Plaaster avatud aordil
Viimasel ajal on Eestis alanud suur askeldamine sotsiaalsfääri ümber. Pärast kümmetkond iseseisvuse aastat, on iibeküsimus tõstetud sotsiaalse probleemi staatusesse.
Poliitikud pakuvad sündimuse tõstmiseks ema või vanemapalka, kriitikud nõuavad, et ka juba olemasolevate sünnitus- ja lastetoetuste tõstmist. Vaieldakse selle üle kui suure summa tuleks kulutada tulevase eesti kodaniku üles kasvatamisele.
Paraku ei pöörata just palju tähelepanu ühiskonnas laialt levinud paljunemisvaenulikele nägemustele edukast noorest naisest, edukast noorest mehest ja nende kahe edukast kooslusest. Soorolliarusaamu levitab kultuur kõige laiemas mõttes - kodu, kool, filmitööstus, ajakirjandus, reklaam ning neid ei muuda kitsale ühiskonnagrupile ajutise summa eraldamisega. Kokkuvõttes mõjub vanemapalk üksi sündimusele nagu plaaster avatud aordile.
Ilusate naiste maa
Varakapitalistlikus Eestis üles sirgunud noored naised tunnevad eelkõige kohustust esineda turustatavas pakendis. Eesti on ilusate naiste maa – kui mitte varem, siis aasta tagasi, Eurovisiooni aegu, pidi see sõnum jõudma kõigi Tallinna elanike ja külalisteni. Nüüdseks kaalub USA filmikompanii Eesti siredate ning avatud olekuga neidude ilust vändata terve tõsieluseriaali. Eesti naine on müügihitt.
Olles menust meelitatud, püüab ta ootustele igati vastata. Eriti hästi mõjuvad eesti naisele vastandused tüsedate ning hoolitsemata soomlannade ja ameeriklannadega. Hoiatava eeskuju vältimiseks ulatavad abistava käe meedia ja reklaamitööstus. Suve hakul manitsevad naisteajakirjad neidusid targalt paastuma, et puhastada organism talve jooksul ladestunud mürkainetest ja ülemäärasest vedelikust. Abi rannavormi saavutamisel tõotavad kümned ja kümned Eesti turule paisatud toidulisandid. Meie oma seksistaarid jagavad ajakirjaveergudel lahkelt soovitusi individuaalselt sobiva dieedi leidmiseks ning kreemitöösturitel on au maanteedel esitleda revolutsioonilist tselluliidiravimit. Siididiselt pingul nahk vaidkahe nädalaga. Ühest küljest on Eesti naisel tohutult saavutada, teisalt on aga kõik vahendid selleks olemas. Ja ega saavutused jää tulemata. Läänemaailma rasvudes on eestlannade keskmine kaal iseseisvuskümnendil märgatavalt langenud.
Iluideaali ja emaduse suhte vaenulikkusest rääkitakse harva ning vaikselt. Enamasti ei panda seda tähelegi. Põlatud rasvakoefitsendi tõus on eeldus menstruatsiooni algamiseks ning lapsest naise saamiseks. Tütarlapselikult kõhnad kaunitarid ei kanna ilmale kolme last. Barbie´d ei ole rasedad.
Amatöörid letti
Kuid see pole probleem barbie-ühiskonnas, kus rasedus ja punnkõht pole ei ole seksikas. Seksuaalsus ning sellega manipuleerimine on aga meie individuaalsele toimetulekule rõhuvas majanduspoliitilises süsteemis ning sooliselt segregeerunud tööturuolukorras paljude naiste jaoks ellujäämise alus. See ei kehti mitte ainult prostituudide kohta, keda tegutseb üksnes Tallinnas 3000. Professionaalidega konkureerivad amatöörid - normaalsed noored eesti naised, eesmärgiks oma võlud staatuse ja heaolu vastu vahetada. Et seksuaalsusega võimalikult tulusalt prostitueerida, vaevlevad nad vanalinna munakividel stilettodel, investeerivad napi sekretäripalga kunstküüntesse ning tunglevad reedeti Venus Clubi või Hollywoodi sissepääsu ees. Nemad ongi need naised, kellele Itaalia mehed nii kaunilt serenaadi laulavad (kokteile ostavad) ning tänu kellele sakslased end Tallinnas nagu paradiisis tunnevad.
Eesti naised on tuntud just oma hoolitsetuse tõttu. Lapse kandmine tähendaks enda hooletusse jätmist, seksturult välja langemist. Sellega kaasneks võimetus konkurentsis osaleda, pluss kõik need hilisemad ihudefektid ja lastega kaasnevad kitsendused. Kultuuris, mis kanaliseerib naiste enesekehtestuse välimuse kultiveerimisse on rase mahakantud ja ema aheldatud loom - inimühiskonna drop-out.
Tänapäeva eneseteadlik ja läbilöögihimuline eestlanna ei taha ega saa lapsi. Ja seda kritiseerida parempoolses Eestis oleks kahepalgeline. Naiste õigus kasutada oma keha vastavalt turunõuetele on uusparempoolse maailmapildi täieõiguslik osa.
Seks ja linn
Kasvanuna üles igaüks saagu ise hakkama ning usalda ainult iseennast meeleoludes, on varakapitalistlismi kasvandikud alati valmis üle jooksma, eduka mehe veel edukama vastu vahetama. Teades, et hetkepartner on valmis samalaadseks manöövriks, on nad õigete vahenditega hooldatud, õiges keskuses trimmitud ja õiges mõtte ilusad– ikka selleks, et partnerit ennetada. Ühe partneri juurde pidama jäämine tähendaks loobumist ja stagnatsiooni. Kuni veel jõudu jätkub, lükatakse seda edasi. Abielu on tabu ning peagi on seda ka mõisted boyfriend ja girlfriend. Lihtsalt tuttavatega oleks aga kummaline lapsi saada. See oleks mõtlematu ja vastutustundetu.
Pidu käib ja maailm on happy. Fooniks plingivad autorehvide, jalgrataste, alkoholi ja ehitusmaterjali reklaamid, mis pakuvad naiseihu ja seksi. Ja teadagi ajalehed-ajakirjad lugudega kolmekesi vallatlemas ja kuidas ülemusega voodisse minna.
In Out
Rasedust kipuvad äpardusena käsitlema ka paljud naistearstid, eks nemadki kuulu ühiskonda. Istudes günekoloogi vastuvõtul toolile on tõenäoliselt üks esimesi küsimus noorele naisele: „Millist rasestumisvastast vahendit te kasutate?“. Kui peaks selguma, et patsient ei kasutagi midagi, pistetakse talle pihku antibeebipille propageerivad broshüürikesed. Arsti pilgust paistab mure, et neiu teeb tulevikus 1,2 aborti (eesti naise keskmine), tõenäoliselt enamgi. Kaugelt mõistlikum on tarbida naisesõbralikke ja odavaid tablette. Kuna pillitootjaid on piisavalt, on igal naisel võimalik leida just endale sobivad.
Sama liini poliitikat esindas Eesti Pereplaneerimise Liidu sotsiaalreklaami kampaania IN OUT. Paar nädalat tagasi esitleti möödujatele Tammsaare pargis sõnumit – Eesti naised ei kasutata piisavalt rasetumisvastaseid vahendeid, tagajärjeks kolm korda rohkem aborte kui põhjanaabritel. Üritusest ja sellele järgnenud pressikonverentsilt jäi vägisi mulje, et kohal olnud meeste- ja naistearstid suhtusid rasedusse kui haigusesse, mida enesest hoolivad ja mõistlikud inimesed ennetavad. Seda enam, et vahendeid ju tänapäeval jätkub.
Paraku ei toonitatud, et abortide vähenemisele võib kaasa aidata ka ühiskondlik soosing emadusse, isadusse ja perekonda, mitte ainult kontratseptiivid. Eestluse elujõu nimel tuleks pigem leida raha kampaaniaks: igale naisele isiklik rasestumisvahend – mees, kellega lapsed üles kasvatada?! Head seemet leidub ikka, kuid probleem ei ole seemnes, vaid külvaja valmisolekus seemnest inimene kasvatada.
Iibeküsimuse lahendamiseks ei piisa lapsevanematele mingite summade eraldamisest, isegi siis, kui need on korralikud. Probleem on märksa üldisem,kui pakutud talupoeglik lahendus. Edukas iibepoliitika peab ulatuma kujundama elanike väärtushinnanguid ja soorollihoiakuid. Kokkuvõttes tuleb lammutada iseseisvusaja kõige suurejoonelisem projekt - individualistlik ja uusparempoolne mentaliteet, mis on tänaseks enda poole võitnud ka paljud vanurid ja lasteaialapsed.
