“Ma ei taha enam disainer olla,” ütleb Ivar Sakk järsku. Istume päevavarju all Brno vanalinnas, sooja on vähemalt 35 kraadi; äsja on avatud Brno graafilise disaini biennaal, mille Eesti osakonna moodustavad kaks Saki plakatit. Päev varem oleme vaadanud Varssavi plakatibiennaali, kus on väljas ka üks Saki plakat, lisaks ühele Marko Kekiševi omale.
Sakk ei näe välja nagu kannatav vabakutseline. Ta näeb välja nagu noorepoolne ja edukas disainer. Ta on üks välismaal tuntumaid Eesti plakatiste, üks väheseid, kes viitsib end vaevata tööde rahvusvahelistele näitustele saatmisega. Lisaks veel entusiastlik laulja Tehnikaülikooli meeskooris, sõnaosav kirjutaja ja vestleja, nelja lapse isa.
Eestisse tagasi jõudnud, lehitsen Saki kirjutatud, pildistatud, kujundatud ja kirjastatud mahukat Eesti mõisate reisijuhti. Huvitav, kas see ongi see, mida ta tegelikult teha tahab?
Ma pean Ivar Sakki intervjueerima, midagi ei ole teha.

* * *

Ütlesid, et ei taha olla graafiline disainer. Kas sulle ei tundu see veidra väljaütlemisena, arvestades su positsiooni rahvusvaheliselt tuntud plakatistina ja kohaliku erialaliidu esimehena?
See mittetahtmine on klassikaline võõrandumise näide, kus iga protsess lõpeb sellega, et kunagine unistatud-ihaldatud positsioon muutub selle saavutamisel väärtusetuks. Kõige lähem näide on meie praegune Eesti riik: kümne aasta tagune kollektiivne unistus on nüüdseks devalveerunud ja põhjustab hulgaliselt nurinat stiilis, “kas see ongi see Eesti, mida tahtsime”.
Samas on tõsiasi, et võõrandumise seisundit on kerge kirjeldada ja ära tunda, kuid  lahendusteid on raske leida. Tahes-tahtmata oled sotsiaalse seeneniidistiku kaudu seotud oma eriala, karjääri, perekonna, sissetuleku, suhtlusringkonna ja staatuse külge. Muutuste läbiviimine nõuab väga tugevat iseloomu ja “lubjastumata” sisekommunikatsioonikanaleid. Seda, et oskaksid ennast kõrvaltvaatajana reaalselt hinnata ja oma šansse elu ringtantsus ära tunda. Paar kuud tagasi kirjeldas  Marta Karu Areenis tänaste neljakümneaastaste läbipõlemise sündroomi: võtmepositsiooni äris (ehk ka ühiskonnas?) hoiavad tegelased, kelle arenemisvõime on ammendunud, kes tegelevad vaid eneseõigustuse ja saavutatud positsiooni hoidmisega. Naiste, autode ja elukoha väljavahetamist on nad juba proovinud, kuid see päriselt ei aidanud. Kirjeldus oli aus ja halastamatu, ka lahendus oli antud. Astugu need tegelased kõrvale, tehku ruumi noortele ja energilistele. Ühiskonna jaoks on see vastus õigegi, kuid nn tegelaste jaoks? Kui auto mootor on oma ressursi ammendanud, visatakse see auto ära või võetakse ette mootori kapitaalremont. Kus on inimmootorite remont?
Lugesin Financial Timesist artikleid, kus läbipõlenud Londoni börsimaaklerid olid jätnud oma ametid ja valinud mõne muu tegevusala: kes hakkas fotograafiks, kes siidlipse maalima ja neid oma poekeses müüma. Kõigi jaoks olid need muutused seotud kardinaalse elutaseme muutusega, kõik pidid Cityst ära kolima, mõni loobuma ka autost ja perekonnast. Kõik nad väitsid, et on nüüd õnnelikumad kui varem.
Minugi mõisaraamat on selle tulemus, et ma proovisin teha midagi muud ja tõestada endale, et saan hakkama ka muudel aladel. Samas on see siiski puhas disaineri töö: korrastada olemasolevat informatsiooni ja anda sellele visuaalselt vaadeldav kuju.

Mida arvad disaineri sotsiaalsest vastutusest? Kas oled end pidanud kahtlustama kaasaaitamises ületarbimisele? Kas oled pidanud muutma ebameeldivaid või kahjulikke asju inimesele vastuvõetavaks või ahvatlevaks?
Ma olen katsunud sellest hoiduda niipalju kui võimalik. Seetõttu pole ma ka kunagi töötanud reklaamibüroos. Reklaamiinimesed küll väidavad, et see on töö nagu iga teinegi, klienditeenindajana teevad nad seda, mida klient tahab ja distantseeruvad igast tootest, mida nad reklaamivad. Rumalamad neist tunnevad ennast ka kutsikatena, kelle kett on nii pikk, et nad saavad teha saltosid ja kukerpalle tõestamaks, et nad on nii vabad kui võimalik. Samas ei lippa nad kunagi nii kaugele, et tunda ketirihma soonimist kaela ümber. Tundub, et enamik siiski tajub väikest vastuolu oma südametunnistusega. Miks muidu on Tallinna paremad kohad õhtuti täis klaasi tõstvaid disainereid.
Ise olen teinud palju kultuuriplakateid. Nende puhul on samuti võimalus, et osa publikut võib mind süüdistada ebameeldiva klassikalise muusika kontserdi pähemäärimises. Inimesed on erinevad.

Kas näed mingit võimalust, et hea kultuuriplakati vajalikkust kord ikkagi mõistetakse?
Ma arvan, et osalt on hea kultuuriplakat juba ennast tõestanud ja toimib. Mõtlen eelkõige NYYD-ansamblit, kelle kontserdiplakatid, mille Marko Kekišev on kujundanud, konkureerivad maailma paremikus. Ka ERSO on näidanud ennast heast küljest, ja Tallinna Filharmoonia lehekuulutused on tasemel. Tihti on probleem just väheses rahas, aga mitte ainult. Näiteks Eesti teatrid pole siiamaani aru saanud, mis on kvaliteetne graafika ja milleks seda vaja on. Samas raha etenduse plakati jaoks on ette nähtud ja neid ka trükitakse ning eksponeeritakse. Tõenäoliselt on siin probleem teatrite juhtkondades ja lavastuskunstnikes, kelle jaoks plakat tähendab vaid kramplikult poseeritud fotot etenduste tegelastega, mis on dekoreeritud graafilise kogemusteta inimese valitud “ilusa” pealkirjaga. Ehk on siin tegemist sellega, et visuaalne külg kodumaises hariduses on kogu aeg tagaplaanil olnud. Joonistamise tunnid lõppesid veel mõni aeg tagasi kuuendas klassis, samal ajal õpetati muusikat  läbi terve gümnaasiumi, ja kirjasõna oli hoopis tähtsal kohal: kirjanduse ja keeletunde mitmes vormis jätkus igasse koolipäeva. Seetõttu on mul tunne, et keskmine Eesti inimene tunneb ennast vormi-, värvi- ja kujundimaailmas küllalt ebakindlalt.
Suure tõenäosusega pole siiski kergem ka mujal maailmas. Ühes disainiajakirjas kurtis Ameerika graafik Paula Scher, kelle tehtud on suurepärased plakatid New York Public Theatre’ile, et kultuuriinstitutsioonide otsustajate maitse suunamine ja mõjutamine pole sugugi kergem, kui suurte äritellijate “ärarääkimine”, pigem vastupidi. Kultuuritegelased leiavad, et kuna nad on alale nii lähedal, oskavad nad ka täpselt disainerit juhendada, kuidas mingi asi peab välja nägema.

Mida tähendab sulle päritolek Kiviõlist, väljastpoolt kunstiteadlikku metropoli?
Ma arvan, et see on sama, kui pärit olla ükskõik millisest väikelinnast maailmas. Eesti mastaabis arvan, et sealkandis elavad tavalisest südamlikumad ja avatumad inimesed kui mõnel muul pool. Ehk tuleb see aastatepikkusest kõrvutielamisest muulaste kogukonnaga, mis on õpetanud inimestele tolerantsi ja sallivust? Muidugi käivad provintsiga kaasas ka kompleksid, aga seegi on üldine, mitte spetsiifiline. Mäletan, et ühes esimestest tundidest Kunstinstituudis käskis üks õppejõud standardkirjas kirjutada, mis kooli keegi on lõpetanud. Kõik maalisid siis Tallinna 7. keskkool (praegune Inglise Kolledž) ja 21. keskkool ja Tallinna 2. keskkool (Reaalkool). Kui mina, keeleots suust väljas, Kiviõli 1. Keskkooliga olin maha saanud, tahtis õppejõud kohe teada, mismoodi see imeelukas välja näeb, kes sealt pärit on.
Kord vestlesin James Aulichiga, kes on Manchesteri ülikooli kunstiajaloo professor. Ta rääkis mulle pikalt-laialt, kui kallis on lastele hea hariduse andmine ja kuidas ta pidi elukohta vahetama, et heale koolile ligi saada. Sekundeerisin siis, et meilgi on samad probleemid – koolid, kuhu laps peab sisse saama, et olla keegi. Ja samas torgatas pähe mõte ning küsisin talt: “Siin sa istud ja vestled minuga, kes ma olen oma hariduse saanud kommunismiaegse väikese kaevuritelinna ainsas koolis, kust omandatud inglise keelt ma sinuga rääkides kasutan. Kas on tunda mingit kohtlast piiratust, või barjääre maailma mõistmisel?”. Aulich vastas: “Ei, ei ole…”

Kuidas on arvuti su tööd mõjutanud?
Arvuti on teinud revolutsiooni kogu meie erialal. Vanasti oli võimalik heaks disaineriks saada vaid juhul, kui olid käeliselt osav. Tänapäeval võib selleks saada igaüks, kes valdab mingil määral     kujunduspro-
gramme. Disainer Heino Prunsvelt on toonud minu arust tabava võrdluse Metsiku Läänega: kuni tulirelvade tulekuni oli hea kauboi see, kes oli teistest tugevam ja osavam lassot heitma. Püstolite ajastul said kauboid võrdseks, igaüks võis püstoli osta.
Ma arvan, et arvutieelsel ajastul nautisin ma töö valmimise protsessi: mulle meeldis joonistada ning fotode ja kirjatähtedega nokitseda. Nüüd võin ma küll nautida lõpptulemust, kuid protsess ise on võõrandunud, seda ei naudi ma üldse. Kümne aastaga, mis ma arvuti taga sundasendis olen istunud, olen ma kerest nii kangeks jäänud, ja parempoolsed selja- ning käelihased on krampunud, nii et arvuti taga töötamine on piin, mitte lõbu.
Tõenäoliselt olen ma ka nende disainerite hulgast, kelle kohta võib öelda: a computer is using the designer as a tool, st teen seda, mida arvutil oskan, mitte seda, mida tahan. Kuid ma ei põe seda, sest mida aeg edasi, seda vähem efekte, ja tulevärki kasutada ma tahan. Piisab mustast värvist, paarist geomeetrilisest kujundist ja mõnest lihtsast fondist.
Kui saaksid valida, mida teha, siis mis töö ette võtaksid?
Viimasel ajal olen täheldanud kasvavat huvi ajaloo vastu. See tuli küll alles kolmekümnendate eluaastate teisel poolel. Varem oli tähtis vaid see, mis juhtub praegu, mis saab homme. Minevik ei tundunud kaugeltki nii oluline. Nüüd näib mulle, et mineviku mõtestamine on väga oluline tänapäeva ja tuleviku mõistmisel. Vaatan ristmikul uute autode aknaist paistvaid nägusid ja näen neis laialihoidvate kõrvadega pügatud pioneere stalinistlikel fotodel või punnsilmseid talumehi, kes on tardunud 19. sajandi lõpu klaasnegatiividele.
Samuti olen hakanud nautima õpetamisprotsessi Kunstiakadeemia Avatud Akadeemias. Seda, mis vahenditega õpetada inimesi mõtlema teatud suunas, mitte käsitöönippe omandama.

Miks tegeled mõisatega, mitte näiteks talurahvaarhitektuuri või vesiveskitega?
See on puhas juhus. Kord pidin ma tegema uue maketi ja küljenduse ajakirjale Kodustiil. Kuigi see oli mul peas juba valmis, istusin ma päevade kaupa tardunult arvuti taga ja ei suutnud teha ühtegi hiireliigutust. Lõpuks andsin alla ja läksin tollase peatoimetaja Leele Välja juurde üles tunnistama, et kujundatud ajakirja mul ei ole, löögu mind või maha. Et ma võin töötada autojuhina või asjaajajana või fotograafi või ajakirjanikuna, aga mitte disainerina. Ta vaatas mind nõutult ja ütles, et kirjutagu ma talle siis lugu mõisarubriiki. Nii see läks.
See ei tähenda, et talurahvaarhitektuur või vesiveskid ei ole huvitav teema. Talurahvaarhitektuuri on ehk rohkem uuritud, sest kommunismi ajal oli see soositud teema, tegemist oli rõhutute klassi ehitistega.

Kellele on sinu raamat mõeldud? Kas mõisaraamatuid liiga palju ei ole juba?
See raamat on (heas mõttes) kiirtoit tänapäeva inimesele, eks siis samasugusele nagu ma ise. Kellel pole aega süveneda ja raamatukogus istuda, kuid mingi kultuuri- ja arhitektuurihuvi on olemas ja ka auto või jalgratas, millega minna linnast ära  rutiini hävitama. Eriti oluliseks pean ma koduloolist osa, millel eelnevad arhitektuuriajaloole keskendunud mõisaraamatud on vaid põgusalt peatunud. Raamatut koostades sain ma äkki aru, et Pärnu- Jaagupis võib olla sama huvitav kui Berliinis. Ei ole vaja kuhugi kaugele ära sõita, teistsugune maailm on siinsamas meie kõrval.

Ivar Sakk
Sündinud 1962 Kiviõlis
Lõpetanud 1986 Kunstiinstituudi disainerina
Töötanud Vaal Disainis ja enamiku ajast vabakutselisena
Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia graafilise disaini õppejõud
Eesti Kujundusgraafikute Liidu esimees

Ivar Sakk on olnud mitmete arhitektuurimuuseumi väljaannete kujundaja (Eesti puitarhitektuuri näituse kataloog, Tallinna 20. sajandi arhitektuurijuhi ingliskeelne ja eestikeelne variant jmt). Temas on õnnelikult koos arhitektuurilembene teadja-inimene ning tundlik (see on väärtus omaette) kujundaja. 
Sakil on oma arvamus ja ta oskab ka õigeid küsimusi esitada. Ta on sisusse süveneja ja ei suru kujundatavat materjali formaalsetesse raamidesse.  “Tallinna 20. sajandi arhitektuurijuhis” pole majad ühesuurustesse raamidesse surutud, mis teatmeteose väikese foto puhul on tavaline, vaid lähtuvad majadest endist. Kus vaja, sai maja tekstist lisa või jäi taevafoon hoopis ära. Harva juhtub, et kujundaja toob kolm kaanevarianti – ja kõik on head!

Karin Hallas
arhitektuurimuuseumi direktriss