Põhja-Jäämere tuult nuusutamas

Et Norra rannikut laevalt vaadata, tasub otsida üles Hurtigruten. Norra keeles tähendab see kiiret laevateed ja 100 aastat tagasi see oligi nii. Tänapäeval sõidavad Hurtigruteni laevad kiirusega 28 km tunnis ja paari päevaga võtab see hoo maha ka kõige rängemas oravarattas olnud ärihail. Tekst ja pildid Ingrid Maasik.

Klassikaline Hurtigruteni reis viib mööda Norra rannikut Bergenist Kirkenesi ja tagasi. 12 päeva jooksul tehakse peatus 34 sadamalinnas – neid, kust minnes öösel läbi sõideti, saab tagasi tulles näha päeval.

Vahepeal pole isegi mobiililevi, internetiühendusest rääkimata. Mina sõitsin vaid viiepäevase otsa Kirkenesist Bergenisse.

Barentsi mere ääres
Kui 16. mai õhtul Kirkenesi jõuan, ei paista seal äsja alanud polaarpäevale vaatamata märkimisväärset valgust kusagilt. Lennuki laskudes oleme valkjashallikast tihedast massist ümbritsetud. Kui see järsult avaneb, on all nagu vanaaegne jääklaas: lume ja jää sigrimigri alt paljastub viiruti roostepruun kaljupind.

Esimene lause Kirkenesi Rica hotelli infolehel on “You are now situated only 15 km from the Russian Border”. Vene teema torkab Kirkenesis kohe silma – vene traalerid, venekeelsed sildid ja vene naised. Selle kohta kuulsin nalja, et Kirkenesis pole norra naised iialgi haiged, peavalust rääkimata – muidu võib mees minna ja endale Murmanskist uue naise tuua.

See selleks, aga Kirkenesist on Vene piirini linnutiivul 7 kilomeetrit (ja Soome piirini 37 km) ja naabrite suhted on head. Norra ja Venemaa pole omavahel kunagi sõdinud, sealseid põhjapiirkondi seovad hoopis sajanditepikkused pomoori kaubandussidemed: norra kala vene vilja, kanepi ja puidu vastu kuni Venemaa 1917. a revolutsioonini. Teise maailmasõja lõpuks pommitasid nõukogude lennukid Kirkenesi sõelapõhjaks, aga kõik mõistavad, et Põhja-Norra asulad olid väheseid kohti Euroopas, mille nõukogude väed ka tegelikult vabastasid. Kui üldse kellelegi kõõrdi vaadatakse, siis on need sakslased, kes kasutasid taandudes põletatud maa taktikat ja terve Põhja-Norra laushävitasid. Tänapäeval, irooniline küll, on valdav osa siinsetest turistidest just sakslased.

Väidetavalt elab 4500 elanikuga Kirkenesis 60 eri rahvuste ja rahvusrühmade esindajat, kuid rahvusvahelisus ei hakka sombuses linnas hommikul suurt silma. Eeldusi saginaks on siin küll – Kirkenesi jõuab välja E6, siin on lennuväli ja põhiliselt rahvusvahelist kalalaevastikku teenindav sadam, kus on ka Hurtigruteni laevade lõpp-peatus. Põhilised tööstusharud on kalandus, turism ning laevaehitus- ja remont. Tänapäeval on käimas või planeerimisel palju suuri tööstusprojekte, muuhulgas loodavad norralased saada osalust venelaste Barentsi mere nafta- ja gaasiprojektides. Kaubandussuhteid taastatakse kuidas jõutakse. Kahjuks on raudteeühendus Murmanskiga esialgu unistuseks jäänud.

Turiste käib Kirkenesi lennuväljalt läbi sadu tuhandeid aastas, aga linnas veedavad nad heal juhul kolm tundi. Et seda aega pikendada, püütakse neid lisaks sõja- ja kaevandusajaloole ahvatleda kelgukoerte, mootorkelgusafaridega, bussi-, takso- või paadimatkadega Vene piirile, kala- ning krabipüügiga. Rääkimata saamidest ja põhjapõtradest. Loomulikult tehakse ekskursioone Venemaale, aga viisa peab kaks nädalat ette hankima ja see on “to-hu-tult kallis”, plaksutab daam hotelli vastuvõtus pikki ripsmeid. Et mai keskel pole enam piisavalt lund koerarakendiga sõitmiseks, jõgi pole veel jäävaba, ja piiri tagant Venemaa vahtimine mind suurt ei eruta, piirdun sadamas hulkumise ja vene traalerite pildistamisega. Kusagil siin valmistati muide ette Vene tuumaallveelaeva Kursk tõstmist Murmanski lähedalt merepõhjast.

Kolme tunni pärast pean laeval olema. Kella vaadates põrkan Statoili ees kokku kohaliku kaluriga, kes esitleb end PC-na ja teeb ettepaneku bensiinijaamas ühed kohvid teha. PC ehk Per Christian on nagu entsüklopeedia: ei jää vastuseta ükski mu küsimus, nagu ei jää ka teretamata ükski õlistes tunkedes mees, kes sisse astub. Neid on palju ja kõigil on kiire. Ühe hiiglasekasvu soomlasega kodust soome keelt puhudes saab polaarpiirkond mulle kohe hoobilt lähedasemaks.

PC muudkui räägib. Tal on plaanis osta vana traaler ja sinna kalarestoran teha. Pole ühtki sellist Kirkenesis, kujuta ette, ütleb ta. Aga hiina oma loomulikult on. Siis näitab ta mulle mobiililt fotosid oma sõbrast rebasest, kes talviti ta maja ukse taga iga päev hommikusööki ootab. Kord suure lumetormi ajal ehitas PC talle tormivarjendi ja käskis rebasel sinna pikali heita – mida too tegigi. Siis veel organiseerib PC suveks teadlaste uurimislaeva jaoks vajaliku krempli, et nad saaksid minna Arktika jääd mõõtma.

Järgmiseks näitab PC hiigelkrabi pilti ja räägib, kuidas vene teadlaste poolt 1960ndatel Murmanski fjordi toodud punased kuningkrabid võtsid motoks “Go West”, ja levisid Norra rannikule, enne kui keegi midagi taipas. WWFi asjatundjate poolt vihatud merepõhjakiskjad liiguvad kampades ja söövad kõike, kellest jõud üle käib. Selle võõrliigi aastasest 300 000 isendi püügikvoodist saavad oma osa nii kalurid kui turismisektor. Kvoot kasvab iga aastaga, sest krabisid on järjest rohkem. Kuna PC müüs eelmisel päeval kõik krabipõrakad hoobilt maha, ei saa ma neist oma kurvastuseks ainsatki fotot. “Restoranidele ja kõigile, kes tahavad.

Saadan Berliini ühte restorani ka – saksa lennuk toob Hurtigruten’ile turiste ja kui ta pooltühjana tagasi lendab, panen oma krabid kaasa.”
PC räägib siinse pilvealuse hämara pärapõrgu nii eksootiliseks, et ma ei jõua küllalt kahetseda, et pean laevale minema.

Laeva pardal
Hurtigruteni laev väljub Kirkenesist iga päev kell 12.45. Need ongi eelkõige liinilaevad, mis väljuvad iga päev ja iga ilmaga. Erand tehti vaid sõja ajal, ja eriti hullu tormiga jääb teinekord mõni sadam vahele. Laevadel kohtuvad inimesed ja toimetatakse edasi kaubad. Aastas reisib Hurtigruteni laevadega pool miljonit inimest, neist 80% on peamiselt Saksamaalt, Suurbritanniast ja Ameerikast pärit turistid. Kohalikke, kelle osakaalu peakontori PR-meeskond kampaania korras kasvatada püüab, näeb tavaliselt pardal vaid järgmisesse sadamasse sõitmas. Muide, isegi kui nad väidavad, et Hurtigruten on vaid transpordivahend, siis tegelikult tavatsetakse rannikul saata Hurtigruteni laeva pikalt pilguga. Sest Hurtigruten on Norra rannikut ühendav nabanöör, mõiste ja legend, üks Norra tuntumaid kaubamärke välismaal.

Minu laev Lyngen esindab Hurtigruteni laevastiku vanemat põlvkonda, seega pole siin internetti, ujumisbasseine ega pehmete vaipadega koridore. Ent Lyngen on LAEV, mitte mingi ujuv hotell, ja boonusena on meil pardal üle mõistuse lahe reisisaatja Eskild Ognes. Viimase peal kirju elulooga mees viib läbi infotunni, teeb päevakavad, innustab ja lohutab ning paneb reisi lõpus oma turistid kenasti bussi või takso peale. Infotunnis saadud päeva- ja ekskursioonide kavad, sadamatesse saabumiste ajad ja muu vajaliku riputan kajuti seinal olevate nagide külge. Neljast nagist ei jätku. Pärast Vardø’d märkan, et paberid hakkavad paremale ja vasakule õõtsuma. Aiman halba ja lasen laeva ninas olevast kajutist kiirelt jalga.

Dekil tulevad vihmapiisad horisontaalis vastu n& ;aum l;gemist, Norra idapoolseima linna siluetil troonivad NATO radar-pallid muutuvad häguseks ja kaovad silmist.

Õhtupoolikul suudan juba kajutis toime tulla, õõtsudes kõikumisega rütmiliselt kaasa. See tekitab mul hatifnati-tunde, kuid aitab igal juhul rohkem kui laineharjalt sügavikku langedes võltsoptimismiga hoppaa! karjumine. Suuremad lained käivad üle väikese ümmarguse akna, tundub nagu oleksin allveelaeval. Jube! Koikus paksu sooja teki all lamades tõotan, et see laevareis on viimane, ning palun mõttes kaptenilt ja kõrgemailt jõududelt abi.

Reis Maailma Lõppu
Järgmisel hommikul on varajane äratus, torm meelest läinud ja ekskursiooniõhin sees. Topin talveriided selga, kummutan 22 norra krooni maksva kohvi alla ja, raha maitse keelel, valmistun vallutama pilvist, halli arktilist maailma. Buss viib üle Magerøya saare Nordkap’i kalju otsa, mida 300 meetrit allpool limpsivad Põhja-Jäämere külmad lained. Nordkapp on ajalooline maamärk nii mere- ja kalameestele kui maadeuurijatele ja piraatidele. Selle koha kaardistas esimesena 1553. aastal Kirdevälja otsiv kapten Richard Chancellor “Edward Bonaventure” pardal, andes kohale usutavasti ka nime. Itaalia preester Francesco Negri reisis Itaaliast Norkappi 1664. aastal, et rahuldada oma uudishimu “maailma lõpu” olustiku kohta.

Signore Negrit nimetatakse esimeseks Nordkapi-turistiks. Pärast teda arvatakse siin olevat käinud ligi 2 miljonit turisti. Enne 20. sajandit olid need ainult rikkad inimesed. Näiteks 1890. aastal maksis seitsmepäevase reisi esimese klassi pilet Trondheimist Nordkappi 300 norra krooni, mis tollal oli astronoomiline summa. Transpordi areng on avanud üksildase platoo ka maismaa poolt kõigile soovijaile, keda on aastas umbes 200 000. Magerøya elabki turismist ja kalast. Honninsvågi sadamas käis möödunud suveperioodil 105 kruiisilaeva (Tallinnas 299) ja kala olevat siin nii palju, et ole mees ja tõsta välja. Huvitaval kombel on just siit, maailma lõpust, leitud Norra vanimad, 10 000 a tagused asundused. Üleüldse räägib giid pidevalt ülivõrretes: Magerøyal on maailma põhjapoolseim kaluriküla, siit mandrile viib üks Euroopa pikimaid tunneleid, ja loomulikult on siin ka maailma põhjapoolseim kunstmuruga jalgpalliplats, kus viis kohalikku politseinikku käivad igavuse peletamiseks jalgpalli tagumas.

Kui päev jõuab õhtusse, hakkab tasapisi pilve kiskuma, ja tuul peksab vihmapiisku vastu laeva udupeeneks. Kui vihm lakkab, tabab järjekordne üllatus: taevas on ähvardavad sinkjasmustad pilved, aga meri nende all kaunilt rohekassinine. Puudeta kaljused saared ja mäed moodustavad leebete kontrastide mustri, mis kaugusse taandudes järjest kahvatumaks muutub. Tuletornist möödumisel on näha selle jalami vastu kiirustaval moel põrkav veemass, jõe voolu meenutav tõusuvesi. Lyngen tervitab vastutulevat sõsarlaeva kumeda huikega, mis paneb dekil viibijad võpatama, ja hajub siis ookeani avarusse.

Mida teha laeval?
Kes tahab kruiisilaeval tantsu ja tagaajamist, sel pole Hurtigrutenile asja. Ööklubid ja õnnemängud siin puuduvad, mürts ei piina närve. Mida siis teha? Osad naudivad rahu ja loevad raamatuid ja ilusa ilmaga täitub laeva tagumises osas asuv päikesedekk tekkidesse mähitud inimkookonitega. Inimesed lihtsalt on ja vahivad ümbrust, kuni uni nad niidab. Küsimust, mida teha õhtul, ei tule pähegi.

Bodøst pääseb vaatama ehtsat liustikku Svartisen’ it (= must jää), ja seal lähedal Kjerringøy ajaloolises kaubandusk ülas on vändatud mitmeid filme. Bodø lähedal Saltstraumeni fjordis on maailma kiireimad tõusu ja mõõna hoovused. Kuigi loodete vahe on vaid mõned meetrid, liigub 400 miljonit kuupmeetrit merevett iga kuue tunni järel 3 km pikkusesse, 150 m laiusesse fjordi ja sealt välja kiirusel, mis võib kuu seisust ja ka tuule suunast sõltuvalt olla maksimaalselt 20 sõlme (u 33 km/h). Kõikemattev kohin täidab su kõhedusega! Saltstraumen on õngesportlaste poolt armastatud kalaparadiis, kus merikotkaid on nii palju, et vaid turistid viitsivad neile tähelepanu pöörata.

Lofootidel on väikesed külad, vaiadel majad, paadisadamad, suured linnukolooniad, kitsad teed, palju kala ja fiskehjell’e (kalakuivatuspuid). Lofootide nimel oli hämaras minevikus rikkuse maik juures. Kaugeltki mitte kõik kalurid ei saanud rikkaks ja nii mõnegi pere isa jäi merre, aga osadele andis kalapüük piisava teenistuse, ja mitmed ajasid kokku varanduse, mis andsid alust lootuse legendidele.

Lofootide vetes on üle 100 kalaliigi, delfiinid pealekauba. Üks põhitegelasi on tursk, kelle siinsetesse vetesse saabumine langeb kokku kuiva õhu perioodiga veebruaris-märtsis.
Kalasaak seotakse kahekaupa sabapidi kokku ja jäetakse juunikuuni kuivama.

Kohalikud kuivatatud kala maitset taevani ei kiida, kuid paremat õllekõrvast olevat siiski raske leida. Kuivatatud tursa 100 grammis on 79 grammi proteiini, vitamiinid pealekauba. Raisku ei lähe midagi – isegi pead kuivatatakse, osa jahvatatakse söödaks ja eksporditakse peamiselt Nigeeriasse, kus neist söögipoolist valmistatakse.

Ja kust mujalt kui Lofootidelt on pärit ka Mølleri kalamaksaõli. Sajandite jooksul täheldati, et tursamaksaõli tarbivad kalamehed püsisid tervena, ja 1860ndatel pani hakkaja apteeker Peter Møller püsti kaks kalamaksaõli vabrikut. Muide, kalamaks tükeldatud toore sibula ja värske kartuliga on nii hea, et söömise suudad lõpetada alles siis, kui süda läikima hakkab.

Kauge ja lähedane, väike ja suur
Eriti just põhja pool paistsid kõik väikesed asulad alguses sarnased – kinni kiilutud massiivsete mägede ja mere vahele, kõigis sadam ja kirik ja natuke maju. Polaaralade olemus avaneb aeglaselt ja vaid neile, kes tahavad süveneda. Kui sul aga on tekkinud tunne, et sa selle maa olemust mõistad, siis juba tõmbabki see karm võlu sind üha uuesti tagasi. See võib juhtuda isegi laevadekilt – paljud inimesed tulevad Hurtigrutenile korra aastas tagasi. Näiteks vanapaar Nils ja Maria Rootsist teevad kaasa iga-aastase otsa Kirkenesist Bodø’sse, alati sama laevaga, mees sisustab tavaliselt aega hea rannikukaardi, binokli ning kaameraga, naine aga lugemise ja maastiku vaatamisega.

Laevadekilt hakkab hästi silma looduse ja kliima muutumine. Kirkenesist Bergenisse on üle 2000 kilomeetri, mille jooksul jõuame talvest kevadesse. Kui Kirkenesis oli vaid kahte värvitooni – lume valget ja väljasulanud maapinna pruuni, siis Trondheimis lisandub tulpide kollane, Moldes kevade õrnroheline, Florø’s sirelite lilla ja Bergenis ongi täiskevad käes. Selleks ajaks on kõik esialgsed ootused pealaele pöördunud – väikesed kohad on saanud suurteks ja suured väikesteks, pikad distantsid ja kauged kohad on tulnud nii lähedale kui saab, hinge ja südamesse.

Laevareisid ürglooduse keskele
Kui 1891. aastal tekkis idee avada laevatee Trondheimi ja Hammerfesti vahel, peeti seda võimatuks pimedate tormiste talvede tõttu, ja öisest sõidust ei tahtnud suured laevakompaniid kuuldagi. Väljakutse võttis vastu suhteliselt uus väike kompanii Vesteraalens Dampskibsselskap kapten Richard With’i juhtimisel. See oli kommunikatsioonirevolutsiooni algus: rannikualade elanikel ja tööstusettevõtetel oli lõpuks käsutuses transport, mis mõistliku ajaga ühest kohast teise viis. Enne kulges kiri Trondheimist Hammerfesti suviti kolm nädalat ja talviti kuni viis kuud. Nüüd loeti kirja saabumist päevades ja pole midagi imestada, et firma sai nimeks Hurtigruten.
Algusaegadest saadik oli eelarves sissetulekute real ka turism. Nii saidki sellised eraldatud kohad nagu Lofoten, Trollfjorden, Hammerfest ja Nordkapp mitte ainult ligipääsetavaks, vaid ka väljaspool Norrat tuntumaks.
Suveperioodil on Hurtigruten praktiliselt välja müüdud, talveperioodil on laevadel ruumi lahedalt. Varakevadel ja sügisel ning talvel näitab loodus võimsamalt ka oma tegelikku palet. Suvel maksab Bergen-Kirkenes-Bergen ringreis 26 000 eesti krooni ringis, üks ots aga 15 000 – hinna sees on muidugi kajut ja kolm söögikorda päevas. Sõltuvalt reisi pikkusest, laevast, kajutitüübist ja aastaajast võib piletid hankida palju odavamalt, kuid ka palju kallimalt.
Maailma suurtest kruiisialustest eristab Hurtigrutenit orienteeritus looduselamustele. Üsna äsja hakkas Hurtigruten tegema ka uurimisreise Gröönimaale, Teravmägedele, Tšiilisse ja Antarktikasse. Ida-Euroopa ja Hiina suunal töötava marketingijuhi Olav Lühri väitel konkreetset rivaali neil maailma kruiisipakkujate hulgas polegi: Hurtigruteni laevad on “vaiksed” laevad, pisemad ja personaalsemad. 2000-päise rahvamassi asemel on siin maksimaalselt 600 inimest Arktika reisidel ja 350 Teravmägede-kruiisil.