“Supersonic Gal”

(Tritone)

8/10

Eesti umbes viiest rockabilly-bändist kuulub käesolev kvartett minu hinnangul kahe parima sekka. Teine on Boogie Company. Ülejäänud mõjuvad pigem hobitegevusena. Kuid kui Boogie Company panustab pigem Rock Hotelli traditsioonide jätkamisele, žanri eestindamisele läbi parajalt camp’i huumoriprisma, siis Mann ja poisid rõhuvad autentsusele, Memphise kandi väikelinnade viiekümnendate õhustiku taasloomisele.

Mingis mõttes on see hipsterlik, nagu leiaks vanaisa kuuri alt vana jalgratta, õlitaks ära ja kihutaks, soni peas ja plastraamidega prillid ees, mööda Kalamaja uulitsaid ringi, ignoreerides sealsamas parkivaid kaasaegseid autosid ja kujutledes end Pätsu aega. Samas mõjub ta nagu vanade pressi- ja perekonnafotode taaslavastamine, täpsust nõudev ja olnut idealiseeriv rollimäng. Niisiis sõltub vaatenurgast, kas rockabilly, nagu seda viljeleb Maryann & The Tri-Tones, on lahe või nohiklik muusikastiil.

Oma sirgjoonelisuses toob neliku kümnelooline debüütplaat igatahes meelde kaasaegsetest Kim Lenz & The Jaguarsi lärmaka punkliku lammutamise, linnapreililikku ja rohkem popihõngulist Imelda May stiilis rockabilly’t “Supersonic Girl” ei paku. Mõni kõlasnoob peaks seda Saksamaal vintage-helistuudios 50ndate meetoditega üles võetud plaati isegi prooviruumidemoks. Kuid just säärane lärmi piiril mängiv heliesteetika vaatabki vastu kogumikesarjadelt nagu “Desperate Rock’n’Roll”, mistõttu kõik klapib.

Kokkuvõttes on tegemist stiilse ning ajastutruu peomuusikaga nii laulukirjutuselt kui esitusmaneerilt, mis ei lähe kätte läägeks kitšiks, nagu “Grease”, kuid pole ka peenelt perversne nagu The Cramps.

MART NIINESTE


Pitbull

“Globalization”

(RCA)

6/10

“Globalization” on Pitbulli kaheksas album, mis portreteerib Pitbulli James Bondi laadse tegelasena, kelle ees on kogu maailm valla. Tegu ei ole karmi tänavaräppariga ega ka kulda ja kasukaid kandva utoopiaga, vaid eduka ärimehega, kellele meeldib mööda maailma ringi rännata. Just äri paistab olevat kõige õigem kirjeldus Pitbulli tegevusele, sest tegu on MCga, kellel puuduvad igasugused kunstilised ja tegelikult ka muusikalised ambitsioonid. Pitbull ei soovi olla Autor, tal puudub oma käekiri ja tema mängitavas mängus ei ole seda tarviski.

Nii on Pitbull täiuslik külalisräppar ja külalisena mõjub ta ka omaenda albumil, kus on ainult üks laul, mille esitab Pitbull üksi (“Celebrate”, tehtud animafilmile “Madagaskari pingviinid”). Ülejäänud palad on huvitavad just nimelt külalisesinejate, nagu Ne-Yo (“Time of Our Lives”), Chloe Angels (“Sexy Beaches”), Heymous Molly (“Day Drinking”), Jason Derulo ja Juicy-J (“Drive You Crazy”), suurepäraste etteastete tõttu.

Kõik see kokku jätab albumist ülimalt, ehk isegi liiga, professionaalse mulje. Album on selles mõttes täiuslik, sest siin ei leidu ühtegi fillerit. Samas ei moodustu albumist tervikut. Jääb mulje, nagu oleks tegu Pitbulli hitikogumikuga, mis hüppab ladinarütmidest EDMi, sealt trapräppi ja nii edasi-tagasi, kuni ootamatu albumilõpuni.

Aga, nagu juba varem mainitud sai, ei olegi Pitbullil tarvis teab mis kontseptalbumit. Tal on tarvis hitte ja neid on siin küllaga.

OTT KAGOVERE