“Shadows in the Night”
(Columbia)
2/10
See ei-tea-mitmekümnes Bob Dylani plaat koosneb eranditult kuulsa laulja Frank Sinatra poolt lauldud lauludest, kuigi mitte just neist, mis maailmas enim tuntud. Dylan on Sinatrat fännanud aastakümneid ning on plaadile valinud isiklikud lemmikud. “Autumn Leaves” ja “Some Enchanted Evening” on plaadimaterjalist kõige tuntumad.
Peaaegu iga keskea selja taha jätnud megaartisti plaadikataloogi ilmub varem või hiljem kogumik laule “Great American Songbookist”. Bob Dylan pole mingi erand. Küll on ta aga erand selles, mida ta nende lauludega tegi – või õigemini, mis ta tegemata jättis. Esimestest akordidest alates kehtestab bänd uneskõndijaliku aeglase tempo ja väga kitsad muusikalised raamid. Havai kitarri ja kuivanud viinapuuna hõreda arranžeeringu loodud ambivalentsus ei lase väljenduda laulude sisul ega muusikalistel võimalustel. Dylan ei tee mingit katsetki lauludesse sisse elada. Lugude õnnestumine oleneb sellest, kuidas need ise Dylani laulumaneeriga kohanevad. Enamik ei kohanegi, kuid on ka paar õnnestumist. Mis minu arvamusse puutub, siis on see viletsaim Ameerika lauluklassika elustamise katse üldse. Pigem valida Willie Nelsoni, Art Garfunkeli või mõne teise artisti plaat, kes seda tööd südamega teha on võtnud.
PRIIT HÕBEMÄGI
Momend
“Spiral”
(I Love You Records)
8/10
Kui mõelda Läti muusikale, tuleb peale Brainstormi meelde sealsamas Positivusel oma lavaga figureeriv I Love You Records, leibel, mille alt on muuhulgas Ewert & the Two Dragons plaadi üllitanud. Ka Riias tegutseva indibändi (nii nad ennast kutsuvad) Momend teine LP “Spiral” on I Love You Recordsi jagu. Sestap võib vist juba enne plaadi kuulamist mingis kvaliteedis kindel olla ja pärastki ei pea pettuma. Momend ühendab endas ühelt poolt raskeroklikult pikki ja korduvaid kitarrikäike, mis muudab muusika tihedakoeliseks, teisalt tasakaalustab sügavustes triivimist kerge ja õhuline vokaal. Umbes säärase balansi on leidnud ka üks teine Läti ansambel Sirke, kelle lüürika on küll lätikeelne, kuid nagu Momendil, ehituvad Sirkegi lood kitarrikäikude ümber üles.
“Spiral” on ideaalne album, mille saatel jalutada, sest headphone space eristab selle pikki, rahulikke ja mõtlikke muusikalisi samme eriliselt hästi. Ehkki pidevalt on tunne, nagu miski hakkaks varsti väga kõvasti mürisema (umbes nagu raskeroki- ja metal-lugudel: vaiksele sissejuhatusele järgneb äike), kõikehõlmavat kulminatsiooni siiski ei saabu. Ja polegi vaja. Momendi mürisemine on pigem nagu paduvihm kui pikne. Konflikt vaikuse ja müra vahel on küll olemas, aga see on pehme konflikt, mis kõrvu ei ehmata. Siiski saaks kõigist “Spirali” lugudest hea metal-albumi, sest selles jagub jätkuvust, mastaapsust, lüürilisust ning tumedustki, kuid tänu mänglevatele meloodiatele on tulemuseks hoopis pehme ja soe plaat, mille laulusõnadest võiks lausa eraldi arvustuse kirjutada.
HANNA LINDA KORP
Beat Spacek
“Mordern Streets”
(Ninja Tune)
9/10
Steve White on teinud vähemalt kaks head plaati. Ühe neist, “Curvatia” aastal 1999 koos ansambliga Spacek, ja teise nüüd tänavu. Esimest rahastas suur plaadifirma Universal lootuses teenida trip-hop-buumi pealt (ei õnnestunud, ja bändile tuli n-ö potkut), teise, selle uuema, tegi Steve üksi iPhone’i ja iPadi äppide abil.
Võiks arvata, et siin ongi see suur vahe. Et pole enam bändimeestega vaidlemist, päris pillide timmimist ja hüvasti, noodimärgid, on vaid iPadi lõpmatuseni muljutav, kohati lausa vedelaks muutuv klaviatuur ja tuhanded isetehtud saundid, mis on valmis üheainsa näpuvääratuse tõttu moonduma millekski harjumatult looduslikuks.
Nii see kindlasti ongi, ainult et “Modern Streets” kõlab kohati täpselt samamoodi nagu Spaceki 16 aastat vana esimene LP.
See on ikka seesama parimat sorti magamistoa-funk – kogemata sündinud suvahelid jäävad korduma, poolduvad ja paljunevad siis ning kuhjuvad üksteise peale suureks võnkuvaks parveks, mis kohe silmapiirilt kaob. Ja seal peal jõuab kõlada paar arglikku, kuid jõulist värssi, mis on kui sämplid mõnest pikemast sisemonoloogist. Felix Da Housecat, Romanthony, Aaron-Carl, rohkem kui tihti muidugi Matt Johnsoni The The, sellised inimesed meenuvad siin ja seal.
Ootasin aasta alguses väga kahte plaati ja üks neist oli D’Angelo oma. Beat Spacek jõudis aga ette ja mõnes mõttes tühja see D’Angelo nüüd. Oma annuse souliängi saan siit kätte, lisaks veel see mõnu kümmelda mingist sünteetilisest mudast tehtud futuristlikus funk-basseinis ja mitte muretseda.
ERIK MORNA
URT
“IXI”
(Arhailised Helid)
9/10
Kui nii edasi läheb, siis on ju Eesti metal’isse täiesti võimalik ja mõtet uskuda. Uute plaatidega on nüüd järjest tulnud, Tharaphita, Urt ja Põhjast, kõik väga kõvad albumid, aga Urt paneb black metal’i teemas ikka lati korralikult kõrgele ... Täiesti ootamatust kohast tuli nüüd selline pomm. Kui võtta nii, et Metsatöll laulab õigetest kaugetest eesti meestest, kes suudavad käituda juba üsna tsiviliseeritult, ja Tharaphita lisab neile veidi põikpäist verejanu, siis Urti mehed on poriste nägudega puukummardajad kuskilt soost, kelle suhtluse tasand on pooleldi preverbaalne ja kes usuvad tänaseks juba surnud tundmatuid ja kättemaksuhimulisi vaime. See plaat on päriselt KURI. Just selline, nagu selline muusika olema peabki. Soos müttamise vahel paistavad miniatuursed variatsioonid sellesse pimedusse sisse nagu heledad sähvakad: eriti muidugi võtab põlved nõrgaks Alllinna laulja Marita Lumi orientaalses stiilis külalisvokaal kahes loos “Manala vasar” ja “Ise”. Neil hetkedel liigub kogu see asi täiesti teisele levelile.
Väga värskelt mõjub ka “Taarka” filmi sämplimine loos “Porri rühk”. Eks see oli ju osalt sarnane arhailine tuhnimine, loole annavad täpselt arusaamatud helikatked ebamäärase ja õõvastava tunde. Kui aga need sähvatused välja jätta, rullub lahti nägemus meie siinsetest rahvuslikest esiisadest, kes võisid olla ikka parajad metslased. Argipäevas katku ja surmaga kaelakuti, põrmu varisedes, mustas põledes. Urti sõnad (iidses eesti keeles hüpnootiline mana, mis põhineb voldiku väitel Vigala Sassi raamatutel) on maailm omaette. Äkki see ongi päris eestlus. Hirmutav mõte. Peibutav samal ajal.
TRISTAN PRIIMÄGI
