Põhjala disaini ahmides ja ahvides
Tallinnas ja Helsinkis ehk siis peenemalt öeldult Tallsinkis toimus 23.-25. augustini rahvusvaheline disainikonverents, millele eelnesid ja järgnesid mitmesugused töötoad. "Connecting" ehk siis disainiuurimises ja -ajaloos polüfooniat ja puutepunkte (eriti just Põhjala eeskujusid) esiletoov teadusüritus oli tegelikult eriti tähtis Eesti poole jaoks. Olgem ausad, kui Eesti disain on pikka aega olnud madalseisus ja väike tõus on alles nüüd algamas, siis disainist kirjutajaid saab tegelikult ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Muidugi, kui siia sisse mitte lugeda kenitleva või kodukaunistusliku suunaga tõlkelugude autoreid. Miks see nii on? Keskkonnaesteetik ja disainiajaloolane Kaia Lehari: "Ma arvan, et see on inerts. Nõukogude ajal polnud ju disainil sotsiaalset tellimust. Näiteks Juhan Illend läks tehasesse Vasar seinalehte kujundama. Ta pani protestiks selle vastu ükskord ka vangiriided selga. Disainimine oli nagu vastu müüri jooksmine. Nüüd on asi paranemas. Ilmselt peaks oma disaini rohkem propageerima." Seega, kui on rohkem oma disaini, siis peaks sellele järgnema ka tõus disainiuurimises, arvab Lehari.
Nõnda pole imestada, et konverentsil tutvustas eesti disaini kõigest kaks ettekannet. Professor Krista Kodres tutvustas ühe peaesinejana disaini uurimist Eestis läbi aegade ning mina rääkisin kopeerimisest Nõukogude Eestis kui vastuolulisest praktikast, mis võis tähendada ühtaegu nii ideevargust kui ka vastupanu Nõukogude ideoloogiale.
Kodres ütleb, et talle endale läks kõige rohkem korda elava klassiku Victor Margolini ettekanne "Rahvuste representatsioon Nõukogude Liidus, 1930-1941". "Mind üllatas see teemavalik. Veel imponeeris ühe keyspeakeri Clive Dilnoti mõtisklus, milleks disaini vaja on. Disain soodustab ka tarbimist, toodab asju juurde. Kas see on eetiline?" Kodres rõhutab, et on väga oluline, et disaini on hakatud globaalselt uurima: "Enne olid üksikud tugevad keskused Ameerikas, Inglismaal ning Saksamaal. Nüüd on tulnud juurde uusi vaatepunkte: antropoloogia, fenomenoloogia. Kahekümnenda sajandi disaini ei vaadata enam kui "irdset" nähtust. Tundub, et toimunud on paradigmaatiline nihe."
Mitmed ettekanded tegelesid ka stereotüüpide kummutamisega. Tegelikult pole vahest kuigi keeruline jõuda järeldusele, et lakooniline, maitsekas ning loodussõbralik Põhjamaade disain on suuresti rändnäituste ning tootjate loodud müüt, millele aastaid on ka disainiajaloolased püüdlikult kaasa kooganud. Võiksin väita, et puidu kasutamine (ka Eesti) tootedisainis pole alati tingitud traditsioonilisest elustiilist või metsalembusest, vaid hoopis tugevast puidutööstusest ehk siis lihtsamalt öeldes kohaliku tooraine olemasolust. Kui ikka muid materjale on võimalik kätte saada, siis möllavad Põhjala kujundajad vägagi meelsasti ka metalli ning plastmassiga. Meenutagem kas või Verner Pantoni ja minu lemmikut Eero Aarniot.
Ka ei ole raamatutes sageli üllana esitatud tooted olnud alati nii "süütud", vaid on paiknenud algul palju mitmetähenduslikumas kontekstis. Seda kujustas hästi dotsent Anne-Louise Sommer Taanist, kes näitas pilte, kus kultustool oli sobivaks abivahendiks, mille abil saaks proua abikaasale seksikamalt striptiisi teha. Teisel pildil oli aga 1950ndate trendimööbel paigutatud õnnetuna aknast välja kiikava ko duperenaise maailma.
Sügava mulje jättis mulle ka Widar Haléni demonstreeritud foto ühest kunstiprojektist, mis kujutas Arne Jacobseni hiiglaslikuks venitatud jalgadega tooli "Sipelgas". Pikad varjud pildid sümboliseerisid raskusi, mida uus põlvkond peab oma loomingu maksma panemise nimel ületama. Vähe sellest, et suurmehed on endiselt au sees, on märgatav kogus nende loomingut (taas) tootmises.
Ettekandeid oli kuulamas ka disainiuurija Kai Lobjakas Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumist. Kaasamõtlemist leidis temagi palju: "Suurte konverentside omapära on see, et tegu on omamoodi teadlaste messiga. Ohtrates sektsioonides (valikuvõimalusega 15st 3) orienteerumisel võib ette tulla nii üllatusi kui möödapanekuid ja igast möödapanekust on lõpmatult kahju. Kindlasti on huvitavad nimekate uurijate ettekanded (nagu Margolin, kes kõneles etnilisuse representatsioonidest ühes Nõukogude Liidu propagandaajakirjas), aga ka konverentsi jooksul "tehtud leiud" sektsioonist "Tsener-perifeeria": hispaanlase Alfonso Ruiz Rallo ettekanne Kanaari saarte kui 1970. aastatel avastatud turismisihtmärgi imagoloomisest ja kreeklase Artemis Yagou käsitlus kreeka toodete esitlusest pärandi-nüüdisaegsuse skaalal. Provotseerima oli kutsutud kindlasti üks peaesinejaid taanlane Thomas S. Rasmussen, kes püüdis korduvalt vaidlustada disainiuurija kui sellise olemasolu vajadust, kuid ajas kuulajaskonda pigem korduvalt itsitama."
Millele tahaks Lobjakas vastu vaielda? "Lausa vaieldavat oli temaatiliste peensuste sees raske leida, küll aga ei suuda ma tabada põhjendust nn sotsiaalse disaini sellisele vormile, kus praktikud n-ö arenenud disainimaadelt lähevad disainiabi ehk disaini puutuvate struktuuride võimalikkust ja professionaalsust jutlustama mujale, eksootilistesse paikadesse, nagu näiteks Nigeeria."
Kai Lobjakas käis ka 23. augustil avatud näitusel Helsingi "disainifoorumis".
"Eesti hetkel värskeima tootedisaini valik Designforumis oli nagu rusikas silmaauku. Tihe ja veenev. Igast teisest näitusepaigast parem on just tänapäeva esemekujundusega tegeleva organisatsiooni juures asuv pind. Paar aastat tagasi ühel konverentsil kuulsin ühe soomlase arvamust, et soome disainerid peaksid Eestist tulevat ja eeldatavasti igati konkurentsivõimelist kujundajat odavama tööjõuna tõsiselt pelgama. Konkurentsivõimelisuses ei tohiks tõesti olla kahtlust. Kohal oli hulk soome pressi ja ma usun, et Ilona Gurjanova ja Risto-Matti Ratia võimalus rääkida eesti disaini hetkeseisust MTV3 hommikuprogrammis tähendab ainult head," arvab Kai.
