“The Pale Emperor”

(Cooking Vinyl)

4/10

Oma uuel albumil kõlab Marilyn Manson sama maneerlikult nagu väsinud Iggy Pop. Kunagine pop-antikristus on muutunud meigitud hernehirmutiseks, kes enam kedagi ei hirmuta, kuid kes sellegi poolest oma tööpostil edasi seisab. Sama sisutuks, kõlaliselt läbini traditsiooniliseks on muutunud ka Mansoni muusika, mille ainsaks šokeerida püüdvaks elemendiks on kohati vastuolulised laulutekstid. Need on aga liiga ühetähenduslikud, et kuidagi huvitavalt mõjuda.

Kui sellele vaatamata siiski albumit kuulata, hakkavad kõrva mõningad huvitavad asjad. Nimelt hakkab tunduma, et Manson tõesti otsib mingit uut muusikalist väljundit. Ja see on tema puhul õige suund, sest olgem ausad, kõigest karakteriga ta enam meid ei veena. Ta on ise öelnud, et algusaegadel ta ei teadnud, et rock-muusika pärineb blues’ist, ning nüüd püüab ta meelega seda oma muusikasse sisse tuua. Tulemuseks on sünteetiline gooti-rock, mille südameks ei ole laamendavad rifid, vaid tummised bassikäigud ja depechemode’lik paatos. See ei ole anti-muusika, see tähendab muusika, mis sooviks hävitada, vaid tume fantaasia, mis ehitab sünget katedraali kaamele valitsejale, kelle kuningriik on ammu hävinud. Ning selles mõttes on “The Pale Emperor” huvitav, sest ta ei püüa üles soojendada Mansoni varasemaid saavutusi, vaid seisab meie ees sellisena, nagu ta praegu on – vanana, väsinuna ja hüljatuna.

TRISTAN PRIIMÄGI

The Smashing Pumpkins

“Monuments to an Elegy”

(BMG)

7/10

Smashing Pumpkinsi albumina on “Monuments to an Elegy” tõesti erakordne, sest näitab vist kõigi jaoks ootamatult, et vananev Billy Corgan suudab kuulajale pakkuda ka midagi... tavalist. Aastakümnete jooksul on see mees näidanud ennast igasuguse sell-out’i kompromissitu vastasena, kes oma valitud suunale kangekaelselt truuks jääb. Ja see suund on ikka olnud suurejoonelise kontseptuaalsuse ja eksperimentaalsuse kanti.

Praegune, järjekorras kümnes stuudioalbum on hoopis midagi muud: tavapärane, viisakas ja kergestikuulatav rock-plaat, mille puhul pompoossemat laadi ambitsioonid piirduvad pealkirjaga (noh, ühtlasi võib mainida, et plaat on osa juba viimased kuus aastat käigus olnud monumentaalsest albumitsüklist “Teargarden by Kaleydiscope”). Ka pikkuselt on teos kõigest poole tunni ringis. Selline pööre on kahtlemata värskendav ning võiks midagi pakkuda ka neile, kelle jaoks keskmine Smashing Pumpkinsi plaat liiga kaugeks ja kunstipäraseks jääb. Samas on ikkagi ilm­eksimatult tegemist õige asjaga: Corgani vokaal ei kaota oma mõju ka siis, kui suurejoonelised helimaastikud kompaktsemasse formaati kokku suruda.

MART KULDKEPP

Bastille

“Bastille VS. (Other People’s Heartache, Pt.III)”

(Virgin)

4/10

Bastille’i miksteibi eesmärk tundub olevat teise pärisplaadi salvestusprotsessi ajal lihtsalt fännide janu mingisuguse tootega kustutada (2013 debüüt “Bad Blood” müüs miljoneid, aga uuega läheb veel aega) ja raha teenida, sest see on neil juba kolmas samalaadne, ent esimene, mis kommertslevisse paisati. Bastille püüab end külaliste abiga mitmes suunas teisendada, võib-olla on siin isegi natuke kunstilist ambitsiooni. Tulemus on see, et olemuslikult väga erinevad tegelased, taotlused ja žanrid (HAIM, MNEK, Rationale jne) on sunnitud diktaatorliku Bastille’i nägemust ellu viima, nende karakterist on vähe järele jäänud ja kõike katab see paganama edetabeli süntpop-klubimuusika masinlik tundetus. Album jookseb tühjaks mööda enamikku sellest kambast, kes siin kaasa teevad – nad on Bastille’i etiketi orjad. See on Bastille’i korraldatud maskeraad.

Ma ei näe Bastille’i bändina, Bastille on produtsent. Peavoolu tipp-produtsentide maailm on täna juba selline, kus ühte vormi võib laduda ükskõik millist sisu – ikka saab miljonitele sisse sööta. Produtsent kinnitab selle veidra kamuflaažikatsega vaid seda, et eduka pop(tantsu)loo valem peitub järjest vähem algidees ning sõltub seda enam ette konserveeritud produktsioonivormelitest, mis üritavad ühendada peeneks nühitud saundidega ülekoormatud libahaussi ja -dub-stepi funktsionaalsust ning emotsionaalselt näideldud ballaadlikke vokaalbreike.

Kaks-kolm suhteliselt närvilise ülesehitusega lugu on siiski ka ketta lõppu ära eksinud ja need on plaadi põnevaimad – kaasa teevad näiteks Angel Haze, Braque ja Rag’n’Bone Man ning esimest korda mõjub selline meelelahutusartistide ühise heategevusliku jõululaulu formaat endalegi üllatuseks värskendavalt. Tõenäoliselt võib selle kanda kogu eelneva vältel tuimaks jäänud vastuvõturetseptorite arvele.

MADIS JÄRVEKÜLG

Ólafur Arnalds

“Broadchurch. Original music composed by Ólafur Arnalds”

(Kudos)

7/10

Pole saladus, et telesarjandus õitseb. Eriti selle tumedam, halastamatum ja ausam pool. Ühest küljest süüdistame ­Netflixi ja teisest lihtsalt kadestamisväärset vestmisoskust. Storyteller’id tuhnivad mõnuga inimhinge peldikupotis, vaevumata käimla ust sulgema või kummikindaid kandma. Kui sügavale (ehk siis madalale) on võimalik langeda/tungida? Põhi aga vastu ei tule. Lood, kus helgus ja lootus on selgelt lollide lohutus ning jälitaja ja jälitatav on tihtipeale üksteise ainsad hingesugulased. Kõik muu on lihtsalt lõputu pruuni värvi meri, kus puudub isegi horisont. “Broad­church” pole miski pühapäevakool ega Barnaby, ning Ólafur Arnaldsi soundtrack on tabanud haamriga valusalt pöidla pihta. Esimese viie sekundi halbaennustava madalsageduse peale tõmbas isegi mu kass saba jalge vahele ja vaatas paanikas pilgul ringi. See on põhjamaiste randade südantpigistav tühjus, näkku lõikav tuul ja läbi silmalaugude tungivad, valusalt kipitavad liivakübemed. Seis, kus roimari tabamisega ei saabu ju tegelikult mitte mingit lahendust. Ka kõige kibedam kättemaksuhimu vannub alla pärusahastusele. Keegi ei võida, keegi ei juubelda. Suurem osa plaadist, nagu soundtrack’ile kohane, kulgeb halvaendelises trummeldamises ja lõputute lumeväljadena laiuvates minoorides. Kaks vokaaliga vahelepõiget, Arnór Dani lauldud “So close” ja “So far” on justkui altarihümnid, mis ülistavad vabadust ja andeksandmist lootusest loobumisena. Alasti ja külm ilu, mis kõige paremini töötab siiski koos pildiga.

LAURI TIKERPE