“Obaa Sima”

(Awesome Tapes From Africa)

10/10

Plaadifirma Awesome Tapes From Africa kasvas välja samanimelisest blogist, mis on teinud aastaid tänuväärset tööd Mustalt Mandrilt suurepärase muusika välja kaevamisega. ATFA asutaja Brian Shimkovitz tuhlas mööda Aafrika kioskeid, kirbuturge ja nurgapoode, ostis kokku isuäratava välimusega kassette, upitas blogisse nende sisu üles ja algul üksnes kohalikule turule mõeldud muusika jõudis terve laia maailma kuuldeulatusse. Ata Kaki “Obaa Sima” ostis Brian teeäärsest putkast aastal 2002 Ghana linnas Cape Coastis. Sellest 50 tiraažis trükis aastal 1994 ilmunud kassetist sai blogi käivitanud jõud ja esimene postitus aastal 2006.

Kuidas muusika autorit Ata Kakki (kodanikunimi Yaw Atta-Owusu) aastaid ilma pealt taga otsiti, et teos ametlikult välja anda, võid lugeda valgustuslikult vahelehelt, kui oled plaadi ära ostnud, ja ma ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks seda tegema ei peaks. Lauldud (refräänides Ghana muusikastiili highlife’i võtteid järgiv) ja osaliselt räpitud (räppimise koha pealt eeskujuks Grand Master Flash) rõkkavalt kõlavas tvii keeles, moodustab servadest praagi kõlaga ja võrdlemisi androgüünne vokaal äkilise ning dünaamilise koosluse all kõlava rütmimuusikaga. Ja see muusika, see on kui Ata nägemus Chicago house’ist, second hand-riistvaraga lindistatud demol. Klaveri-, kitarri- ja bassikäike imiteerivad hääled kompuutrist ja süntesaatorist naljalt loo jooksul kuju ei muuda, lisandusi, arenguid, kõrvalepõikeid on minimaalselt. Ja ega vaja ei ole. “Obaa Sima” on nii neetult funky. Nagu elektrilöögi saanud James Browni skelett. Ja kutsub üle ürgse transi nagu igasugune parimat sorti Aafrika tantsumuusika.

Lõbus, kerge, haarav ja teistsugune muusika, parim, mis ainult erakordset muusikat levitav ATFA praeguseks hetkeks plaadile on trükkinud. Soovitan massiivselt!

SIIM NESTOR

The Charlatans

“Modern Nature”

(BMG)

7/10

Manchesteri The Charlatans on ellujääjate bänd. Pärast 25 aastat on nad senini koos püsinud, kui kõik teised konkurendid baggy liikumisest britpopini on ühel või teisel moel komistanud ja ära vajunud. Püsinud läbi enama ebaõnne ja traagika, kui ükski teine grupp nende kõrval läbi elas. 90ndate keskel kaotati klahvpillimängija Rob Collins autoõnnetusele. Jõudes oma 12. albumini, pidi The Charlatans hüvasti jätma veel ühe alustajaliikmega – trummar Jon ­Brookesiga, kes vandus alla ajukasvajale. Niisiis valdab “Modern Naturet” tagasivaatav igatsus ja teisalt soov edasi minna, aktsepteerida ja unustada halb ja jätta kõik hea alles.

Säärast sentimentaalsust kannab palju sujuvam lugude ülesehitus ja poplikum saund kui eelmisel kahel, tormilisemal albumil. Psühhedeelia ja post-pungi asemel flirditakse hoopis souliga ja kauaaegse trummari puudumisel kasutatakse tihti loop’imist. Tühja kohta aitavad täita kunagine The Verve’i trummar Peter Salisbury ja Joy Divisioni ning New Orderi veteran Stephen Morris. Tulemuseks on The Charlatansi raadiosõbralikem album pärast 2001. aasta “Wonderlandi”, kuid ilma tolle vigadeta, kui üritati ideede puudumist varjata üleprodutseerimisega. Kuigi poplikum lähenemine pole kunagi olnud nende tugevaim külg, on nad siin täiskasvanulikumad ja kogenenumad, tänu millele mõjub “Modern ­Nature” ühtlaselt mõnusa ja tagasihoidliku, isegi üsna suvise tervikuna. Plaat pole ilma nõrkade kohtadeta, kuid väike süst soul-groove’i aitab Tim Burgessi paremaid ideid ellu viia, seda eriti päikselisel singlil “So Oh” ja plaadi ehk parimal palal “In The Tall Grass”.

SANDER VARUSK

Ratkiller

“Comfortably Declined”

(Baba Vanga)

9/10

Minu meelest on huvitav, mida ­ütleb Mihkel Kleis oma Ratkilleri ­projekti kohta Praha väikeleibeli Baba Vanga (plaadifirmat peavad samad inimesed, kes on muusikaväljaande Easterndaze taga, vaata siia: easterndaze.net/, vaata kindlasti, nad kirjutavad ka Eesti artistidest) bandcamp-küljel. Kleis selgitab, et Ratkiller sai alguse kummalisest külgetõmbest elektroonilise tantsumuusika vastu, mis on talle tundunud mõistatuslik ja ebaloomulik, kuna on ta üles kasvanud hoopis teistsuguse, house’i ning techno’ga täielikus kontrastis oleva muusikaga. Mingil hetkel tundus tantsumuusika talle juba nii loomulik, et otsustas ise proovida, ja lisab: “Kuigi ma ei tea siiani, kuidas seda tegema peaks. Ma olen nagu papagoi – mulle meeldib hääli järgi teha, aga mul pole mingit aimu, mida ma ütlen.”

See põgus selgitus osutub ilmselt käepäraseks ka siis, kui maha istute, “Comfortably Declinedi” (mis on tal seitsmes Ratkilleri väljalase nelja aasta jooksul) ette võtate ja mõtlete, mis see on. Annab kätte mingi loogika, aga ei kindlusta, et see muusika teile tingimata meeldib.

“Comfortably Declined” on justkui tantsumuusika varemed. Aga mitte varemed, mis on tekkinud katastroofi või agressiivse rünnaku teel, vaid varemed, kuhu on jõutud arenedes, juhitamatu evolutsiooni kaudu. On toimunud loomupärane lagunemine. Ehitusosad ja -materjal pudenenud ja segunenud, enam ei mõista, kust mis pärit on. Ta ei ole enam see, mis ta oli, aga ta on ilus ja ta toimib.

Särtsakaid biite ei maksa Ratkillerilt otsida. Vasturütmide show’d aga näiteks küll – eksitava jazz-funk’i käiguga algavas “Undisciplined Memory Flow’s” sõidavad kaks rütmiskeemi teineteisele sisse ja moodustavad katkematult mudrutava pinnase. Läbisegi signaalitavad kolm-neli erinevate kõladega käiku süntesaatoritel. Sellega lõbu ei piirdu – loo lõpus saame piuksumist, mida võiks kirjeldada kui kahe rõõmsa robot-tolmuimeja omavahelist dialoogi. Niimoodi sündmusterikkalt ja heliderohkelt – et mingisugune teine lugu, teisest ooperist sisse sõidab, on pigem reegel – kulgevad kõik Ratkilleri lood, hoolimata sellest, et gruuvid laotuvad lahti aegamisi ja nimme vaevaliselt. Ohtralt avastamist ja imetlemist kõlademäsus ning rahuldust pakkuvat tukkumist ja õõtsumist meile kõikidele raketiteadlastele. Aseta Eesti muusikaloo klassikute sahtlisse.

SIIM NESTOR