4,6 MILJARDIT AASTAT ARMASTUST  

Jaapani 2006

Rež: Takashi Miike

 

Takashi Miike üllatab taas - "4,6 miljardit aastat armastust" on midagi tõeliselt uut selle üliproduktiivse filmilavastaja loomingus. Segipekstud narratiivi kaunistab Miike üksikasjadeni läbimõeldud pildikunstiga, milles on oluline osa poeetikal ja sümboolsel tinglikkusel. Miike räägib ilusa noore mehe elluastumise loo, taustaks meestevangla, mõrv ning esimene armastus. Võrdlusi otsides - kohtuvad N.Oshima "Tabu" ja J.Cocteau "Orfeus", kes soovib, võib siia lisada veel J.-L. Godardi ja L.v-Trieri, või isegi F.Langi ja M.Derenit - sedavõrd mitmekülgne on Miike uue filmi stilistiline kirevus. Maitsekalt on ühendatud vägivalda purskav krimifilm, poeetiline armastuslugu ja unelmatest tulvil reaalsus. Lugu antakse edasi vanglas mõrvalugu uuriva detektiivi ja filmi peategelase, mõrvas süüdistatava noore mehe vaatepunktist, vaatajal tuleb labürintlik piltmõistatus kokku panna. Ülesanne kujuneb ühtviisi nauditavaks ja ka väljakutsuvaks, võtme selle lahendamiseks saab juba esimestel minutitel.

Tõnu Karjatse

 

Tõusuvetemaa

USA 2005

Rež: TERRY GILLIAM

 

Vähe on selliseid filme, mis suudavad täiskasvanute maailma näidata nii, nagu seda võiks näha murdeikka jõudev laps. T.Gilliami "Tõusuvetemaa" teeb seda läbi 8-aastase Jeliza-Rose'i silmade, kellele ainukeseks kaaslaseks karmis preerias on jäänud paar nukupead, oravad ja kummalised naabrid. Filmi intertekstuaalsed eeskujud filmiajaloost ja kirjandusest on väga ilmsed, kuid oluline pole siinjuures mitte laenamine või äratundmisvõistlus, vaid see, milline uus väärtus neist sündida võib. Gilliam õigustab neid lootusi. "Tõusuvetemaa", õigemini Jeliza-Rose'i maailm on lihtne ja ilus, samas on see tulvil ootamatusi nagu mõni lauamäng. Gilliami fantaasia selle kõige lavastamisel on kadestamisväärt, operaatori Nicola Peccorini maitsekus ülimalt nauditav ja noore näitlejanna Jodelle Ferlandi osatäitmine imekspandav. Julgemad kinoskäijad võiks seda filmi vaadata tõepoolest ka vastavaealiste lastega, sest kas poleks põnev teada saada, mida nemad sellest täiskasvanute lavastatud lastemaailmast arvaks. Võib aga arvata, et täiskasvanud vaatajale muutub laste maailm "Tõusuvetemaa" järel taas arusaadavamaks.

Tõnu Karjatse

 

Taksidermia

Ungari-Austria-Prantsuse 2006

Rež: György Palfi

 

See groteskne ja isegi et perversne linateos meenutas mulle pidevalt Peeter Lauritsa loomingut. Misantroopia on siin samamoodi ühendatud ülima vormilise esteetikaga, äärmiselt läbikomponeeritud, stilistika pruunides mullatoonides jne. Mõlemad autorid - Peeter Laurits ja "Taksidermia" režissöör György Palfi - üritavad mängida kanaarilindu kaevanduses. Nende eesmärk on hoiatada ühiskonda ületarbmise ja orgastilise elulaadi katastroofiliste tagajärgede eest. Filmi äärmuslik naturalism detailides on teisalt kunstipäraselt läbi valgustatud, pildirežii on lausa maalikunstist näpsatud. "Taksidermia" on barokselt külluslik kunsttükk, mis keskendub peamiselt inimese kehavedelike ja ürginstinktide eksponeerimisele. Lugu ise põhineb lõdvalt Ungari kirjaniku Lajos Parti Nagy kahel lühijutul.

Andres Maimik

 

OLI NII VÕI EI OLNUD?

Rumeenia 2006

Rež: Corneliu Porumboiu

 

"Oli nii või ei olnud" on realistlik ja dokumentaalne lugu nukravõitu Rumeenia väikelinnast, kus saabuvat Ceausescu diktatuuri kukutamise aastapäeva tähistada üritatakse. Linnake, kus kõnnivad ringi jorsid, üks kaalikas ja kaks õlut kotis, kus on kohaliku rahajõmmi rajatud telekanal ning üks supermarket. Igal juhul tuleb telemehel mõte lasta tähtsal päeval eetrisse telesaade, kus uuritaks, kas rahvas tõesti kukutas diktatuuri ja kas toimus revolutsioon või mitte? Ükski kutsutud saatekülaline kohale ei tule, küll imbuvad stuudiosse kaks kohalikku jotat - ksenofoobist ajalooõpetaja ja jõulumehena leiba teeniv vanamees. Tõenäoliselt kumbki neist heroilises rahvaülestõusus ei osalenud, aga mehed võtavad aga konjakipudelist julgust ning paatos aina kasvab. Saatesse sissehelistavad inimesed lükkavad tegelaste enesekiituse jälle uppi. Nii see saade muudkui kestab ja kestab ja keegi ei saa enam aru, kas oli, või ei olnud? Mulle tulid meelde nukra irdhuumoriga Gruusia filmid. Harilikult komöödias juhatab iga komponent nalja sisse, aga siin seisneb nalja olemus selles, et nalja ei tule. Ja vaatajal hakkab vaikselt piinlik ja ebamugav. "Kontori" ja "Statistide" autor Ricky Gervais teeb sama asja, keerates piinlikkuse veel paar korda üle võlli.