See oli armastus esimesest kuulmishetkest. Kui nirvanaliku “Moaning Lisa Smile” (ainult albumi USA-versioonil) avariff kõrva lõikas, teadsin, et olen hooked ja tagasiteed pole. Ent alles pärast terve albumi ärakuulamist sain aru, et Põhja-Londoni päritolu Wolf Alice ei ole ainult 1994. aasta Hole tagasitooja või Sky Ferreira apgreiditud versioon.

Mis teeb Wolf Alice eriliseks, on mingi müstiline võime luua kummitamajäävaid laule sõltumata žanrist. Nad võivad olla soovi korral purjus Lana Del Rey, piduriteta Garbage või kategooriline My Bloody Valentine, vajadusel seda kõike ühes ning samas loos.

Kui enamike bändide puhul, jätaks selline eklektika soovida - sa oskad kõike natuke ja mitte midagi täiuslikult, siis Wolf Alice oma võluvas siiruses mängivad igas žanris peaaegu alati välja trumpkaardid. Ülistushümn sõprusele “Bros” või folgiliku kitarriga “Turn To Dust” või Charli XCX õlale koputav “Freazy” on mu jaoks väljakutsuva popmuusika essents. Ja nad ei karda mõnes loos, nagu “Soapy Water”, rihma lõdvaks lasta ja mõnusalt kajavalt tiksuda, a la Grimes.

See plaat on liiga “underground”, et seda mängiksid Eesti raadiojaamad ning liiga häbitult kommertslik, et see saavutaks tähelepanu Eesti Ekspressi kriitikute edetabelis. Kõik, mis üle jääb, on võtta striiming ja kuulata seda aasta seni parimat popplaati + bändi varasemaid EPsid, “Blush” ja “Creature Songs”, ripiidi peal, nagu ma õhtu läbi tegin. 9/10

MAREK KALLIN

HEALTH
“Death Magic”
(Loma Vista)

HEALTH’i viimasest albumist on möödas kuus aastat ja see on pikk aeg. Varasema avangardistliku süntidega vürtsitatud noise-rokiga võrreldes on kitarrid seekord sekundaarsed ning esiplaanile on tõstetud agressiivne elektroonika. Aastal 2010 neid Crystal Castles’iga tuuril näinuna eristusid need kaks bändi laval päris tugevalt. Ühelt poolt sündimüra, teiselt poolt kitarrimüra. Nüüd seda öelda ei saaks. Muusikaliselt jätkab HEALTH 2012. aastal Max Payne 3 soundtrack’iga alustatud selget liikumist tugevama produktsiooni ja pisidetailidemaailma. Seda näitab ka The Haxan Cloaki valimine produtsendiks, mis on selle plaadi puhul ainult kasu toonud. Biidid on rasked ja matsakad, sündid massiivsed, kuid teravad. Kesksagedused on täidetud pisikeste ja närviliste rütmielementidega. Samas on “Death Magic-us” lisandunud selgemad vokaalmeloodiad ja arusaadav lüürika, mis ei ole otseselt

just positiivne üllatus. Sõnad on üheülbalised ning kogu laulumaneer üpris igav ja ebausutav. “Life is strange, we die and we don’t know why” kõlab loos “Life”. Just see võib ka korduval kuulamisel plaadile saatuslikuks saada ja üldise müstilisuse kaotada. 7/10

PAUL SILD