Nende (justkui tagasi unenäkku) kadumisest tasapisi kõrvus kasvanud – kui ka mõnigi moment plaadi kildurebivamaist hetkedest tekitab samavõrd o.o tunnet kui ammused tele-estraadisaated – ja nüüd tunnistan, et see osutuski sümptomaatiliseks ja prohvetlikuks plaadiks. 
Kogu too sämpladeelika-plunderfoonika-hüpnagoogika polnud ju juba toona midagi üllatavat või erakordset, aga „Since I Left You“ oli ses laadis üks joovastunumaid ekskursse, mis kuulutas: see ongi see, see ongi 21. sajand, see meie reipalt retromaaniline pop-obskuursuste pallimeres hullamine – ja kui te ütlete, et see kõik on ju juba olnud, ei kujuta te veel ettegi, kui palju te seda kõike veel vajate ja taas- ja kaastootma hakkate. 

Jajah – vinüülihipsterlus, YouTube ja sharity-blogid olid siis veel tulevik ...