KOIT RAUDSEPP

Solvent
“Solvent City”
(Morr Music)

Solvent (Jason Amm) on Kanada robotimuusika-label’ist Suction hoo sisse saanutest seni kindlasti kõige kõrgema lennuga. Suction oli puristlik ja saatanlikult õel elektrolabel, mille artist, õnnetu neofüüt, tohtis kasutada vaid kiviaegseid sünte, trummimasinaid (Jupiter, 808, Moog jms – täisnimekirja leiab nende plaatidelt) ja Amm jätkab siin seda auväärset traditsiooni. Tulemus on väga suure- ja omapärane, ja üldsegi mitte Detroiti elektro moodi. Varasest DMist mõjustatud “Solvent City” on täis lõbusaid hiilgavate käikudega pop-formaadis elektrolugusid, mille kõrval tänapäeva DM on nagu takus kana.
Robopop kicks ass! 10

ERKKI LUUK

Nate Dogg
“Music & Me”
(Elektra)


Nate Doggi sume hääl kõlab mitmes hip-hopi klassikalises hitis. Võta Warren G “Regulate”, Tupaci “All About U” või koos Pharaohe Monchiga tehtud “Oh No”. Ent kas eelkõige koostööd armastav mees suudab pärast kolmeaastast puhkepausi maha saada täispika albumiga? Vastus kõlab: suudab, ning kuidas veel.
Võrreldes oma hea sõbra Warreniga on Nate suutnud oma plaadile meisterdada märksa kõlavamaid rütminõkse, gruuvitrikke ja meloodiajuppe, boonuseks puhkpillid. Ning naljakal kombel kõlab ta hoolimata suurest hulgast kaastöölistest isegi paremini siis, kui räpib üksi. Näiteks ülimõnusalt chillivas nimiloos “Music & Me” ja esiksinglis “I Got Luv”. Mitte et Snoopi ja Eastsidaziga tehtud party-lugu “Ditty Dum Ditty Doo” oluliselt alla jääks. Kui Warren G uus LP on küll chill, ent igavavõitu, siis Nate Dogg veenab, et chill võib olla kuradima kaasakiskuv. 7

MAREK KALLIN


Jay-Z
“Unplugged”
(Roc-A-Fella Records)

Enne kui ma oma arvamuse ütlen, peate mu eelarvamuse ära kuulama. Ja see eelarvamus võiks endasse Gröönimaa ära mahutada. Sest tõepoolest – mille nimel küll peaks hip-hop, too digitaalsete masinate ning ebaloomulikus paindes helide muusika, lubama endal ühtäkki juhtmed küljest ära võtta. Et MTV kutsus? Et olla “real”? Ega ometi Eric Claptoni ja Stingi mõistes “real”? Jay-Z-nimeline räppar Sean Carter võiks olla tõrges, terav ja omajagu vastik. Nii et kui ta teotab kolleeg Nasi loos “Takeover”, tahan ma kuulda läikpaberisse pakitud sappi ja mitte leige jam-session’i nooblit kulgemist. Isegi kui saatebänd on The Roots ise.
Tõsi, “Takeover” pole veerandikkugi nii hea kui “The Blueprint”-albumi originaal. Ja kogu projekt küllap lihtsalt viidab aega enne peatset best of-kogumikku. Kuid nüüd, kõik kahtlused ära öelnud, rahunen ma pisut ja ütlen, et “Unplugged” on õdusam soft-rap-album, kui oleksin oodanud. Tubaselt tiksuv funk mahub kenasti naha vahele, eriti kui keelpillikvartett ta just sedamoodi sujuvaks on poleerinud. Ning Jay-Z tahab meeldida ja meeldibki. Kolmandast loost “Jigga What, Jigga Who” saadik arvatavasti, viiendast “Heart Of The City (Ain’t No Love)” juba päris kindlasti. Ja lõpupoole tuleb külla Mary J. Blige…
Küsige seda plaati laenuks. Aga teie, kes te olete ta välja laenanud, ärge unustage tagasi küsida. 7

TÕNIS KAHU

H-Blockx
“Get In The Ring”
(BMG)


Nägin unes, et olin nagu Tartus ülikooli Marksu-majas ja andsin nu-metal’i eksamit. Eksam oli jube raske, pidi vahet tegema Orgyl, Sevendustil, Staindil, Fuelil, VASTil,
P.O.D-il, Coal Chamberil, Prickil, Gravity Killsil, Nothingface’il ja Slaves Of Dope’il. Aga mina läksin närvi, hakkasin puterdama ja ajasin kõik segamini! No kust peaks normaalne inimene siukseid asju teadma? Elus ei lähe seda nagunii tarvis!
Lõpuks lõi eksamineerija – vana teadusliku kommunismi õppejõud, kes tegelikult on juba ammu mullatoidul – käega ja küsis, millised vahvad kaverid leiduvad H-Blockxi uuel plaadil. Õnneks olin plaati just enne magamaminekut kuulanud ja võisin vastata, et palun väga – need on Snapi “The Power” ja Johnny Cashi “Ring Of Fire”! Ja sain viie kätte. Kümnepallisüsteemis. 5

MART JUUR

Shaggy
“Mr. Lover Lover (The Best of Shaggy… Part 1)”
(Virgin)


Kui populaarne ragamuffin ja naiste sõber vaatab tagasi elatud elule, siis on tal igati põhjust endaga rahul olla. Mitu megahitti ja edukas kontsert Pühajärvel 1998. aasta suvel. Meil teiega pole põhjust käesoleva heliplaadi tšekkimisel siiski üleliia vaimustusse sattuda. Totra üllarjörbergliku kaanepildiga kauamängiv sisaldab hunniku varasemaid, nüüdseks juba ajahambast näritud lööklaule nagu “Oh Carolina”, “Boombastic” või “In The Summertime”. Pretensioonikas ja kergekaaluline “musoon”, odav hooajakaup, mille õige koht on raadios või beachparty’l. Kogumiku tarbimisväärtust kahandab veelgi fakt, et Shaggy värskemaid (ja paremaid) hotshot’e “It Wasn’t Me” ja “Dance & Shout” siit ei leia. 2

MART JUUR


Gordon Haskell
“Harry’s Bar”
(Eastwest)


Mõtle ise: oled lootustandev 60ndate teise poole sooloartist, siis kutsub vana sõber Robert Fripp su lauljaks King Crimsonisse, sa laulad sisse legendaarse pala “Cadence and Cascade” ja terve albumi “Lizard”. Crimson läheb seepeale järjekordselt laiali, kontserttuuri ei tule; sa proovid teha sooloplaate, mis eriti ei müü, ja siis sa paned tina ja teed lihtsat tööd ja laulad kodukoha pubides sandikopikate eest järgmised 30 aastat. Ja siis, 2001. aastal, kirjutad sa selvehallis oma vana emakese koperdamist vaadates pretensioonitu laulukese “How Wonderful You Are”, ja see jääb jõulunädala Briti tabelis alla vaid Robbie Williamsi ja Nicole Kidmani duetile!
Halli habemega mehe plaat ei kuulu nende hulka, mida ma automaatselt kuulata tahaks, aga kord kuulanud, meeldib ta mulle päris mitmel põhjusel. Ta viitab paremale osale sellest muusikast, mida tavatsetakse miskipärast siduda naispubliku ootustega. Kuskil taustal ootaks nagu Barry White, Chris Rea, Van Morrison, aga ka Sade melanhoolsus või Riho Sibula eneseteadlik ignorants. Rohkem soul kui Simply Red, kergelt bossanova, kindel teadlikkus jazzist, mida kellegi Harry baaris ikka kuuleb. Elegants, suutlikkus ka kergelt ärajoodud häälega mängida. 7

TÕNU KAALEP

Shakira
“Laundry Service”
(Epic)


Igal suusahooajal tabab põhjapoolkera üks massiivne latiinohitt. Tänavu on selleks Shakira laul “Whenever, Wherever”. Kes on Shakira? 25aastane chick Kolumbiast, Argentiina ekspresidendi pojukese tüdruksõber, kes üle poole oma noorest elust on veetnud televisioonis ja show-bisnises. Shakira oli 13, kui ilmus esimene LP. Ladina-Ameerika ja hispaania keelt kõneleva USA jaoks on ta ammu superstaar. Nüüd blondeeris Shakira oma süsimustad juuksed, õppis “selgeks” inglise keele ja asub sel kombel relvastatuna Euroopat vallutama.
Iseenesest on “Laundry Service” üks naljakas ja päris armas plaat. Tango kohtub rockabilly’ga, paaniflööt ulub koos hevikitarridega, ülevoolavad Andide kõrgmäestikumeloodiad lonkavad Müncheni muheda, ajast ja arust diskobiidi najal justkui karkudega purjakil vanamoorid, lõõtsmoonik kääksub nagu aidauks tuules ning Shakira üritab kõige selle keskel oma kohutavas inglise keeles laulda nagu Dido või Dolores O’Riordan. See on meeletult dramaatiline, tohutult kaootiline ja hämmastavalt elujõuline muusika. Kui s e e on latiino, siis latiino meeldib mulle. Suerte! 8

MART JUUR