlikult ning koolipoisilikult lihvitud. Huvitav, kas neil oli Poolas sama jama, nagu üks meie britpopibänd kunagi kurtis, et “fakk, pappi polnud, stuudioaega ei jätkunud, pidime plaadi jube kähku valmis tegema”.
Tegelikult on see plaat kõlaliselt parem kui Claire’s Birthday viimane üllitis, aga samas ei tundu Myslowitzi laulukirjutaja nii võimas kui Vaiko Eplik. Eesti-Poola 1:1. 6
Marek Kallin
Erinevad esitajad
“An Anthology of Noise & Electronic Music Volume
#2”
(Sub Rosa)
(Alternatiiv)ajalooline sissevaade elektroonikasse ja mürra.
Ajalugu põhineb võltsingul. Seepärast on eksperimentaal-label Sub Rosa pannud kokku enda müra- ja elektroonilise muusika antoloogia. See “Second A-Chrononology”, täidetud rariteetide ja seniavaldamata asjadega aastaist 1936–2003, on juba teine duubelplaat sellest seeriast (esimene alustas 20ndatega – loodetavasti/nähtavasti koguneb materjali ka kolmanda, neljanda jne tarbeks). Duubelplaadi esimene plaat on rahulikum, ambientsem, abstraktsem – üllatavalt leebe kraam, arvestades, et tegu peaks justkui olema (ja nähtavasti ongi) müraga. Mõned nimed: Tod Dockstadter (uus lugu, aastast 2002), Morton Subotnick (1962), Daphne Oram (1960), Johann M. Beyer (1938), Scanner (2003), Kim Cascone (2002). Teisel plaadil on rütmilisem müra/elektroonika, artistideks Captain Beefheart, Autechre, Laibach, SPK, Sun Ra jpt. Power, õudus ja mida kõike veel! 8
Erkki Luuk
Headphone Science
“We Remain Faded”
(No Type)
Tech-hop courtesy of Dustin Craig.
Tech-hop. Kusjuures jälle on süüdi Kanada (kui päritolumaa). Dustin Craig on mehe nimi ja see, mis ta teeb, eemaldub nii paljudest klišeedest, nii hip- kui ka avant-hopi omadest, et on põhjust tähele panna. See pole ka mingi veretu hübriid indiga, mida hip-hopis viimasel ajal ette on tulnud. Muusika on endiselt käre, kuid mitte peavoolu paugutamine ega ka mitte ainult heli(efekti)de salatile rõhuv nagu mingit liiki avant-hop. Headphone Science on igati loogiline ja sidus, kohati instrumentaalne, kohati dnb-stiilis MC-ga. Tavalisest hip-hopist eristab see, et HS lisab käigupõhisele meloodiale veel ühe, pikema meloodiakihi, mis lähendab teda IDM-le (nagu ka see, et see meloodia loo arenedes muutub). Prefuse 73 ja Common on audis. 8
Erkki Luuk
Mark Eitzel
“The Ugly American”
(Tongue Master)
Indie-artist kaverdab iseend Kreeka rahvapilliorkestri saatel.
Jah, ma olen Mark Eitzelist kui juba vanemast indie-pop-artistist üht-teist kuulnud. Praegu mõtlen, kas ma peaks tema (ja ka tema bändi American Music Club) vanu plaate kuulama või ei. Praegu tundub, et ei pea. Sest uus plaat erineb kriitikute sõnul muust piisavalt. Ja mulle meeldib. Piisavalt, et mitte minevikuga tegeleda.
Kreeka orkestri lüürad, mandoliinid, bouzukid, viled, viiulid, torupillid moodustavad aeg-ajalt tiheda müüri, aga see pole etno-müür iseenesest, pigem kisub aeg-ajalt jazziks, või on lihtsalt elegantne taust. Arranžeerija ja produtsendi Manolis Famellose lähenemine on pragmaatiline, aga osav.
Kõik jääb imelikul kombel siiapoole kitši piiri, kogu kurbus, kogu rahu, kogu sentimentaalsus. Lehti langeb. Väljakannatamatult ilus, vähemalt kohati. 8
Tõnu Kaalep
Sting
“Sacred Love”
(A&M Records)
Sihitult ekslev muusikatoode kunagiselt megatähelt.
Jah, see on väga hästi ja moodsalt produtseeritud plaat. Siin on vihjeid kõigile Stingi eluperioodidele, kõigile tema tähtsamatele hittidele, siin on uimlev duett Mary J. Blige’iga ja flamenkotäht Vicente Amigo kitarritinin! See on nii võimsas tuntud headuses, et…
… katsed seda plaati taluda lõpevad läbikukkumisega. Ja tapeetmuusikaks on lood liiga erinevad. Ei, ma ei ole mingi “vanade peerude” vihkaja. Mulle on Sting olnud tähtis vähemalt kahel korral: muidugi The Police’is ja siis hiljem, umbes 1986–1987 hoogsa jazz-popartistina (kes ei usu, kuulaku näiteks kontsertalbumit “Bring on the Night”).
Aga võibolla oli tal endal praegu sellist igavat plaati millekski vaja teha? Ei tea.
Lisalugu, Dave Aude vokoodrite ja tümpsuga remiks loost “Send Your Love” on muidugi labane, aga siinses väsinud klišeehunnikus lausa värskendav.3
Tõnu Kaalep
Erinevad esitajad
“Complications. Exogenic Breaks Compilation vol. 1”
(Exogenic Breaks Records)
Karm ja soe soome reiv.
Elektroonilise muusika propageerimisele ja avaldamisele spetsialiseerunud Helsingi plaadifirma Exogenic kogumik annab ülevaate leibli artistide hetkeseisust – ja mitte ainult. Värske materjali kõrval leidub siin ka paari aasta tagust kraami. Nimed: Brothom States, Centro 53, Uusi Fantasia, Velours Perfect, DJPP, Soso, DJ Vähämieli, Whatnot, Koneveljet, Kiwa, Koe, Nazai Snax, Electro Illusion. Mõned neist tuntud Eestiski ja see on suurim edu, mis Soome muusikutele võib osaks saada. Nii et Exogenicu aktsionärid võivad rahus magada. Head tööd on teinud kogumiku koostaja ja miksija Shanti Baba – väga eripalgelisest, sõna otseses mõttes seinast seina ulatuvast materjalist on saanud läbipaistev monoliit, justkui erinevatest kihtidest valatud jääskulpuur, mille paksu tehno- ja elektrokesta all on peidus ka soojemaid toone ja temperatuure, biite ja saunde. Aga ka märksa karmimaid. 8
Mart Juur
