Põgenemine Ida-Timorist
Oleme kaks tudengit ja otsustasime pärast aastast õppepraktikat Uus-Meremaal koju tagasi reisides külastada Austraaliat ja Kagu-Aasiat, sealhulgas Ida-Timorit. Pealinn Dili asub Austraalia troopilisest Darwinist vaid pooleteisttunnise lennu kaugusel. Reisikaaslasteks ei olnud siiski seiklusi otsivad turistid, vaid Austraalia ametnikud ja vabatahtlikud, kes mitmesuguste heategevusorganisatsioonide kaudu üritavad selle väikese riigi arengut toetada. Ja abi on idatimorlastel hädasti vaja: endine Portugali koloonia jäeti vaeslapse olukorda, keda uus isand Indoneesia 25 aastat halastamatult represseeris, ja nüüd on sealsel rahval raske end ilma välisabita isemajandavaks riigiks muuta. Neli aastat vabadust on elu edasi viinud ja mis kõige olulisem – siinsete inimeste nägudele on taas hakanud tekkima naeratus ja hinge usk rõõmsamasse homsesse.
1. päev
20. mail, Ida-Timori iseseisvuspäeval lennujaama saabudes tervitas meid laia naeratusega vahva portugallane Rui, kes ÜRO raames Ida-Timori politseinikke koolitab. Tundsime end üliturvaliselt, kui me relvastatud mehe saatel ÜRO maastikuautosse ronisime.
Esimene mulje linnast oli vapustav – hõredalt paiknevad ühekorruselised betoonmajad, osa neist ilma katuse või ilma mõne seinata, teeääri ehtimas lisaks kõiksugusele olmeprügile veel näiteks viit põrsast imetav emis ning ringi uitavad kitsed ja kodutud koerad. Linnas valitses mõnus pühapäevameeleolu ning inimesed paistsid rahulikud ja muretud.
Ööbimiskohaks valisime Dili ainsa hosteli, mille omanik on Ida-Timoris viis aastat elanud ülirahulik austraallane Henry. Hostelis töötas 24aastane kohalik tütarlaps Rita, kellel oli hea inglise keel ning majanduskraad ühest Indoneesia ülikoolist. Rita teenis 5 USA dollarit päevas ning 3 dollarit teeniva tsiviilpolitseinikuga võrreldes oli tal vedanud.
Hiljem kutsus Rita meid koos teiste külalistega õhtust sööma, laual oli riis tema enda perekonna põllult.
2. päev
Et kohalikku elu paremini tundma õppida, otsustasime laenutada Dilist mootorratta ning sellega linnast välja sõita. 15 dollari eest päevas saime 125 cm3 krossimootorratta, mille kohta kinnitati, et see meid Ida-Timori kohati lagunenud ja auklikel teedel juba hätta ei jäta. Looduse ilu võttis lausa hinge kinni ja sundis peatuma ja mööda künkaid vooklev heas korras tee pakkus selleks ka palju häid võimalusi. Rannas ei olnud ühtegi peesitajat, ainult valge liiv ja rahulik meri, siin-seal ka üksikud kalapaadid, kuid küladest läbi sõites hämmastas meid veelgi suurem vaesus. Maainimeste peamiseks sissetulekuks on korjatud küttepuud ja käsitöö, mis on koos suitsukala ja puuviljadega ilusti tee äärde toodud. Ida-Timori loodusressursside nimekiri ei ole kuigi pikk, sellesse kuulub Starbucksile müüdav kohv ja muidugi nafta, aga selle eest saadav raha millegipärast rahvani ei jõua.
Erinevalt enamuikust teistest Kagu-Aasia riikidest ei ole kohalikud veel palju turiste näinud ja vaatavad sind pigem siiralt uudishimuliku kui külalise kasulikkust hindava ja nõudliku pilguga. Küladest läbi sõites tekitas meie nägemine lastes suurt elevust ja kõikjalt kostsid hüüded malai, malai (kohalikus tetuni keeles tähendab see võõrast). Eriti õnnelik oli aga see laps, kellel õnnestus möödaminejatele patsu lüüa.
3. päev
Riigi suuruselt teine linn Baucau mõjub oma ilusa Portugali-aegse vanalinnaga väga rahulikult, kuigi ta on kolme kõige patriootlikuma idaprovintsi keskus, kus vastupanu indoneeslastele püsis kauem.
Päritolu on idatimorlastele väga oluline ning dialekti põhjal oskavad nad kohe öelda, kas tegemist on Ida-Timori ida- või lääneprovintsist pärit isikuga.
Astusime sisse itaalia nunnade poolt peetavasse kutsekooli, kuhu tütarlapsed kogu riigist saavad tulla õppima käsitööd ja kokandust. Paljude tüdrukute kooliskäimise eest maksavad Itaalia sponsorid, aga on ka tüdrukuid, kelle õppemaksu tasuvad nende tulevased abikaasad. Maakohtades on veel praegugi tavaline pruudi perele makstav "tasu", mille eest loodetakse endale saada töökat ja tublit naist, seepärast on siinsetes peredes tütre sünd väga oodatud.
Keskmiselt on peres seitse last, seega töökäsi jätkub, võib-olla seepärast kipuvadki mehed tööd tehes kiiresti väsima ja tee ääres puhkepause pidama. Paljud mehed pühendavad suure osa ajast isikliku kuke poputamisele, kes suguvendadega rinda pistes peale au ja uhkuse ka raha võib sisse tuua. Kukevõitlus ja kaardimängud on rangelt meeste meelelahutus.
Baucausse tagasi sõites jäime troopilise vihma kätte ning olime ainukesed liiklejad kogu teel. Isegi kitsed olid end vastu majaseinu surunud, et katuseääre alla ära mahtuda. Bacaulased saavad kasutada elektrit üksnes kella kuuest õhtul kuni südaööni, seega nägime tänaval liikumas palju kaasaskantavate raadiotega inimesi, kes uudiseid kuulasid. Üks ähmis näoga mees ütles meile, et Dilis on suur jama. Teine naeris kõrvalt, et ei ole midagi suur, hoopis pisike on.
4. päev
20 km enne pealinna peatas meid aga tagant lähenenud maastur ja Uus-Meremaa lipuvärve kandev sõdur küsis, kes me oleme ja kust tuleme. Ta oli karmi näoga ja käskis meil maalt lahkuda nii ruttu kui võimalik, kuna Dili lähistel olevat rahutused. Seda oli väga raske uskuda, inimesed tundusid siin olevat nii sõbralikud ja heatahtlikud, kuidagi ei suutnud ette kujutada, et nad üksteist tapavad. Võtsime mehe nõu kuulda ja valisime linnasõiduks vaikse ja käänulise rannatee. Vastutulijaid vaadates saime aru, et midagi on valesti: peaaegu kõik inimesed suundusid linnast välja, autod muudkui vurasid ida poole, pered ja varanatuke autokastis.
Dilis oli kõik pealtnäha rahulik, välja arvatud meeletu sadu, mis oli osa tänavatest lausa jõgedeks muutnud. Henry rahustas meid ja ütles, et tegemist on väikese kohaliku arveteõiendamisega, mis ajakirjanduse poolt on lihtsalt üles puhutud.
Tegelikult olid pinged tekkinud juba kuu aega varem, kui armeest vallandati 591 Ida-Timori lääneosast pärit sõdurit, kes olid protesteerinud sõjaväes toimuva diskrimineerimise vastu. Need sõdurid suundusid sisemaa mägedesse ning nädal hiljem liitus nendega väike hulk politseinikke, kes varustasid mägedes asuvaid mässulisi ka relvadega.
Päeva jooksul sai hosteliomanik Henry Austraalia saatkonnalt soovituse kodus püsida. Pimedas saabusid hostelisse veel kaks liibanonlast, Charly ja tema sõber, kes olid tulnud Dilisse bussiga Indoneesiast Kupangi linnast. Nad rääkisid, et umbes 35 km enne Dilit peeti buss kinni ning püssidega erariietes mehed nõudsid bussijuhilt reisijate nimekirja. Valisid sealt välja ühe kohaliku nimega mehe ja võtsid kaasa. Lõid minnes veel rusikaga vastu bussi seinu ja olid väga ebasõbralikud. Vaesed poisid ei saanud eriti aru, kuhu nad on sattunud, ütlesid, et kui on selline shit, siis turistid ju ei tule. Ja lisasid pärast, et neile meeldib tantsida, kas me mingit ööklubi teame.
5. päev
Hommikuks olime jõudnud järeldusele, et asi hakkab hapuks kiskuma. Otsustasime reisibüroost läbi astuda ja osta bussipiletid Kupangi. Aga oh üllatust, buss ei olnud äreva olukorra tõttu enam selgi hommikul väljunud. Aga esimesel võimalusel kasutatavad piletid müüsid nad meile hea meelega.
Olime mitmest kohast otsinud ühte dokumentaalfilmi Ida-Timori kohta ja selle lõpuks leidnud. Kui olime arhiivis selle vaatamisega poole peal, tuli üks töötaja meie juurde ja ütles, et meil oleks targem minna ööbimiskohta, sest rahutused kanduvad kesklinna poole.
6. päev
Buss ei läinud ka sel päeval ning me saime teada, et kogu liiklus Indoneesia suunas on suletud. Lennupiletid olid välja müüdud ja ka sadamas oli täielik vaikus.
Hommikust saadik oli meie hostelis kuulda lahingukära ning lõuna ajal nägime, kuidas veidi eemal põles maja. Hiljem saime teada, et seal hukkus militaarpolitsei direktori perekond. Charly aga oli vahepeal köögis kartuleid keetnud ja teatas võidukalt, et ta läheb kesklinnast kala tooma. Henry, kes ikka veel tahtis tõestada, et kõik on korras, pakkus talle oma autoga küüti. Aga nad said kiiresti aru, et see ei olnud kõige parem mõte: kalamüüjaid ei olnud enam kuskil näha ja tagasiteel sattusid nad kuulide alla. Kuulsime varsti ka ÜRO ruumides toimunud veresaunast, kus ohvriteks olid üheksa relvastamata tsiviilpolitseinikku. Sel õhtul räägiti palju peatselt kohale jõudvatest Austraalia vägedest, kes oma 1300 sõduriga korra kiiresti majja löövad.
Meie hosteli seltskonnal ei olnud muud teha kui oodata, lugeda, magada või india toitu süüa. Veidi hiljem saabus Henry tagasi oma kesklinna külastamise teiselt katselt. Ilmselt oli ta valinud vale tänava, sest kohtus noortejõuguga. Neid nähes pööras ta mootorratta ümber ja sõitis tagasi, saatjaks kuulirahe. Värisevate kätega näitas ta meile kahte auku oma t-särgis ning põletushaava vasakus küljes, kust üks juhuslik kuul oli teda riivanud.
7. päev
Hommikused uudised olid halvad – Ritale helistati, et tema politseinikust täditütar oli just surma saanud. Linna valitsesid noortejõugud, kes armeelt saadud relvadega omakohut kehtestasid.
Charly küpsetatud liibanoni pannkoogid kulusid meile kõigile lohutuseks ära. Hämmastav oli, kuidas need viimased kolm hostelis koos veedetud päeva meid, nii erineva taustaga inimesi, omavahel vennastuma olid pannud.
Järsku hakkasid sündmused väga kiiresti arenema – kohale tuli üks Dilis töötav portugallane, andis pakkimiseks 10 minutit aega ja viis meid Austraalia saatkonda. Paar tundi hiljem olime juba Austraalia sõjaväelennuki Hercules pardal ja lendasime tagasi Darwini poole, kaasreisijateks taas abistusorganisatsioonide ametnikud ja vabatahtlikud.
Teadmine, et Rita ja teised sajad tuhanded idatimorlased ei saa lihtsalt asju kokku pakkida ja lennukisse istuda, tekitab meis siiani süütunnet.
