Pöidlaküüdi teejuht Šotimaal
Michel Faberi stiili on kirjeldatud seguna Orwellist ja Kafkast. Faberi
esimene romaan “Naha all” (Under the Skin, 2000) esitati Whitbreadi auhinnale,
see on tõlgitud juba 18 keelde, kogunud ülikiitvaid hinnanguid Time’ist
Timesini ja vändatakse peagi filmiks.
1960 Hollandis sündinud Michel
emigreerus 7aastaselt Austraaliasse, kuid elab aastast 1992 abikaasaga Šotimaal
Ross-Shire’s. Oma koduümbrusest ta “NA-s” räägibki; tegevuspaik Ablach
moodustab ka osa tema meiliaadressist.
“NA” pealkiri on metafoor selle kohta, kuidas inimesed on väikestest
erinevustest hoolimata tegelikult üsnagi sarnased. “Ma hoian sihilikult
lugejate sümpaatiaid nii palju tasakaalus kui võimalik,” on Faber intervjuudes
öelnud. “Nii kui teie sümpaatia kandub vodselite poole, lisan ma midagi, mis
meenutab teile, kui haavatav on Isserley ja mida ta on sunnitud oma tööga
toimetulemiseks läbi elama.”
See raamat avaneb nagu roosiõis. Kõik kõlab
tavapäraselt, kuni Faber otsustab 89. leheküljel lõpuks kirjeldada üht
peategelastest. Miski ei valmista teid ette selleks. Faber on loonud oma
maailma, nagu Pratchett jmt. Raamatu järgi otsustades näis autor nii haige
kuju, et see tekitas mus igatsuse näha tema unenägusid.
Mees osutub aga
lahedaks intervjueeritavaks. “Ma mäletan neid harva, ja ka siis on need alati
väga igavad,” kostab ta unenägude küsimuse peale. “Erutavad mõtted tulevad
õnneks siis, kui olen ärkvel.”
Lemmikfilmide kohta ütleb Faber: “Ma pole
seda tüüpi isik, kes vaataks filmi rohkem kui korra. Mõned erandid ometi on. Ma
ei tea, kas see nüüd tähendab, et need on mu lemmikud. Roegi “The Man Who Fell
To Earth”, “Walkabout” ja “Performance”, Herzogi “Kaspar Hauser” ja “Aguirre”,
Lesteri “How I Won The War”, Jarmuschi “Down By Law”, Watkinsi “Privilege” ja
“The War Game”, Bergmani “Face To Face”, Reineri “The Princess Bride” ja Loachi
“Family Life”.”
Lemmikmuusika võib juba mainitu järgi ära arvata. “Armastan
kõike, mis on tehtud kirglikult, andekalt ja ausalt,” on ta öelnud. John Adams,
Coil, Tavener, Current 93, Neu, Cluster, Miles Davis, Schulze ja Laswell olevat
teistest lemmikumad, elektrooniline muusika, samuti BBC Radio 3 (klassikajaam).
Kommertsraadiot Faber ei kuula ja Music TVd ei vaata (aga raamatus mainib bände
nagu M People ja Portishead). Ja mitte ainult MTVd, vaid telerit üldse.
“Viimasel ajal on mu tolerantsus prügi suhtes langenud väga, väga madalale.”
Kirjutamisega alustas juba teismelisena, lugusid lõpetama õppis oma sõnul
kahekümnendates eluaastates. Jutte on talt avaldatud ennegi “NA-d”.
Samuti
otsustas pealt kahekümnene Michel hakata lugema ainult häid raamatuid. “Iga
keskpärase loetud raamatu kohta tuleb suurepärane lugemata jääv.” Ta on öelnud,
et ei hinda kedagi konkreetselt, vaid leiab lihtsalt inspiratsiooni. “Suur mõju
oli mulle Bergeri “Ways of Eeingil”, mis pole isegi romaan, vaid
kunstikriitika. Olen imetlenud Vonneguti tema moraalse ulatuslikkuse ja
kaastunde pärast. Endiselt erutab allegooria kasutamine keskaegses kirjanduses.
Tehniliselt olen õppinud koomilise dialoogi tempot Hunteri “Every Crook and
Nannyst”. Lähemalt olen uurinud Dickensit.”
Kes meeldivad modernsetest kirjanikest? Nt mida arvad Welshist või
Ellisest?
Enamik Welshist loetut on mu arust väsitav, ja ma vihkan
kõiki Ellise asju. Viimastest raamatutest on meeldinud Crace’i “Being Dead” ja
Atwoodi “Pime palgamõrvar”. Samuti hindan saksa kirjanikku Gert Hoffmanni, kes
üsna hiljaaegu suri.
Kes on lugenud originaali, teab, kui eriline on maailmakodanik Faberi
inglise keel. Nt “Hamletit” parafraseeriv hauakaevaja. Ja siis loomulikult
uudsed sõnad, nagu ahl, wiin jt. Michel on palunud tõlkijatel need samaks
jätta, sest ta tahtis luua omaette maailma. Nt kutsuvad tulnukad Maa elanikke
vodseliteks. Michelilt saadud selgitus, et see tuleneb hollandikeelsetest
sõnadest vod (närune vana rõivas) ja voedsel (toit), ei pane imestama, kui
tead, et üks peategelasi Amlis on taimetoitlane. “Mulle meeldis vodseli kõla –
see kõlab okseleajavalt ja maalikult,” sõnab Faber.
Varem on ta öelnud, et
kuigi ta ise liha sööb, austab ta inimeste õigust valikule. “Inimene on loomult
omnivoor. Kuid lääne lihatarbimiskultuur on jõudnud aplustasandile, millega
kaasnevad julmus loomade vastu ja ärevusttekitavad teaduslikud ärakasutamised.
See meenutab juba sci-fi’d.“
Hoolimata Faberi katsetest seda varjata on
arvustajad mõistnud, et Iss & co pärinevad teiselt planeedilt, “mis on
palju halvemas seisukorras kui meie oma. Ma ei tahtnud seda liiga selgesti
välja tuua, sest ei soovi, et see liigitatakse ulmekaks.”
Ta on öelnud, et
ei hooli suuremas osas sellest, kuidas lugejad
“NA-d” tõlgendavad. Nt
näevad tulnukad tema arust välja nagu laama segatuna kassi ja koeraga, kuid
teda ei häiri, kui lugejatel tekib oma pilt, peaasi, et see oleks kaunis ja
karvane.
Kuid kas on midagi, mida nad ei tohiks valesti mõista?
Jah, loodan kogu südamest, et neile ei jääks muljet, et raamat on
õel või nihilistlik. Seni on mind vihastanud ainult üks hollandi arvustaja, kes
kirjutas, et “NA” sõnum on “elu on sitt ja siis sa sured”. Tegelikult on
Isserley vestlus hääletajaga raamatu tähtsaim. Mehe elu on täielikul
allakäiguteel ja naine on äkki asetatud ebatavalisele positsioonile elu
kaitsma. “Ma arvan, et see on imeline planeet. Kuid seeläbi, kuidas me
üksteisega, oma lastega jne käitume, võime lõpuks olla ikkagi nii õnnetud. Mis
on perversne, aga nii see juba kord on.”
Kes võiks filmis mängida?
Ma pole filmiversiooniga
seotud; minu tööks on kirjutada häid raamatuid. Ideaalne näitlejatar Isserleyd
kehastama oleks 150 cm pikk, peaaegu ilma lõuata ja tohutute silmadega.
Selliseid pole filmitööstuses just palju.“
Faber kirjutab 12 tundi päevas. Pärast “NA-d” on kirjutanud novelli nimega “The Hundred And Ninety Nine Steps”, mis räägib arheoloogist, kes armub keskaegses Yorkshire’ Whitby linnas valesse kutti. Siis veel ühe lühemat sorti raamatu “The Courage Consort”, mis räägib klassikalauljatest, kes harjutavad Belgia hirmutavas metsas avangardistlikku muusikapala, mida on võimatu esitada. Ja just lõpetas ta hiiglasliku (üle 900 lk) viktoriaanlikus Londonis aset leidva tegevustikuga romaani prostituudist ja lõhnaõlivalmistajast, mida peab oma kõige inimlikumaks ja elavamaks teoseks.
Üksildus, ebardlikkus ja maailma ilu
Michel Faberi “Naha all” näitab, et siiamaani pole kaugeltki kõik head, s.t mõtlema- ja tundmapanevad lood ära kirjutatud. Raamatule annab tema jõulise poeetilisuse mitmetasandilisus. Romaani peategelane on Isserley-nimeline elusolend. Just nimelt elusolend, kes küll nimetab ennast ja endasuguseid “inimesteks”, kuid kes on kunagi kandnud pehmet karva, saba ja kes on kõndinud neljal jäsemel. Kohutavate operatsioonide käigus on ta keha moonutatud, seega: nii omade kui ka võõraste (s.t lugeja liigikaaslaste) seas mõjub ta võõrastavalt. “Värdjas olla oli nii kurnav” (lk 61). Sellisest lähtepunktist hakkab Faber laiali laotama kõiki üksikisiku ja teda ümbritseva maailma vastuolusid ja liginemisi, sõpruse, armastuse, kaastunde, viha võimalusi.
Väga mõjuv on Faberi oskus pöörata ümber harjumuspäraseid suhteid. Isserley nimelt püüab kinni lihaselisi inimkonna esindajaid, keda tema ja ta kaaslased “vodseliteks” nimetavad. Kinnipüütud vodseleid töödeldakse, et nende maitsev ja hinnaline liha kõiksuse teise otsa saata. Isserleyl on raske võtta inimesi millegi enama kui “jalgadel köögiviljadena”.
Üksikolendi ja ühiskonna suhe on Faberil esiplaanil ka laiemalt: Isserley keha sandistati kasumijahil oleva suurkorporatsiooni poolt. Ühelt poolt on selline tegutsemine pärssinud Isserley võimet tunda usaldust, teisalt aga tekitab see valulik-sügava suhte omaenese kehasse, kus kummalisel kombel põimuvad ebardlikkus ja ilu (oleneb vaatajast). Läbi keha astub Isserley suhtesse oma olemusega, selge arusaamaga oma olemasolu olemusest: üksildusest.
Ning kogu loo fooniks ja horisondiks on maa. Maailma imeline ilu. “Nii kaunis valgus oli väärt kõike, mõtles ta – või peaaegu kõike. Väljaspool väänatud konte ja armistunud ihu polnud elu üldse sitt” (lk 214). Sõltub lugeja emapaatiavõimest, kas ta suudab sellest mõttest läbi näha.
Jan Kaus
Inglise keelest tõlkinud Märt Milter.
Kirjastus Hotger. 2002.
Isserley on juba esmapilgul tavatu naisolevus, tema välimus lubab aimata mõnd tõsist selgrooprobleemi, samal ajal kui ta oma rinnapartiiga meeste pilke köidab. Ka Isserley töö on eriline – nimelt võtab ta oma auto peale lihaselisi meeshääletajaid, kellest pärast uimastamist töödeldakse kohalikus farmis liha, mis on delikatessiks “inimsoole” tema maailmas. Hääletajate hulka satub nii jämedaid treilerimehi, rändavaid üliõpilasi, kõrilõikajaid kui ka filosoofe. Isserley vestlus nendega kestab vaid loetud minutid, niikaua kui ta suudab taluda valu oma moonutatud kehas ja murtud hinges. Siis nipsab ta icpathua-lülitit ja mürk kandub ohvrite kerre.