Plaadid
Money Mark
“Change Is Coming”
(Mo’Wax)
Asjaolu, et
Money Mark oli Beastie Boysi neljas liige samal ajal, kui ilmusid bändi kaks
kõige šefimat albumit, tundub juhusliku kokkusattumusena vaid diletandile.
Jaapani-havai päritolu Mark Ramos Nishita on nutikas ja teravmeelne
klahvkavõlur, kelle eelmine plaat oli lahedalt kaleidoskoopiline sketširaamat
moondamisülikonnas jazz-funk-souli-rocki-popi vaimukatest ümberkehastumistest.
Uus soolokas on instrumentaal. Kahjuks. Kuigi brassirütmid on mahlakalt
põrisevad, hammond undab ja brasiilia meloodiad kiirgavad mõnusat soojust, jääb
pea igas palas midagi nagu puudu. Aga ainult veidike puudu. Sest tema
sambarütmid ja afro-beat toimivad mõnusa meeleolu loojana ka ilma vokaalita.
Kui eelmine album “Push The Button” oli indi-pop, siis see on pooleldi
õnnestunud easy listening ja nii tulebki asja võtta. 6
KOIT
RAUDSEPP
Solvent
“Solvent City”
(Morr
Music)
Solvent (Jason Amm) on Kanada robotimuusika-label’ist
Suction hoo sisse saanutest seni kindlasti kõige kõrgema lennuga. Suction oli
puristlik ja saatanlikult õel elektrolabel, mille artist, õnnetu neofüüt,
tohtis kasutada vaid kiviaegseid sünte, trummimasinaid (Jupiter, 808, Moog jms
– täisnimekirja leiab nende plaatidelt) ja Amm jätkab siin seda auväärset
traditsiooni. Tulemus on väga suure- ja omapärane, ja üldsegi mitte Detroiti
elektro moodi. Varasest DMist mõjustatud “Solvent City” on täis lõbusaid
hiilgavate käikudega pop-formaadis elektrolugusid, mille kõrval tänapäeva DM on
nagu takus kana.
Robopop kicks ass! 10
ERKKI
LUUK
Nate Dogg
“Music & Me”
(Elektra)
Nate Doggi sume hääl kõlab mitmes hip-hopi klassikalises
hitis. Võta Warren G “Regulate”, Tupaci “All About U” või koos Pharaohe
Monchiga tehtud “Oh No”. Ent kas eelkõige koostööd armastav mees suudab pärast
kolmeaastast puhkepausi maha saada täispika albumiga? Vastus kõlab: suudab,
ning kuidas veel.
Võrreldes oma hea sõbra Warreniga on Nate suutnud oma
plaadile meisterdada märksa kõlavamaid rütminõkse, gruuvitrikke ja
meloodiajuppe, boonuseks puhkpillid. Ning naljakal kombel kõlab ta hoolimata
suurest hulgast kaastöölistest isegi paremini siis, kui räpib üksi. Näiteks
ülimõnusalt chillivas nimiloos “Music & Me” ja esiksinglis “I Got Luv”.
Mitte et Snoopi ja Eastsidaziga tehtud party-lugu “Ditty Dum Ditty Doo”
oluliselt alla jääks. Kui Warren G uus LP on küll chill, ent igavavõitu, siis
Nate Dogg veenab, et chill võib olla kuradima kaasakiskuv.
7
MAREK KALLIN
Jay-Z
“Unplugged”
(Roc-A-Fella Records)
Enne kui ma oma arvamuse ütlen, peate mu
eelarvamuse ära kuulama. Ja see eelarvamus võiks endasse Gröönimaa ära
mahutada. Sest tõepoolest – mille nimel küll peaks hip-hop, too digitaalsete
masinate ning ebaloomulikus paindes helide muusika, lubama endal ühtäkki
juhtmed küljest ära võtta. Et MTV kutsus? Et olla “real”? Ega ometi Eric
Claptoni ja Stingi mõistes “real”? Jay-Z-nimeline räppar Sean Carter võiks olla
tõrges, terav ja omajagu vastik. Nii et kui ta teotab kolleeg Nasi loos
“Takeover”, tahan ma kuulda läikpaberisse pakitud sappi ja mitte leige
jam-session’i nooblit kulgemist. Isegi kui saatebänd on The Roots ise.
Tõsi,
“Takeover” pole veerandikkugi nii hea kui “The Blueprint”-albumi originaal. Ja
kogu projekt küllap lihtsalt viidab aega enne peatset best of-kogumikku. Kuid
nüüd, kõik kahtlused ära öelnud, rahunen ma pisut ja ütlen, et “Unplugged” on
õdusam soft-rap-album, kui oleksin oodanud. Tubaselt tiksuv funk mahub kenasti
naha vahele, eriti kui keelpillikvartett ta just sedamoodi sujuvaks on
poleerinud. Ning Jay-Z tahab meeldida ja meeldibki. Kolmandast loost “Jigga
What, Jigga Who” saadik arvatavasti, viiendast “Heart Of The City (Ain’t No
Love)” juba päris kindlasti. Ja lõpupoole tuleb külla Mary J. Blige…
Küsige
seda plaati laenuks. Aga teie, kes te olete ta välja laenanud, ärge unustage
tagasi küsida. 7
TÕNIS KAHU
H-Blockx
“Get
In The Ring”
(BMG)
Nägin unes, et olin nagu Tartus ülikooli
Marksu-majas ja andsin nu-metal’i eksamit. Eksam oli jube raske, pidi vahet
tegema Orgyl, Sevendustil, Staindil, Fuelil, VASTil,
P.O.D-il, Coal
Chamberil, Prickil, Gravity Killsil, Nothingface’il ja Slaves Of Dope’il. Aga
mina läksin närvi, hakkasin puterdama ja ajasin kõik segamini! No kust peaks
normaalne inimene siukseid asju teadma? Elus ei lähe seda nagunii tarvis!
Lõpuks lõi eksamineerija – vana teadusliku kommunismi õppejõud, kes
tegelikult on juba ammu mullatoidul – käega ja küsis, millised vahvad kaverid
leiduvad H-Blockxi uuel plaadil. Õnneks olin plaati just enne magamaminekut
kuulanud ja võisin vastata, et palun väga – need on Snapi “The Power” ja Johnny
Cashi “Ring Of Fire”! Ja sain viie kätte. Kümnepallisüsteemis.
5
MART JUUR
Shaggy
“Mr. Lover Lover (The
Best of Shaggy… Part 1)”
(Virgin)
Kui populaarne ragamuffin ja
naiste sõber vaatab tagasi elatud elule, siis on tal igati põhjust endaga rahul
olla. Mitu megahitti ja edukas kontsert Pühajärvel 1998. aasta suvel. Meil
teiega pole põhjust käesoleva heliplaadi tšekkimisel siiski üleliia vaimustusse
sattuda. Totra üllarjörbergliku kaanepildiga kauamängiv sisaldab hunniku
varasemaid, nüüdseks juba ajahambast näritud lööklaule nagu “Oh Carolina”,
“Boombastic” või “In The Summertime”. Pretensioonikas ja kergekaaluline
“musoon”, odav hooajakaup, mille õige koht on raadios või beachparty’l.
Kogumiku tarbimisväärtust kahandab veelgi fakt, et Shaggy värskemaid (ja
paremaid) hotshot’e “It Wasn’t Me” ja “Dance & Shout” siit ei leia. 2
MART JUUR
Gordon Haskell
“Harry’s
Bar”
(Eastwest)
Mõtle ise: oled lootustandev 60ndate teise poole
sooloartist, siis kutsub vana sõber Robert Fripp su lauljaks King Crimsonisse,
sa laulad sisse legendaarse pala “Cadence and Cascade” ja terve albumi
“Lizard”. Crimson läheb seepeale järjekordselt laiali, kontserttuuri ei tule;
sa proovid teha sooloplaate, mis eriti ei müü, ja siis sa paned tina ja teed
lihtsat tööd ja laulad kodukoha pubides sandikopikate eest järgmised 30 aastat.
Ja siis, 2001. aastal, kirjutad sa selvehallis oma vana emakese koperdamist
vaadates pretensioonitu laulukese “How Wonderful You Are”, ja see jääb
jõulunädala Briti tabelis alla vaid Robbie Williamsi ja Nicole Kidmani
duetile!
Halli habemega mehe plaat ei kuulu nende hulka, mida ma
automaatselt kuulata tahaks, aga kord kuulanud, meeldib ta mulle päris mitmel
põhjusel. Ta viitab paremale osale sellest muusikast, mida tavatsetakse
miskipärast siduda naispubliku ootustega. Kuskil taustal ootaks nagu Barry
White, Chris Rea, Van Morrison, aga ka Sade melanhoolsus või Riho Sibula
eneseteadlik ignorants. Rohkem soul kui Simply Red, kergelt bossanova, kindel
teadlikkus jazzist, mida kellegi Harry baaris ikka kuuleb. Elegants, suutlikkus
ka kergelt ärajoodud häälega mängida. 7
TÕNU
KAALEP
Shakira
“Laundry Service”
(Epic)
Igal suusahooajal tabab põhjapoolkera üks massiivne
latiinohitt. Tänavu on selleks Shakira laul “Whenever, Wherever”. Kes on
Shakira? 25aastane chick Kolumbiast, Argentiina ekspresidendi pojukese
tüdruksõber, kes üle poole oma noorest elust on veetnud televisioonis ja
show-bisnises. Shakira oli 13, kui ilmus esimene LP. Ladina-Ameerika ja
hispaania keelt kõneleva USA jaoks on ta ammu superstaar. Nüüd blondeeris
Shakira oma süsimustad juuksed, õppis “selgeks” inglise keele ja asub sel
kombel relvastatuna Euroopat vallutama.
Iseenesest on “Laundry Service” üks
naljakas ja päris armas plaat. Tango kohtub rockabilly’ga, paaniflööt ulub koos
hevikitarridega, ülevoolavad Andide kõrgmäestikumeloodiad lonkavad Müncheni
muheda, ajast ja arust diskobiidi najal justkui karkudega purjakil vanamoorid,
lõõtsmoonik kääksub nagu aidauks tuules ning Shakira üritab kõige selle keskel
oma kohutavas inglise keeles laulda nagu Dido või Dolores O’Riordan. See on
meeletult dramaatiline, tohutult kaootiline ja hämmastavalt elujõuline muusika.
Kui s e e on latiino, siis latiino meeldib mulle. Suerte! 8
MART
JUUR